Olaf Mertselmanni kommentaar (Sirp 4.06) minu artiklile „Sotsialism kui vajalik utoopia keset COVID-19 pandeemiat“ (Sirp 21.05) on tervitatav. Pole kahtlust, et sotsialism on jätkuvalt tundlik teema ning sotsialismist positiivses toonis kirjutamine tekitab küsimusi. Kas pole aga aeg jõudnud nii kaugele, et sotsialismist tuleks rääkida mitte kui minevikuigandist, vaid kui tulevikualternatiivist? Elame ajastul, mil kapitalism väärib senisest suuremat problematiseerimist. Valitseb vajadus utoopiate järele.
Oma artiklis püüdsin selgelt eristada ökoloogilist sotsialismi Nõukogude Liidus eksisteerinud sotsialismist. Olaf Mertselmanni kirjatükis on aga mitmel korral seostatud minu ideid Nõukogude Liiduga: olgu siis tegemist kas väitega, et ökosotsialism esindab usku riigi kõikvõimsusesse või et niisugune alternatiiv tooks kaasa omandiõiguse kaotamise. Nõukogude Liidu puhul oli tõepoolest tegemist (ennekõike deklaratiivselt) sotsialistliku eksperimendiga. Kuid ajaloos on aset leidnud teisigi ja paljutõotavamaid eksperimente, nt Pariisi kommuun või Salvador Allende Tšiili. Ärgem unustagem, et Marxi teooria järgi puudusid Venemaal eeldused sotsialistlikuks revolutsiooniks. Riigis ei olnud arenenud tootmisjõude ega ka klassikonflikti. On liialt kergekäeline panna Nõukogude Liidu ebaõnnestumine Marxi ja sotsialistlike ideede süüks.
Tootmise arendamine – loodusele kahjulikul viisil süsinikdioksiidi ja keemiliste väetistega – kuulus tõesti idabloki riikide peamiste eesmärkide hulka. Tegemist oli tõelisse sotsialismi jõudmise ideoloogilise programmiga. Looduse kahjustamisel olid ühiskonnale ka suured tagajärjed. Võõrandumise ületamise asemel, nagu Marxi teoorias ette nähtud, võõrandumine hoopis suurenes. Kuid see pole sotsialismi puhul paratamatu. Mõjutasid sellised faktorid nagu soov kapitalistlikele riikidele (industrialiseerimisega) järele jõuda ning ajastule omane fossiilkütuste kasutamine. Samuti tehtud valikud, mille eest lasub süü poliitilisel ladvikul. XIX sajandi mõtlejate Fourier’ ja Marxi kohati utoopiliste ideede asemel sai Nõukogude Venemaa prioriteediks tugev industriaalriik.
Mertselmanni kirjatükist leiab arusaama, et kliimakriisi probleemi lahendamisega tegeletakse rahuldavalt ning sestap ei ole radikaalne alternatiiv vajalik. Ma ei saa siinkohal nõustuda. Ilma hiljutise kliimaaktivismi laineta kõnniksime justkui unes edasi vastu katastroofile. Enne Greta Thunbergi ja Extinction Rebellioni esile kerkimist valitses kapitalistliku ja poliitilise eliidi seas kliimapassiivsus. Kui mõelda COVID-19 pandeemia erimeetmetele, saab selgeks, et tugevamate meetmete kasutamist kasvuhoonegaaside piiramiseks on välditud. Alates Pariisi kliimaleppe sõlmimisest 2015. aastal on maailma 60 suurimat panka finantseerinud fossiilkütuste firmasid 3,8 triljoni dollariga. COVID-19 mõjust hoolimata on tegemist tõusva trendiga.1 G7 maailma juhtivad tööstusriigid on alates pandeemia algusest investeerinud rohkem fossiilkütustesse kui taastuvenergiasse.2 Näeme kääre kliimakriisi retoorika ja majanduspraktika vahel. Probleemi süvenemine hävitab saake, üleujutused ja tulekahjud laastavad linnasid. Terved piirkonnad muutuvad elamiskõlbmatuks.
Järgnevalt selgitan, miks seos kliimakriisi ja kapitalismi vahel on süstemaatiline. Tootmistegevuses sõltub kapitalism loodusressurssidest. Teisisõnu, loodus on majandusele vahend. Ka tootmise ja tarbimise jäätmed jõuavad loodusesse. Kapitali näol on tegemist rahalise abstraktsiooniga – rahaga, mille eesmärk on teenida rohkem raha. Kasvuimperatiiv on oma olemuselt lõpmatu. Samal ajal ei kuulu loodusvarade taastamine süsteemi imperatiivide hulka. Niisiis on kapitali suhe loodusega kiskjalik, anastav. Kapitali põhjustatav keskkonnakahju on ulatuslik, ulatudes kasvuhoonegaasiga saastatud atmosfäärist sulanud jääpankade, kahanenud biomitmekesisuse ja plastiga reostatud merede ja ookeanideni. Biosüsteem saab kapitali akumulatsiooniga põhjapanevalt kannatada. Piltlikult väljendudes on kapitalism kui oma organeid õgiv kannibal – nagu madu, kes sööb oma saba.3 (Eestis on paljude tähelepanu sellele nähtusele juhtinud ka viimase aja intensiivne metsaraie.) Ökosotsialism pole religioon, kuid suhe keskkonnaga pole kindlasti üksnes majanduslik. Nii nagu kapitalism hõlmab endas suhet keskkonnaga, päästab ökosotsialism keskkonna ekspluateerimisest. Emantsipeerunud ühiskond ei saa olla loodust ekspluateeriv ning ekspluateerimisest vabastatud loodus tõotab paremat kui ekspluateerivad ühiskondlikud suhted.
