Minu kümne suurepärase Sirbis veedetud aasta jooksul on kirjandusväljal mõndagi muutunud. Süveneb lugejaskonna killunemine, esile tõusevad uued žanrid, tasapisi vahetuvad kirjanike ja kriitikute põlvkonnad, isekirjastamine on üha laialdasem ja tiraažid üha väiksemad. Väljaanded ja saated, kus kirjandusest räägitakse, kuivavad kokku. Ja kõige selle tõttu on möödunud kümnendiga muutunud kirjanduse turundus.
Iga kord, kui suletakse mõni kultuuriväljaanne, tajun, kuidas tugevneb surve Sirbi kirjanduskülgedele. Piisab isegi vähemast – piisab sellest, kui töölt lahkub mõni andekas kirjandushuviline toimetaja. Üksikutel toimetajatel on väga suur roll. Maitseotsustest võib ju ka hoiduda ning lähtuda kajastuse ettevalmistamisel teoste kunstiväärtusest, aga käekiri ja põhimõtted on ikkagi igaühel omad.
Kunagi nähti probleemi nn sõbramehekriitikas. Praegu on probleem iseendakriitika. Enam ei võeta pelgalt ühendust, et uue raamatu ilmumisest teada anda või selle eksemplari arvustamiseks pakkuda, vaid üha sagedamini tellib autor, kes on ühtlasi kirjastaja, oma raamatule ise ka arvustuse. Mõni kirjastaja kirjutab oma tootele arvustuse valmis ja tuleb sellega väljaandele kosja. Sellest peaks hoiduma.
Äsja suletud ajakiri Estonian Literary Magazine ei olnud Sirbi konkurent, kuna meie nišid on liiga erinevad. Sellegipoolest oleme ette valmistanud mõnedki ühised materjalid, meie autorkond osaliselt kattub, lugejaskonnast rääkimata. Mul on ELMi hingusele minekust kahju. Ja siis need sosinad. Juba mitu aastat ringleb kuulujutt, et uue ingliskeelse väljaande uus tegija on välja valitud ja ära otsustatud. Mida sosinaga teha? Avaldada või mitte? Kas otsusest sünniks rohkem kasu või kahju?
On sündmusi ja institutsioone, mida iseloomustab aktiivne lobitöö. Sündmuse kaal ja turundus ei pruugi aga alati olla proportsioonis. Näiteks käivad vaikselt ettevalmistused eesti raamatu saabuvaks 500. aastapäevaks. Sattusin poolkogemata uudisele, et 4. juunil on president Alar Karis nimetatud raamatuaasta patrooniks. Selline teade väärinuks ühiskonnas rohkem tähelepanu. Raamatuaasta algab järgmisel eesti kirjanduse päeval, 30. jaanuaril 2025 ja kestab 2026. aasta emakeelepäevani. Tulgu kirjanduselu turgutav aasta!
