Louis Andriessen netifoto
Aastaid Eestisse oodatud hollandi helilooja Louis Andriessen andis endast EMTA Sügisfestivali aegu kammersaali vestlusringis pildi kui väga soojast ja humoorikast muusikust, kelle jutt oli vaheldusrikas ning vürtsitatud näitlejameisterlike episoodidega. Tema vestluspartneriks oli eesti helilooja Märt-Matis Lill ja nüüd on võimalik lugeda noppeid tunni aja jooksul kõne all olnud teemadest, mille sihiks oli heita natukene valgust samas saalis õhtutundidel ettekandele tulnud teostele “Workers Union” (1975) ja “Dances” (1991).
EMTA Sügisfestivali lõppkontserdi kavas kõlasid teosed, mille valmimisaja vahele jääb kuusteist aastat. Kuulajale võib näida, et teosed kuuluvad eri loomeperioodi. Andriessen küll soostus mõttega inimeste mõningasest muutumisest aja jooksul, kuid arvab siiski, et põhilised iseloomujooned kujunevad välja kuueteistkümnendaks eluaastaks. Praegu on Andriesseni meeled hõivanud Dante “Jumalik komöödia”, mille alusel sünnib tema uus filmooper. Seega siuglevad peas mõtted põrgust, purgatooriumist ja taevaväravatest. 1975. aastal, mil valmis “Workers Union”, huvitasid Andriessenit tõepoolest teised probleemid. Samas toonitab Andriessen, et oma põhiolemuselt ei ole ta muutunud ning aja jooksul ei ole teisenenud tema suhtumine komponeerimisse. Andriesseni keskseks küsimuseks on jätkuvalt see, mida komponeerimisega üldse peale hakata, mitte kuidas komponeerida.
Demokraatia muusikas
1975. aastal loodud “Workers Union” on partituur, kus on jäetud mõned muusikalised elemendid interpreetide otsustada ja selle idee taga peitub seos tolleaegse poliitilise kontekstiga. Seitsmekümnendatel kutsus Andriessen kokku oma ansambli, mille kõlapilt meenutas pigem big band’i või jazzansamblit, seal mängisid kõrvuti jazzmuusikud ja klassikalise taustaga interpreedid. Andriessenil oli tollal väga radikaalne ja selge idee demokraatiast muusikas, nimelt et interpretatsiooni osas peaks olema heliloojatel ja praktiseerivatel muusikutel sarnane vaatenurk ja sestap peaksid mõlemad õppima nii komponeerimist kui heliloojad mängima vähemalt ühte pilli. Selline täiuslikkus on tavaline popansamblite puhul ja üsna harv keelpillikvartettides. Ja Andriessen soovis seda vastuolulist situatsiooni mõjutada. Andriessen oma ansambliga andis 70ndate-80ndate keskpaigas kontserte tudengite ühiselamutes ja töölisklassi linnaosade kultuurikeskustes. Ansamblile arranžeeris ta heliloojate muusikat, kelle mõtted liikusid samas suunas, eriti hindas ta Milhaud’ loomingut, kus on segunenud traditsioonid ja rahvamuusika. Teose pealkiri “Workers Union” viitab soovile saavutada midagi koos, kas paremaid elutingimusi, võitluslikke eesmärke, mis kaldub juba poliitika valdkonda. Andriesseni idee selle juures oli näidata, kuivõrd raske on parema elu nimel võideldes kokku jääda. See kehtib ka tänapäeval, toonitas Andriessen, mil lõhe rikaste ja vaeste vahel üha süveneb.
Seda ideed muusikas andis ta edasi järgmiselt: rütm on peensusteni kirjas ja mitte liiga lihtne, aga helikõrguste osas on noodis kirjas registrilised soovitused, mille järgi interpreet peab improviseerima. Teost mängis omal ajal De Volharding ja selle koosseisus klaverit Andriessen, kes teab oma kogemusest, kuidas on seista silmitsi probleemiga, kui raske on koos püsida. Ning see ei ole enam poliitiline või muusikaline küsimus, vaid kaldub moraalitemaatikasse.
Ehkki helilooja suudab poliitikat üsna vähe mõjutada, tõdeb Andriessen seitsmekümnendate aastate Amsterdamile tagasi vaadates, et sealsed muusikud oli tol ajal väga aktiivsed looma endale paremaid võimalusi valida, millist muusikat ja millises koosluses mängida. Ansamblite hulk on küll kahanenud, ent ulatub endiselt kümnetesse. Ansamblitesse on kaasatud mitmesugustes kombinatsioonides instrumente, mängitakse ja osaliselt improviseeritakse kaasaegset muusikat, kaasatakse video ja ühendatakse kontserdisituatsioonis nii kompleksne kui naiivne muusika. Andriesseni põlvkonnakaaslastest heliloojate finantsvõimalused ja pealehakkamine olid küll 70-80ndatel suuremad, tänapäeval kipuvad raha kontrollima kunstivaenlastest poliitikud. Andriessen usub endiselt, et heliloojatel on vähemalt võimalus muuta rahavoogude suunda.
