Laias laastus vaatab meile koalitsioonileppest vastu Eesti viimase kümmekonna aasta poliitika kaks muutumatut suurust: ideoloogiline skisofreenia ja projektipõhine riik. Ideoloogiline skisofreenia väljendub selles, et majanduse valdkonnas soovitakse jätkata väga liberaalse riigi ehitamist, teisal (eriti pereväärtustega, kultuuriga, aga ka vähemuste  rolliga ühiskonnas) soovitakse tugevalt inimeste elu suunata. Spagaat liberaalse ja rahvuskonservatiivse maailmavaate vahel on ilmselt see, mida valija soovib. Projektipõhisus kumab läbi kõigist valdkondadest, pikemat perspektiivi paistab väga vähe (nt ülikoolide riikliku koolitustellimuse tõstmine 40%, koolituste erisoodusmaksu kaotamine). Riigihalduse ja kohalikke omavalitsusi ning kodanikuühendusi puudatavad peatükid on  suisa sisutühjad ja hambutud.       

On ka kaks olulise sümboolse väärtusega tegevust. Esiteks, sotsiaalmaksu kaotamine üle 4000-eurise sissetulekuga inimestel, millel märgiliselt suur nii negatiivne (sotsiaalse õiglustunde mõttes) kui positiivne külg (võimalike kõrgepalgaliste töökohtade loomisel). Iroonia on selles, et seda maksukaotamist võib näha ka kaudselt astmelise tulumaksu kehtestamisena, lihtsalt vastupidiselt: jõukate  maksukoormus väheneb. Teine samasuguse märgilise tähendusega on vanemapension, mis toimib lastetusmaksuna, nagu meedias juba ka kajastatud. Üldse kumab isegi üllatavalt palju läbi traditsioonilist konservatiivset peremudelit, mis ei sobi hästi kokku soovitud kunsti ja kultuuri rakendamisega majanduses ega ka suurema avatusega välismaistele talentidele. Siin näeme pigem suletusele suunatust. Kokkuvõtvalt jätkab valitsus ja avalik sektor  laiemalt oma tegevust nii, nagu poleks vahepeal valimisi olnudki. Lõviosa koalitsioonileppest moodustavad juba töös asjad või varem kokkulepitu (nt seoses pikaajaliste struktuuritoetuste meetmetega) ning juba otsustatud asjad (nt hääletas riigikogu Eesti Teadusagentuuri moodustamise otse enne valimisi, kuid koalitsioonileppes on see sees kui tuleviku tegevus). Ilmselt on see ka täiesti paratamatu, kui tegutsemist jätkab neli aastat  koos olnud koalitsioon. Déjà-vu’d kogevad nii ministrid, ametnikud kui ka valijad. Kogu lootus lasub majanduskasvu taastumisel, koalitsioon millegagi riskida ei soovi. Vaevalt et selline äraootav valitsemine nt majanduses olulisi muutusi esile toob. Kui viimane toimub, siis peame taas tänama õnne, et oleme jõuka Skandinaavia külje all, kelle edu najal oleme pooleldi jänest sõitnud senini.