Tõlkijad ja toimetajad on teinud väga head tööd, trükivigasid esineb harva, viited on põhjalikult läbi töötatud ja tekst hästi loetav. Tõnu Tannberg on Eesti lugeja jaoks lisanud informatiivse järelsõna ning isikuregister on abiks tekstis orienteerumisel. Raamatu struktuur on autoril hästi läbi mõeldud, tema kirjutamisstiil on meeldiv, ei kasutata liigselt  erialast žargooni, tekst on tasakaalukas ning argumenteeriv. Sisse on lipsanud mõningad faktilised ebatäpsused, kuid arvestades materjali rohkust on see täiesti mõistetav. Siinkirjutaja arvates on tegemist praegu parima Balti riikide stalinismiaegset sovetiseerimist käsitleva monograafiaga ning Zubkova tugineb oma argumentatsiooni puhul sovetiseerimise kontseptsioonile. Zubkova on läbi töötanud vene-, ingliseja  saksakeelse vastavat teemat käsitleva kirjanduse, on arvestanud nii nõukogudeaegsete publikatsioonide, Balti eksiilis ilmunud teoste kui ka uuemate uurimustega.

Ainsa reservatsioonina tuleb välja tuua asjaolu, et autor ei valda eesti, läti ega ka leedu keelt – seega on talle kaduma läinud oluline osa uurimustest. Samas häirib see lugemisel vähe. Ka mõned Baltimaade ajaloolased ei orienteeru näiteks eksiilis ilmunud kirjanduses kuigi hästi. Kõige  olulisema osa Zubkova raamatust moodustab töö Moskva allikmaterjaliga. Mitte keegi pole seniajani neid allikaid nii põhjalikult käsitlenud; sealhulgas tuleb raamatus ette ka selliseid dokumente, mis tänaseks on pärast seda, kui neid oli mõnda aega lubatud kasutada, taas salastatud. Seega on Zubkoval õnnestunud tuua avalikkuse ette palju uusi fakte, mis olid siiamaani tundmatud.

Kuid ajaloolase peamiseks ülesandeks ei ole arhiivil rääkida lasta ning fakte presenteerida, vaid avardada meie teadmisi mineviku kohta ning esitada küsimus „miks?”. Ja siin avaldub Zubkova kvaliteet. Sündmuste sügavuti minev ning diferentseeritud interpretatsioon on õnnestunud temal kui ühel paremal stalinismi asjatundjal paremini kui paljudel teistel ajaloolastel. Tema raamatule tuleb kasuks asjaolu, et Zubkova ei positsioneeru ainult soliidsesse vene arhiivimaterjalide töötlemise  traditsiooni – mõeldagu siinkohal vaid umbes 300-le väärtuslikule Nõukogude Liidu ajalugu puudutavale allikapublikatsioonile, mis on 1991. aastast peale Venemaal ilmunud –, vaid ta on tänu palju kordi välismaal viibimisele tuttav Saksa sotsiaalajalookirjutusega ning ingliskeelsete stalinismi uurimustega. Selles mõttes esindab tema uurimus mitmekülgset metoodilist ja teoreetilist lähenemisviisi. Lisaks tuleb esile tõsta võrdlevat aspekti,  kuna Kremlis mõisteti Eestit, Lätit ja Leedut regionaalse tervikuna (sovetskaja Pribaltika). Kuid kohapeal võis olukord kardinaalselt erineda, nagu toonitab ka Zubkova. Samuti esitab autor võrdlusi Ida-Euroopaga ja „vanade” liiduvabariikidega. Kokkuvõttes on see raamat nii erialainimestele kui ka lihtsalt asjast huvitatud lugejale suure väärtusega ning juba lühikese ajaga on see saavutanud standardteose staatuse. 

Ei hakka siinkohal sisukokkuvõtet tegema või üksikuid lõike ümber jutustama, vaid esitan Zubkova üldiselt vägagi veenvale interpretatsioonile kaks pisikest vastuväidet, mis ei ole suunatud Zubkova saavutuste vähendamisele. Minu arvates alahindab Zubkova väheke riikliku vägivalla osakaalu, mis oli stalinismi keskne punkt ja arvukate poliitiliste meetmete teostamise osa. Sõjajärgse sovetiseerimise jaotab Zubkova kahte perioodi:  veidi leebem esimene periood kuni 1947. aastani ning sellele järgnenud intensiivsem ajajärk, mis oli seotud külma sõja algamisega. Seoses rea poliitiliste meetmetega – mõeldagu näiteks põllumajanduse kollektiviseerimisele – on tal kindlasti õigus. Rahvastiku vaatenurgast oli pilt aga teistsugune. Vahetult pärast 1944. aasta lahinguid algas suurim poliitiliste vahistamiste laine, Balti riikide puhastamine oli regiooni poliitiliste eesmärkide hulgas prioriteet. Samaaegselt toimusid massilised Nõukogude armee sõdurite õigusrikkumised tsiviilelanikkonna arvel. Relvastatud vastupanu saavutas oma kõrgpunkti ja 1946.-47. aasta näljahäda mõjud jõudsid ka Baltikumi. Paljude elanike jaoks algas pärast 1947. aastat esimene, tagasihoidlik elukorralduse „normaliseerumine”, kui jätta välja kaks erandit  sundkollektiviseerimise ja massiküüditamiste näol, mis märkisid sovetiseerimise veelgi suuremat intensiivistamist.