Bachi oreliviled ja ema õpetussõnad
Eestis andis Andriessen EMTAs seminari, kus kõneles samuti oma instrumentatsioonist ning suhetest traditsiooniliste kollektiividega. Sama teema tuli loomulikult kõne alla ka laiemas vestlusringis. Andriessen meenutab, et kuna tal oli nooruses suhteliselt ebamugav kogemus koostööst sümfooniaorkestriga, asutas ta õige pea oma ansambli, mis on üsna loomulik pop- või jazzmuusikute puhul. Kuna Andriessen tundis nooruses ka vähem seost hilisromantismiga ja kuulas rohkem jazzi, siis soodustas see tema valikut. Vabadus instrumentide valikul on kestnud tänaseni. Näiteks on ta siiralt armunud bassklarneti metalselt ülemhelirikkasse kõlapilti, mida ta on hakanud suhteliselt palju kasutama. Ning nagu ta kujundlikult väljendas: kastes taime ehk kirjutades muusikat bassklarnetile, on ta inspireerinud seda pilli mängima mitmeid interpreete. Niisiis saab helilooja küll muusikapilti muuta. Näitena toob ta palavalt armastatud Johann Sebastian Bachi, kellest jutustas lapsepõlves talle isa, kes oli samuti helilooja, aga ka väga hea organist. Nimelt on Bach ühte oma tokaatadest sisse kirjutanud pedaalidega mängitava soololõigu, mille kõrgemalt mängimiseks ei olnud tolleaegsetel saksa orelitel piisavalt orelivilesid. See aga Bachi ei takistanud, sest ta lootis, et küllap tema pojad leiavad meistri, kes paar vajalikku orelivilet kunagi juurde meisterdab. Muide, üle kuuekümne viie aasta vana Andriessen julgeb välja öelda paralleeli, et tema muusikas on palju ühist Bachi loominguga, näiteks dünaamiliste muutuste ning rubatode puudumine.
Andriessen sõnab, et teda on komponeerimisel ikka inspireerinud muusikamaailmast laiem spekter. Tema eeskujuks on kindlasti olnud isa, kes leidis alati aega lugeda, ning eriti inspireerivaks ja ka noore Andriesseni maailmapilti rikastavaks kujunesid Dostojevski teosed. Andriesseni tihedas ajagraafikus on samuti broneeritud lugemisminutid, hommikuse pesemise ja habemeajamise vahepeal. Andriessen sõnab, et on ka oma õpilastele alati selgitanud, kui vajalik on leida lisaks komponeerimisele aega oma kummaliste hobide tarvis. Noore helilooja esimene õppetund on sealjuures kontsentreerumine. Nimelt tuleb Andriesseni meelest töösse teha paus sel hetkel, kui mõte ladusalt jookseb, et selle juurde rõõmsalt järgmisel hommikul tagasi pöörduda. Oma maailma on Andriessen rikastanud ka huvitavate ja eripäraste inimestega ja sedagi lapsepõlvest peale. Andriesseni isa viis perekonna noorema generatsiooni sageli teatrisse. Kokkupuude näitlejatega on Andriessenile andnud kogemuse, et alati peab olema ümber segaseid sõpru, kes kompromissile ei lähe, ning kindlasti tuleb kahelda õpetussõnades, mis ema on eluteele kaasa andnud. Viimane on vajalik, et heliloojana areneda. Helilooja lapsepõlveaega jäävad inspireerivad hetked kunstnikest vanavanematega, kes viisid ta nende tolleaegse kodu lähedale muuseumi, kus Andriessen tutvus hollandi maalikunstniku ja ühe esimese abstraktsionisti Piet Mondriani teostega. Mondrianile oli oluline leida eeskuju ja põhjendus oma abstraktsetele maalidele. Samasuguseid püüdlusi kehastab muusikas Andriesseni oluline mõjutaja John Cage, kes tahtis kirjutada seisvat muusikat. Oma ideedega šokeeris ta, nagu Andriessen meenutab, Euroopat 1951. aasta Brüsseli EXPO aegu ning hiljem ka loengutel tolleaegses kaasaegse muusika keskuses Darmstadtis. Oma eeskujuks pidas Cage Satie’d, teadmata, et Satie’ loomingut hakatakse ära kasutama nii meedias kui n-ö raviseanssidel tapeedimuusikana. Niisiis on inimesed toonud Andriess
