Muidugi on sotsialiseerumine kui mitmesuguste käitumuslike, moraalsete, keeleliste  ja kultuuriliste tinglikkuste äraõppimine ja omaksvõtmine eksistentsiaalselt vältimatu. See tinglikkuste jada ju moodustabki „elu”, mida me elame. Oluline on siiski sotsialiseerumisprotsessi kohustuslikkuse, süstemaatilisuse ja standardiseerituse, jäikuse või paindlikkuse aste. Praegu algab intellektuaalsete ja sotsiaalsete võimete-oskuste tuvastamine ja mõõtmine juba lastaia- ja koolieast. Aga inimene – see on kordumatu  teekond ja protsess. Selles süsteemis saab üsna suur hulk „ebastandardseid” isiksusi välja sülitatud enne, kui nad iseendast teadlikuks saavad. Isiksuse eripärale tähelepanu pöörav kasvatus ja haridus on kättesaadav vaid piisavalt suure rahakotiga või väga teadlike, intellektuaalselt võimekate vanemate lastele. Ja ka sel juhul ei ole pääsu ametlikest mõõdupuudest.     

Aga sihikindlal sotsialiseerimisel on ka avaram mõõde. Selle praegused ideoloogilised instrumendid – demokraatia, kodanikuühiskonna, kaasamise ja integratsiooni kontseptsioon – on loonud ideaalse tehisreaalsuse,  mis on üsna lähedane omaaegsele sotsialismi ja kommunismi ehitamisele. Tänase sotsialiseerimise oluliseks funktsiooniks on ka tülikate grupihuvide ohutu konserveerimine väljaspool võimumehhanisme. Võimukalt „kaasav” on sotsialiseerimisideoloogia alati. Erinevus on eelkõige „rakenduslik”: kes vene ajal „kaasa” ei tulnud, oli teatud aastatel poliitiliselt kahtlane tüüp ja viidi külmale maale, hiljem ei antud sellisele korterit,  autoostuloast rääkimata. Kes praegu „kaasa” ei tule, on vanamoodne ja jätkusuutmatu, aga potentsiaalselt ka sotsiopaatiline või poliitiliselt ohtlik tüüp – hinnanguskaala on lihtsalt avaram. Pole ka juhus, et sotsialiseerumise ülimaks avalduseks kiputakse pidama lauluväljaku-efekti ehk massis lahustumist, kollektiivseid eufooriaid ja kollektiivset vihkamist – iga poliitiku unistust.   

Mis tahes sotsialiseerimisideoloogia tõotab inimesele alati eneseteostust ja enesekssaamist, kuid tegelikult ei vii meid lähemale omaenese olemusele, vaid pigem eemaldab sellest, isegi kaitseb meid selle eest. Sest mis jääb järele, kui elimineerida inimese kultuuriline  ja sotsiaalne identiteet, kõik sotsiaalsed ja kultuurilised tähendused, mida nimetakse „eluks”? Puhas meeleline oleskelu, mida kogeb laps, kes ajatuses uneledes jälgib taevalaotuses kuju muutvaid pilvi? Või hoopis olemistühjus, vastasseis omaenese käsiteldamatu olemusega, ükskõik kuidas seda siis nimetada? See viimane võib ka hirmutav olla …   

Pole parata, sõltumata ajastust tähendab sotsialiseerimine isiksuse standardiseerimist. Ja sõltumata ühiskonnakorrast on eraldujad ja erinejad alati hukka mõistetud – kui see just ei ole kultuuriline erand või sotsiaalne  privileeg. Üldiselt ongi sotsialiseerumise sund massi pärisosa, karistamatu eraldumine ja eristumine on valitute privileeg. Paradoks on, et eraldumis- ja eristumisprivileegi eelduseks on eriti oskuslik ja edukas sotsialiseerumine. Sa pead ühiskonna mängureeglid nii hästi selgeks saama, nii edukas olema, et suudad ennast nendest vabaks osta ja omandada ülima hüve – kaitstud, turvalise, intiimse privaatsuse. Et soovi korral elada kas või nagu  ajatuses unelev laps, pilk jälgimas taevalaotuses kuju muutvaid pilvi.