Helsingi Filharmooniaorkester
(Linnaorkester) ning klaveriduo Victor
ja Luis del Valle (Hispaania) Okko Kamu
dirigeerimisel
3. I V Estonia kontserdisallis.
Põhjamaade vanim, Helsingi Filharmooniaorkester
on viimasel aastakümnel Eestit mitu
korda väisanud ning oma kõrget taset näidanud
nii Esa-Pekka Saloneni kui Leif Segerstami
juhatusel. Ka Okko Kamu dirigeerimisel pakuti
positiivseid elamusi.
Kava klassikalisele ülesehitusele (avamänginstrumentaalkontsert-
sümfoonia) vaatamata
oli soomlastel ka ootamatu trump kaasas –
usutavasti jäi kõige eredamalt meelde just
hispaania klaveriduo, kaksikvendade Victor ja
Luis del Valle rabavalt temperamentne ja lennukas
ansamblimäng ning ülitäpne partnerlus
orkestriga. „Klaverivendade” tutvustuseks niipalju,
et noorusele vaatamata on neil ette näidata
esikoht ja publikupreemia rahvusvahelisel
AR D-konkursil Münchenis (2005).
Klaveriduo esitatud teos oli efektne ja mängutehniliselt
üsna raske „pähkel”, sest Francis
Poulenci (1899–1963) Kontsert kahele klaverile
ja orkestrile d-moll (1932) nõuab oma kiirete
tempode ja veelgi kiiremate stiilipööretega
kõigilt esitajailt – solistidest-dirigendist kuni
orkestri löökpillimängijateni välja – ülimat
kontsentratsiooni ja laitmatut rütmitäpsust.
Teose avaosa kõlas üllatavalt energiliselt, kahe
pianisti mozartlikult veiklevad stiilimängud
perfektsuseni sünkroonis nii peapartii kiiretes
arpedžodes kui kõrvalteema lüürilises fraseerimises.
Ka keskmine episood, mis näis viitavat
music hall’i stiilile, jätkus löökpillide tulevärgist
saadetuna väga efektselt ja bravuurseltki.
Esituslikult kõige õnnestunum oli teine osa
Larghetto, kus n-ö välise efekti tagant paotusid
justkui Ravelilt laenatud imeilusad meloodiad
ja kaunid harmooniad. Küll mitte kauaks, sest
eht prantsuspärase esprii vahetasid omakorda
välja juba tuttavlikud Mozarti-intonatsioonid ja
jazzilikud motiivid. Skertsolikus Finaalis muusika
lausa sädeles ja pritsis tokaatalikku tuld,
stiilide kaleidoskoop pöörles üha kiirenevas
tempos, nii et kohati oli juba raske jälgida, mis
toimub. Aga põnev oli ikka kuni loo äkilise,
humoorika lõpuni.
Publiku aplausist innustust saanud duo esitas
veel üliefektse lisaloo, Witold Lutosławski
„Variatsioonid Paganini teemale”, mis kõlasid
lausa deemonlikult ja kuratlikult pöörases
tempos! Niisugused hetked jäävad kauaks
meelde.
Õhtu teises pooles tõlgendas dirigent Okko
Kamu Beethoveni Sümfooniat nr 6 op. 68 F-duur
„Pastoraalne” rõhutatult romantiliselt, seda
eeskätt agoogiliste tempolaienduste mõttes.
Sümfoonia avaosas avaldas muljet keelpillide
ühtse fraseerimisega ansamblimäng, eriti viiulite
peeneks nüansseeritud dünaamika oma
valgusküllases õhulisuses. Töötluses kujundas
dirigent hästi reljeefseks kogu imitatsioonilise
polüfoonia ja kasvatas sellest veenvalt välja
avara kulminatsiooni.
Sümfoonia II osa esitusliku kontseptsiooni
üle võiks pisut mõtiskleda. Beethoven on siin
tempoks märkinud Andante molto mosso, mille
väikese vastuolu peaks vist tõlkima „rahulikult,
ent üsna liikuvalt” (kuigi molto tähendab
‘väga’). Ent Kamu läks vastupidist teed – tema
andante oli selgelt meno mosso (vähem liikuvalt).
Samas on aeglane osa kestvuselt üsna
pikk ning ühel hetkel tunduski, nagu hakkaks
esitus kuidagi ära hanguma ja seisma jääma.
Igatahes oleksin lõpupoole küll oodanud mingit
agitato-sutsakat, mida kõik need flöödioboe-
klarneti linnulaulu imitatsioonid oleksid
karakteri mõttes ka võimaldanud. Antud juhul
jäi muusikas mänglevusest pisut puudu.
See-eest olid viimased kolm attacca kulgevat
osa tempoliselt ideaalselt paigas. Ja mitte
ainult tempoliselt: nii tuleb II osas ära märkida
puhkpillide ansambli täpset artikulatsiooni ja
mõjuvaks tunnistada ka dramaatiliseks lavastatud
IV osa („Äikesetorm”). Finaal sai oma väljendusjõu
juba kontrastiprintsiibi tõttu: heroilis-
pateetilise ja elegantselt lüürilise karakteri
kõrvutusest ja koostoimest.
Üldse peab tunnustama Helsingi FO orkestrantide
head stiilitaju – nii eepiline joon avamänguna
kõlanud Aulis Sallineni (1935) lühikeses
loos „Sunrise Serenade”, Poulenci burleskne
skertsolikkus kui Beethoveni romantiline
väljapeetus näitas ühtset fraseerimist ja
artikulatsiooni kõikide pillirühmade lõikes. Ja
üllatada oskavad soomlased (seekord küll hispaanlaste
abiga) samuti …