eni ellu uusi ideid. Oma tuttavate kaudu puutus Andriessen kokku ka koreograaf Bianca Van Tilleniga, kelle koreograafiale “Trepp” valmis Andriesseni ”Dances”. Teos põhines Mondriani abstraktsetel ideedel. Mondriani idee kohaselt väljendab näiteks sirgjoon suundumist ühest igavikust teise ja tema meelest olid mustad jooned midagi enamat kui mustad jooned. “Dances” sarnaneb ka Andriesseni teise suure eeskuju Stravinski “Kevadpühitsusega”. Ka Andriesseni teoses valitakse välja tüdruk, kes läheb ära valgusesse. Algselt koreograafiat kaasavast teosest tegi Andriessen hiljem ka kontsertversiooni, jättes välja osa, mis ilma visuaalse pooleta ei töötaks. Solistina pidas Andriessen silmas afroameerika lauljatari Claron McFaddenit, kelle hääl on võrreldav poisslapse sopraniga ja kes suudab imeliselt orienteeruda eri muusikastiilides, ei valda mitte ainult romantilist klassikalist muusikat, vaid väga hästi ka autentset barokkinterpretatsiooni. Barokkmuusika ja romantilise muusika interpreteerimise küsimus on ei ole Andriessenit puudutanud nii vokaali ka keelpillimängijate puhul. Claron oli Ameerikas tuntud ka väga hea soulilaulja ja gospelilauljana. Ta kehastas Joan Granti tekstidele kirjutatud teoses “Dances” vaaraod, kel on privileeg leida tantsijate seast väljavalitu, kes läheb mööda treppi taevasse, seega vahendab teose rituaalset poolt. Koreograafia ei järginud loomulikult klassikalisi traditsioone ja tantsijatel ei olnud jalas tavapäraseid varvaskingi. Claron oli laval koos tantsijatega. Õhkkond oli intiimne ning rituaali muljet süvendas rohke kongide ja kellade kaasamine. Kontsertettekandel puudub muidugi visuaalne pool, suurenenud on orkestrikoosseis. Lootusrikkalt head ettekannet ootama jäädes lõpetas Andriessen EMTA vestlusringi.
Algversiooni järgides
Nüüd siis paari sõnaga veel 7. oktoobri õhtu kontserdist, kus tulid ettekandele needsamad Andriesseni teosed. Andriesseni n-ö maaletoojaks võib ehk Eestis nimetada NYYD Ensemble’it ja nende legendaarseid kontserte, meeldejääv on kindlasti “M is for Man Music Mozart” 1999. aastal ETV ruumides. Andriessen on ise öelnud Sügisfestivalil avaloona kõlanud “Workers Union’i” kohta, et teos saavutab poliitilise tähenduse vaid siis, kui kõik mängijad olemuslikult ideed endas kannavad, nii et nende partii kaudu hakkab ideed kandma kogu teos. Teost, mis loodud üldjuhul viiele piisavalt valjult mängivale pillile, on ka ebatraditsioonilisemalt esitatud, küll kaasates baritonsaksofoni ja võimendatud klaverit või löökpille. EMTA kammersaalis kõlas teos n-ö algversioone järgides. Oluline on rõhutada, et interpreedid suutsid üle vaadata piiravast masinlikkusest ja mõjuda energeetiliselt. Louis Andriesseni õhtu jooksul teises ettekandele tulnud teoses “Dances” soleeris hollandi sopran Tannie Willekstjin, kes eesti publikule ehk juba tuttav soolokontsertide kaudu. Kokkupuude Andriesseni teose partituuriga oli lauljatarile võluv rituaal, mida kohati murendas ehk teose esmaesitlusel sage ettevaatlikkus. EMTA kammerorkester Erki Pehki dirigeerimisel pakkus noortele mängijatele võimaluse harjuda kaasaegse partituuriga. Esile võib tuua andriessenlikku kõlaesteetika tabamist, täiekõlalist keelpillirühma ja otsekui piirjooni graafiliselt rõhutavaid harfihelisid ja klaveriakorde. Kohati kaldus kontsertversiooni ulatuslikum orkestrikoosseis tõepoolest soprani vaaraolikku suurust kahandama. Üleminekud baroksest kulgemisest romantilisse kõlavälja ja sealt edasi rokilikumasse olemisse toimusid siiski essentsiaalse mõjuvusega ja kulminatsioon töötas vajaliku pingestatusega, mis rahunes muusikasse kirjutatud valgusesse kõndimises. Ja ikka oleks soovinud ka teose kuulamise aegu vokaalteosele piisavalt tähelepanu kinkida ja teksti silmitseda, aga see soovunelm jääb siis mõnda järgmist taevassekõndimist ootama.
Kahe Andriesseni teose vahel kõlas Tüüri teos kodusest tühjast saarest, Insula deserta’st, nagu Hiiumaad on nimetatud 1228. aasta ürikus. Saare pinnal ikka sagimist ja isegi kriipimist ja segadusi tekitavaid jälgi oli, noortel muusikutel õnnestus teose rokilikum rütmienergilisem pool.
Andriesseni Eestis viibimist ja siin antud seminaride mõju ulatust võime ainult aimata ja mitte piiritleda. Iga praegu tegutseva helilooja reaalne kohalolu mõjutab kindlasti kujunevate ning informatsiooni ja ideesid otsivate tudengite maailmapilti esteetiliselt, kuid Andriesseni ideesid järgides loodaks ehk isegi sotsiaalset ja moraalset mõju.