Kuidas kaitsmine kulges?

Mulle oponeerisid Rein Veidemann ja Ave Tarrend. Veidemanniga tekkis sisukas mõttevahetus paaris üksikküsimuses, põhimõtteliselt kiitis ta töö heaks. Tema etteastega teaduslik arutelu kogu kaitsmise jooksul ka piirdus. Tarrend tegi töö maha, jättes seejuures puutumata minu töö põhiteesid ja seisukohad. Ta hakkas rääkima, et Laosson on ju stalinist ja kuidas nüüd siis nii… Imestas, et kuidas üldse veel keegi uurib tõsiselt Freudi vaateid antropoloogias… Kuid sõda läks lahti, kui sõna võtsid komisjoni liikmed filoloogiateaduskonna dekaan Marju Torp-Kõivupuu ja võrdleva kirjandusteaduse õppetooli juhataja Tiina Aunin. Nemad, eriti viimane, ei näinud vähimatki vaeva, et varjata oma viha ja tigedust minu, aga ka mu juhendaja Toomas Liivi suhtes. Nad lausa susisesid ja hõõgusid sellest! Erapoolikusest iga hetk lõhkedes tulistas Kõivupuu mulle hüsteerilises toonis näkku küsimusi, andmata mulle aega neile vastata või mulle ise vastuse suhu pannes. Ükski tema küsimus ei puudutanud tööd sisuliselt. Ta oli tööst välja nokkinud mõned üksikud sõnad, laused, detailid ning ründas neid erutusest hingeldades niisuguse ägedusega, nagu oleks tegu kõige olulisemate eksimustega. See oli nagu ülekuulamine.

Kõivupuu oli mu tööd pealiskaudselt sirvinud, süvenemata selle väidetesse. Küll aga leidis ta, et töös on referatiivsust liiga palju ja teooriat liiga vähe. Selliseid töid ei lubavat eeskiri läbi lasta. Aga olgugi teooriat tema jaoks ?vähe?, ei teinud ta katset olemasolevatki ümber lükata, ta ei peatunud millelgi teoreetilisel. Oli näha, et ta on kohale tulnud ainult ühe mõttega: mind maksku mis maksab läbi kukutada. Minu töös võis olla igasuguseid vigu, võis olla liiga vähe teooriat, kuid sellele kas ei juhitud üldse tähelepanu või juhiti viisil, mis ülikoolis on lubamatu. See kõik oli nagu süüdistuskõne isikule, kelle kohta on süüdimõistev otsus juba valmis kirjutatud ja nüüd on veel vaja vaid kuidagi võimalikult kerge vaevaga fabritseerida süütõendid. Seejuures oli minu töö heade näitajatega läbinud eelkaitsmise, millest Kõivupuu ja Aunin osa ei võtnud ning kus minu retsensendiks oli Pärt Lias. See oli stalinism, mida ehtsas märtsipleenumi vaimus esindas Tallinna Pedagoogikaülikooli filoloogiateaduskonna dekaan.

Mul on töös read, kus Laosson nimetab kristlust ?vaimliseks epideemiaks?, mis hakkas levima juutide keskelt, ja refereeriv lõik, kuidas ristiusk hakkas levima, kuna juutidel puudus võim Rooma tegelikuks hävitamiseks ja kristlus oli õpetus, mis laskis seda teha fantaasias. Selle lõigu põhjal süüdistas Aunin mind juudivaenulikkuses.

Mis võis põhjustada kõnealuste isikute reaktsiooni?

Võib-olla halvustav suhtumine minu töö ainesesse ja Aunini  puhul isiklik vaen minu vastu. Kuid tegelikult paistis kõik lõhnavat võimuvõitluse järele. Olin oma kaitsmisega ilmselgelt keset intriigide ja isikutevahelise vaenu pundart. Ega töö ei puuduta ju ainult magistrandi staatust, vaid on ülikoolisiseses võimuvõitluses tugev relv, selle mitteläbilaskmine diskrediteerib ka õppetooli, kust töö tulnud ja õppejõude, kes on töö heaks kiitnud.

Kõige enam diskrediteerib see muidugi töö juhendajat… Kõik, mida kaitsmisel kogesin, oli jälk, masendav ja täiesti ebaülikoolilik. Nagu mulle öeldi, oli selline kaitsmine pedas midagi erakordset. Kõivupuu jätkas susimist, püüdes oma aktsioonile õigustust külge kleepida, võib-olla mu kraadigi veel uppi lükata. Olgu siinne rektorile signaaliks kaaluda ühe dekaani ametissesobivust.