Majanduspoliitiliselt on COVID-19 Ameerikas kaasa toonud huvitava arengu. Pärast presidendiks saamist on Joe Bideni poliitikat iseloomustanud märkimisväärsed riiklikud investeeringud. Rääkima on isegi hakatud Ameerika majanduse paradigmavahetusest, suurimast kursimuudatusest alates Ronald Reaganist. Reagan juhatas sisse ajastu, mil investorite huvid kaalusid üles palgad ja tööhõive. Biden seevastu on keskendunud tööhõive parandamisele, ebavõrdsuse vähendamisele ja tootlikkuse kasvule. Investeeritud on transporti, infrastruktuuri ja sotsiaalhoolekandesse. Koos varasemate pandeemia majandustoetustega on majandusse investeeritud 5 triljonit ehk peaaegu 25% SKTst.4 Niisugune statistika kujutab endast selget erinevust võrreldes Barack Obama vaoshoitud majanduspoliitikaga. Loobutud on dogmadest, et rikkamatelt pudeneb jõukus iseenesest ka vaesematele või et avalik sektor on vähem efektiivne kui erasektor. Korporatsioonide ja jõukamate maksukoormust on tõstetud. Samuti on Bideni administratsioon saatnud häid sõnumeid ametiühingutele.
Kahjuks ei saa Euroopa puhul rääkida samasugusest pöördest. Euroopa vasteks Ameerika meetmetele on ELi eelmise aasta juulis kokku lepitud erakorraline 750 miljardi suurune toetusplaan. Plaani innovaatilisus seisneb asjaolus, et esimest korda võtab liikmesriikide nimel finantsturgudelt laenu Euroopa Komisjon. Tegemist on esimese jagatud võlaga ELi ajaloos. COVID-19 pandeemia pretsedenditus katkestas Euroopa mängureeglid. Varem ühisvõla vastu olnud Saksamaa leebus sel korral Hispaania, Itaalia ja Prantsusmaa nõudmise ees.
Ühisvõla paketi mastaapsuses tuleb siiski skeptiliseks jääda. Kriitikud tõdevad, et euroala arengusuundumusi toetav lisaraha, millest grandid moodustavad 310 miljardit, palju ei muuda. Olenemata liikmesriikide vajadustest nähakse ette investeeringuid rohelisse energiasse ja digiinnovatsiooni. Grantide saamiseks pole välistatud uute struktuurireformide vajadus.5 Küll aga pole ette nähtud uusi progressiivseid makse ning erinevalt Ameerika programmidest ei jõua raha enamasti kodanike taskusse.
Jäädes küll kaugele minu seatud ökosotsialismi standardist, on Ameerika teinud pandeemiast rohkem õigeid järeldusi kui Euroopa. Kinnitust saab tõdemus, et riigi osalus ühiskonnaelu toetamises pole kivisse raiutud ning saab poliitilise tahte korral märkimisväärselt suureneda. Paradigmavahetused seda endast kujutavadki. Eelmisel kümnendil investeeris arenenud maailm finantsturgude likviidsuse tagamisse ehk majanduse elavdamisse miljardeid (nn kvantitatiivne lõdvendamine).
Mis juhtuks kui samasugused summad jõuaksid kodanike taskutesse või vähemalt osagi neist? Võimalusi on rohkem kui meile tavatsetakse serveerida. Ühiskonnateadlased saavad omalt poolt kaasa aidata võimaluste ringi avardamisele. Leian, et selle juurde kuulub sotsialismi nüansseeritum eritlemine. Lihtsaim viis sotsialismi uues valguses näha on läbi eksistentsiaalse kliimaproblemaatika prisma. Kapitalistliku tootmissüsteemi kahju keskkonnale on süstemaatiline ja ulatuslik. Ökoloogiline sotsialism on sotsialismi uus tulemine, mis annab inimesele, teistele liikidele ja keskkonnale ellujäämisvõimaluse.
1 Damian Carrington, Big banks trillion-dollar finance for fossil fuels ‘shocking’, says report. – The Guardian 24. III 2021.
2 Sandra Laville, G7 nations committing billions more to fossil fuel than to green energy. – The Guardian 2. VI 2021.
3 Nancy Fraser, Eco-Socialist Logics. New Left Review 127: jaan–veebr 2021.
4 https://newleftreview.org/sidecar/posts/1979-in-reverse?pc=1348
5 Susan Watkins, Paradigm Shifts. New Left Review 128: apr–märts 2021.