Michael Haneke. Ulrich Seidl. internet
Varjatud
Kindlatel printsiipidel püsinud süsteemi kokkuvarisemist vaatab Haneke oma järgmises filmis “Varjatud”. Seekord on häving toodud mikrotasandile, tulejoonele on lükatud ühiskonna alustala, kõrgema keskklassi perekonnamudel. Ja jälle tõestatakse meile, et tsivilisatsioon ja barbaarsus ei ole antiteesid. Georges (Daniel Auteuil) ja Ann Laurent (Juliette Binoche) on üles ehitanud igati eeskujuliku elustandardi. Nad on üle keskmise intelligentsed, üle keskmise jõukad, üle keskmise tunnustatud, neil on eneseteostust võimaldav ja hästi tasustatud amet, armas palkoniga korter Pariisi korralikus elurajoonis ja hõljuvate lokikestega pojake, kes ülemäära ei koorma vanemate isiklikku elu. Nad respekteerivad ja usaldavad teineteist, neil on tore sõprusringkond, kes kuulub enam-vähem samasse sotsiaalsesse kihistusse. Kõik kvaliteetseks eluks vajalikud komponendid on paigas, nagu kallis bordoo veinis. Ja siis imbub nende täidlasesse ja balansseeritud elubuketti äädikhape – kusagilt saadetakse videosalvestisi nende enda maja välisvaatega. Kujutatus ei ole midagi otseselt ähvardavat, inimesed käivad mööda, autod peatuvad ja stardivad, lihtsalt keegi on filminud nende tänavaotsal täiesti juhuslikult valitud ajahetkel. Aga, nagu Michael Haneke filmides tavaks, on pealtnäha juhuslikkus ja motiveerimatus just see kõige hirmutavam faktor. Miks, kes, kust, millal – ei peategelasi ega vaatajaid varustata ühegi niidiotsaga. Paranoia hakkab õõnestama Anni ja Georges’i suhet, käiakse aga ringi ilmega, justnagu oleks kõik parimas korras. Järgmine saadetis sisaldab infot, millest võiks juba midagi välja lugeda: videolint kujutab Georges’i lapsepõlvekodu ja lisatud on lapsekäeline joonistus verd purskavast kukest. Peatselt mõraneb abikaasade usalduslik suhe: Ann haistab, et Georges’i elus on olnud seiku, mis võinuksid esile kutsuda sellise neimahimu. Georges aga tõrgub end avamast. Kolmas saadetis aga juhatab Lasnamäe-taolisse troostitusse äärelinna, milles elulevad põhiliselt araablased ja aafriklased. Paneelmaja väikeses korteris redutavas vanamehes tunneb Georges ära ühe kummitusliku varju lapsepõlvest, alžeeria päritolu Majidi, kelle Georges’i vanemad olid kasvatada võtnud pärast seda, kui lapse vanemad olid hukkunud 1961. aasta alžeerlaste rahutustes. Georges’i valekaebuse tõttu andsid vanemad Majidi orbude varjupaika. Kuigi vanamees teatab, et ta ei kavatse Georges’i milleski süüdistada, on kogu tema armetu olemine tumm süüdistus, mis Georges’i täiesti endast välja ajab. Neil oli peaaegu võrdne stardipositsioon, aga Georges iseka vale pärast on Majid diskvalifitseeritud. Georges’i osaks sai maineka kultuuriprogrammi saatejuhi amet ja paljud põlisprantslastele osaks saavad hüved, sellal kui alžeerlane pühiti vaibaserva alla varjule. Peaasi, et vaatevälja ei risustaks. Ja siitkohast kasvab privaatsele loole külge sotsiaalne dimensioon. Sama tõrjerefleks, mis Georges’i tabab lapsepõlvekaaslasega kohtumisel, avaldub valges tsivilisatsioonis kokkupuutel koloniaalpärandiga või Teisega üldisemalt. Me saame aru, et oleme ülekohut teinud ja nii edasi, aga mida me ikka saame teha? Jaa-jaa, blaa-blaa-blaa! Peidame teid keldritesse ja getodesse, anname teile elamisloa ja kui te olete kuulekad ja tasased, siis võib-olla ka miski tööotsa. Maksame kinni teie elupajuki, peaasi, et teie enesehaletsuskisa ei rikuks meie neljakäigulist õhtusööki. Me ümbritseme oma tsitadelli kõrge müüriga ja usume end olevat parima osa inimkonnast, ökosüsteemi kõrgeim lüli. Meie hoolimise edetabel: kõigepealt mina, siis minu perekond, minu maja, uulits, kodurajoon, linn, riik, siis jupp tühja maad ja alles seejärel inimkond tervikuna. Meie ja nende vahel on õnneks Justicia, kes hoiab meie enda käed puhtad ja meelerahu rikkumata.
Ratsionaalsel tasandil võime ju olla liberaalid ning eelistada leebet immigratsioonipoliitikat ja kodakondsuse nullvarianti ning valutada esmaspäeva õhtul Darfuri genotsiidi teemal dokki vaadates südant maailma käekäigu pärast. Kui oleme aga reaalselt sunnitud kohtuma aidsihaige somaallasega või Lasnamäe noortekambaga, kiirendame sammu ja maname ette näo, justnagu poleks neid olemaski.
