Festivali “NYYD ‘05” paljude projektide seas oli prantsuse ansambli Les Temps Modernes esinemine kahtlemata maiuspalaks kõigile neile, kes oskavad hinnata sünteeshelide amalgaami akustilise muusikaga multimeedia garneeringus. Kontserti raamistasid esimese ja viimase teosena festivali teise helilooja-peakülalise (Brett Deani kõrval) Tristan Murail’ (1947) kompositsioonid. Murail on koos Gérard Griseyga (ka tema loomingut sai sel kontserdil kuulda) spektraalmuusika koolkonna rajaja, teisisõnu, ta süveneb oma helimaailmas tämbrilistesse peenstruktuuridesse. Ka Murail’ haridustee “atestaadid” on silmapaistvad: õppinud nii majandusteadust, mitmeid ida keeli kui kompositsiooni Pariisi konservatooriumis Olivier Messiaeni käe all.
Tristan Murail’ esimesena kõlanud teost “Bois Flotte” (“Uhutud puu”, 1996) tromboonile, keelpillitriole ja sünteeshelidele võib iseloomustada kui kõlaheljumite konglomeraati. Helimaterjal pärineb siin merelainete spektraalanalüüsist, täpsemalt nende organiseeritud struktuurist, mis ongi teose muusikalise konstruktsiooni aluseks. Kogu sünteeshelide poolus on loodud arvutiprogramme Audiosculpt ja Patchwork kasutades ning tulemus on lihtsalt fantastiline – loendamatute tämbraalsete mustritega lainetav-voogav helikangas. Kusjuures need kõlamustrid olid täpses sünkroonis videoekraanilt nähtud visuaalsete kujunditega.
Kõlamaagiana võib iseloomustada Murail’ teist kuuldud teost “Winter Fragments” (“Talvekillud”, 2000), mille algus meenutas natuke jaapani rituaalse zen-muusika meditatiivsust. Sõnaga, hästi kristalne muusika nii suurtes plaanides kui peenstruktuuris, kusjuures nende “helikristallide” klirisevat purunemist võis paiguti ka sõna otseses mõttes kuulda.
Spektralistide koolkonna teise esindaja Gérard Grisey (1946 – 1998) lugu “Périodes” (1974) kuulates oli täheldatav mikrointervallidega manipuleerimine, mis koos rohkete glissando’dega näisid muutvat kogu helilõime kuidagi “viskoosseks-voolavaks”. Tulemuseks hästi õhuline, pastelne tämbripoeesia, mille värvigamma võrreldav näiteks akvarellitehnikaga. Teose peenendatud tekstuurikujundus andis tunnistust helilooja rafineeritud “tämbraalsest sisekõrvast” ning interpreetide virtuoosne esitus kontsentreeruski esmajoones just värvimängude esiletoomisele. Tehes seda sillerdavalt ja loo lõpupoole ka n-ö panteistlikus õhustikus; mis samas ei välistanud trombooni groteskimaigulisi sekkumisi kontrabassi ekspressiivsetel ühe noodi kordustel.
Prantslased mängisid ka eesti muusikat – kuulda sai Mari Vihmandi (1967) teose “Anna meile pikk naer lühikesel suvel” (2005) esiettekannet. Lugu, mille kompositsioonis oluline roll nii muusikalise materjali polüfoonilistel “sugulussidemetel” kui värvikalt kujundlikel suurematel plaanidel. Teos kahtlemata võitis ansambli hästi detailitäpsest esituslaadist, mis harmoneerus väljendusrikkalt muusika elektroonilise tagapõhjaga. Märksõnaks võiks siin olla “lakoonilised tekstuurimängud”, mis äraseletatult tähendaks lühikestest, mõnenoodilistest fraasidest ühtse mustriga helikanga “väljakudumist”. Olgu siis läbi eelsalvestatud vihmavalingute või minimalistlike fraasikorduste võrgustikus.