Pärast seda, kui Majid end Georges’i ees ära tapab ja Majidi poeg väisab Georges’i tema töökohal, on mehe põhimureks tülikas külaline kuhugi vaiksesse nurka pukseerida, peaasi, et ta ei heidaks varju Georges’i reputatsioonile. Aga miski on jäänud tiksuma – eneseõigustustega pikitult tunnistab Georges oma mineviku naisele üles. Puhtsüdamlikust ülestunnistusest ei piisa aga enam süütunde lämmatamiseks. Selles suhtes on iseloomulik filmi lõpuepisood: Georges võtab end alasti, tõmbab ette paksud kardinad, keerab paksu teki all end kerra, et muutuda korrakski olematuks. Totaalne süü vajab totaalset unustust. Või nagu sõnastas valge mehe eskapismi Mathieu Kassowitzi film “Viha”: mees kukub üheksanda korruse aknast välja ja iga korruse juures rahustab end tõdemusega, et siiamaani on kõik hästi läinud.
Ulrich Seidl
Teine austria filmi suurustest, on endale nime teinud eelkõige kui dokumentalist. Ta on uurinud meediasilma eest varjule jäävaid nähtusi, nagu hiiliv igapäevane rassism (“Head uudised”, 1989), eri rahvusest, kultuuritaustaga ja varandusliku seisuga inimeste lähisuhte probleemid (“Oodatud kaotus”, 1992). Ta on võtnud vaatluse alla ka austria meeste hulgas levinud normid ideaalsele abikaasale, kes peab olema malbe ja allaheitlik ning täitma mehe iga soovi. Ja kuna vanas euroopas on seda tüüpi naistest defitsiit, peab neid eksportima Filipiinidelt ja Taist (“Viimased tõelised mehed”, 1995). Filmi “Loomaarmastus” (1995) teema on armastuse krooniline puudus inimeste vahel, mida kompenseeritakse ebanormaalselt intensiivse kiindumusega lemmikloomadesse. Filmis “Modellid” (1997) jätab ta supermodellid ilma nende glamuursest poolest. Naised jäävad omapead igapäevaste triviaalsustega – rinnalõikus, silikoon ja tselluliit, üksindusehirm ja halastamatu omavaheline konkurents. Huvitav, mitu teismelist tüdrukut, kes on selle filmi ära vaadanud, unistab ikka veel sellest maailma ihaldusväärseimast ametist? Filmis “Jeesus teab” (2004) teeb Seidl põneva eksperimendi: ta laseb inimestel kõva häälega välja öelda, mida kirikus palvetades jumalalt tegelikult soovitakse. Jeesuse suunas läkitatakse igasuguseid pretensioone, klaarimist vajavad paljud sugugi mitte õilsad asjad.
Oskuse tõttu urgitseda end vihmaussi kombel pinna alla, võiks ka Seidlit pidada tumeda formaadi režissööriks. Ta mainib, et elu väheste õnnelike hetkede jäädvustamine on pulmapiltniku ülesanne ning dokumentalisti pärisosaks jäävad vähem kirkad aspektid. Debüütmängufilmis “Leitsakupäevad” (2002) on Seidl osavalt rakendanud dokumentalisti praksisest saadud kogemused mängufilmi teenistusse. Lihtsalt mõnikord ei piisa tõsielufilmi vahendeist, et ilmsiks tuua kõiki elu varjatud külgi.
Poola režissöör Krzysztof Kieslowski, kes samuti vahetas dokumentaalfilmi mängufilmi vastu, õigustab oma valikut limiteeritud juurdepääsuga inimese privaatsfäärile. Niipea kui läheb huvitavaks, tuleb kaamera seisma panna. Mida ausam ja läbinägelikum oled sa dokumentalistina, seda halastamatum koletis oled eetilises plaanis. Hulga mugavam on sündmusi rekonstrueerida ja neid lavastuslikult stiliseerida, kui neid vahetult kinni püüda ja ilmarahva ette paisata.
Tegelikult on Seidli “Leitsakupäevad” pooleldi dokumentaalfilm, sest enamik süžeedest on otse elust laenatud, võttepaigad on autentsed ning mitmed tegelased mängivad filmis iseennast. Filmis jälgitakse paralleelselt kuut süžeeliini, mis leiavad aset lämbetel suvepäevadel kusagil kiirteede ja hüpermarketite
vahelises eeslinnas.
Anna on pisut koputada saanud hääletaja, kes laseb end parkimisplatsidel peale korjata ning hakkab poole tee peal autoomanikke häälekalt kiusama. Härra Hutch on pühendunud alarmiseadistaja, kes palgatakse välja selgitama vandaali. Kahtlus langeb Annale, kellele otsustatakse anda karm õppetund. Klaudia on kunagine iluduskuninganna, kelle haiglaselt kiivas peika läheb intiimsel hetkel vägivaldseks. Ja nii õhtust õhtusse. Üksik abielumees on oma naisest lahutanud, aga peab elama sama katuse all edasi ning taluma kõiki majja siginevaid naise armukesi. Vana Walter aga on kontrollifriik, kes inspekteerib maniakaalselt majapidajannat ja korraldab olmelisi rünnakuid oma naabrite vastu. Keskealine õpetaja raseerib ja värvib ennast, et oma elukaaslasega tähistada pulma-aastapäeva. Kui partner lõpuks tuleb, on tal kaasas seltsiline, kellele hakkab peo edenedes naise peal vägivaldseid võimumänge demonstreerima.
Põhimõtteliselt vaatleb Ulrich Seidl samu igapäevast psühhopatoloogiat (emotsionaalset jäätumist, mugavnemist ja võõrandumist iseendast) kui tema relvavend Michael Haneke. Pealtnäha teeb ta seda õela satiiriku positsioonilt, aga lähemal vaatlusel hakkab tunduma, et Seidli suhted tegelastega on palju nukramad ja humaansemad, et mitte öelda katoliiklikumad kui vanal misantroobil Hanekel.
Igaveseks eluks on teadagi vaja kahte asja: turvatunnet ja naabritega samaväärset elustandardit. Ja nendega varustavad meid lahkesti kodu-Anttila ja kataloogimajad, muruniidukid ja mahtuniversaalid ning muud keskklassi soovidele kohaldatud tooted. Heaoluühiskond organiseerib oma liikmed ühesugustesse moodulmajadesse ja õpetab selgeks formaalsed käitumisjuhised, nn head tavad.
Aga kellel midagi on, sellel on ka kaotada. Seal väljas luusib lunaatikuid ja maniakke, lõunamaalt tuleb koledaid baktereid ja tumedat rassi, toit on mürgitatud ja päike tekitab nahavähki. Naaber loobib kuritahtlikult meie aeda prahti. Hirmu leevendamiseks sulguvad kodanikud hermeetiliselt oma privaatkapslitesse ja igapäevastesse rutiinsetesse rituaalidesse. Nad varustavad oma kuubikud alarmseadeliste ja kurjade koertega, umbtänavad tõkkepuude ja keelusiltidega, mis peavad kaitsma ka asteroidi või tuumarünnaku vastu.
Aga ühel päeval juhtub nii, et inimesed hakkavad tundma end oma moodulis liiga üksi. Keegi ei tule külla, keegi ei helista. Tegelased kraabivad uksepolstrit nagu kõutsid innaajal ja kõnnivad motoorselt ringi nagu kiskjad puuris. Probleemide põhjus ei ründa väljast, vaid varitseb siinsamas suletud uste taga. Iga uks käib lahti ainult sissepoole, iga seina taga on peidus väike vastik saladus: supermarketi laoruumis toimuvad regulaarsed grupiseksiseansid, villa allkorrusel vägistatakse nõdrameelset, abikaasa ameleb külla tulnud armukesega elutoas.
Kui keegi proovib välja värske õhu kätte pääseda, on võti kadunud või alarmkood ununenud. Tegelased on minetanud oma oskuse oma soove siiralt ja otsekoheselt väljendada ning mängu astub vana hea sublimatsioon: intiimsusjanu muutub grupiseksi kaledaks kiimaks, armuavaldus vägivaldseks süüdistamiseks, suhtlemisnälg formaalseks small-talk’iks. Kui noor sõber tahab õpetajannale mehe brutaalsuse pärast kaastunnet avaldada, ei oska ta seda muul moel vormistada kui meest naise ees veel hullemini alandades. Ja kui me kohtame kedagi, kes pläriseb spontaanselt välja selle, mida ta tegelikult meist mõtleb, stigmatiseerime ta hullumeelseks ja tõukame oma autost välja.
Meil igaühel on oma Austria. Minu kadunud vanaema kangestus alati, kui kuulis Viini filharmoonikuid uusaasta esimesel päeval “helisevat muusikat” ette kandmas. Miljardite jaoks on selle riigi peamine ekspordiartikkel Arnold Schwarzenegger ja Mozartkugeln. Ja faasanisuled ja Edelweiss. On ajaloost, kultuurist ja filosoofiast tiine päranditomp: Freudi Austria, Rilke ja Klimti Austria. Ja siis veel Franz Josephi laguneva impeeriumi vana aristokraatia, kus Erich von Stroheimi vibalik kuju kannab oma turjal naeruväärsete maneeride ja šiki melanhoolia viimaseid riismeid, sellal kui noor Hitler üritab bordellis tulutult oma süütusest lahti saada.
Siis on veel see Austria, mis turistile kohe silma ei hakka, aga mis toob selle riigi mentaliteedi ja väärtushinnangute poolest kaunis lähedale Eesti Vabariigile. Kui korraldada turismireise imelise Mozarti maa baroksete kulisside taha, sinna, kust algab teine Austria, teate küll, see Jörg Haideri maa, siis sobiks Ulrich Seidli “Leitsakupäevad” üsna hästi taskugiidi rolli täitma. Kaanepildiks sellele giidile sobiks hästi “Leitsakupäevade” viimane kaader, kus alandatud abikaasa laulab, küünal perses, Austria hümni.