Kui panna kokku teadlaste omavahel seostamata seisukohad ja tähelepanekud, võib öelda, et soome-ugri algupära ilmneb igasugustes asjades.
Samasuse allikad
Soome etnograaf Ilmari Manninen on märkinud 1929. aastal ülevaateteoses „Soome sugu rahvaste etnograafia“, et soomeugrilaste kultuuri aineline kogum on oma algupäralt kolmeosaline:
„Hoolimata sellest, et meie hõimrahvad elavad lahus üksteisest, leidub nende vanavaras ühiseid jooni. [—] Tähtis osa neist sarnasusist kirjutub kahtlemata võrdlemisi hilise vene mõju arvele. Lihtsamad nähtused on muidugi võinud sündida iseseisvalt nii siin kui sealgi. Kuid leidub ka põlisest minevikust päranduvat ühist kultuurivara.“
See viimane osa on etnograafe huvitanud algusest peale. Kuigi Manninen esitas niisuguse kultuuriosa olemasolu enesekindlalt, pole siiski lihtne leida tõendeid, mis kinnitaksid ühist materiaalset minevikku. Vanasti olid ainelise kultuuri nähtused lihtsad, sõltusid täielikult elukeskkonnast. Selliste esemete puhul on keeruline eristada iseseisvat leiutamist ühisest algupärast.
Näitena venemõjulistest laialdastest ühisjoontest soomeugrilaste seas esitas Manninen andmed vene „sorokate“ liiki tanudest, mida paljud soome-ugri naised armastasid kanda. Manninen väitis ka, et udmurdi meest on riietuse järgi venelasest raske eristada, komi mehe habe olnud aga täpselt nagu venelase oma. Venepäraseid nähtusi leidub soome-ugri rahvaste seas muidugi hulgaliselt.
Laenama ja segama ei pidanud asju ainult venelastega. See võis toimuda ka teiste rahvastega, sealhulgas omavahel. Rõhutati kultuuri käegakatsutava kogemuse vahetamist hiljem, mitte esiajal. Näiteks saamid on aretanud elamutüübi, mis oli nende endi ja soome maja ristsugutis, nagu Manninen väljendus.
Peamiselt on etnograafid siiski otsinud ainelisest kultuurist kõige arhailisemate kokkupuudete jälgi. Näiteid võib teadusloost tuua hulgi. Manninen kirjutab näiteks, et karjala jahimehed pidid jahiteekonnal „ööbima nuod’ivo ääres. Selle ehitamist kirjeldame allpool, vepslaste peatükis. See oli umbes samasugune nagu soomlastel.“ Vepsa peatükis kirjeldab autor kahest palgist lõkke nodi tegemist tõesti täpsemalt ja osutab, et sarnaste notjade ääres ööbisid ka komi jahimehed. Nodja sõna koos lõkketegemise viisiga oli Mannineni kinnitusel levinud ka mari ja mansi keelde, samuti põhjavene murdesse.
Manninen ja Mathias Johann Eisen on osutanud sõnade „mesi“ ja „mesilane“ soome-ugri algupärale, seostades vastavate tegevusalade algust ürgse ühisajaga. Veel kaugemast ajast pärinevat „liim“, sest seda tähistab sarnane sõna (tymä) soomlastel ja samojeedidel. Ühiste sõnade tagaajamisel leiab algupäraseid muidugi palju, lausa sadu ja tuhandeid.
Keeletud kontaktid
Ent etnograafe ei huvita sõnad, sarnasus peab ikka ilmnema eseme vormis. Sõna pole sisuline kriteerium, vorm aga küll. Etnograafiliselt kõnekas on sõnadest sõltumatu soome-ugri olemist lõimiv aine. Selliseidki asju on tähele pandud omajagu, esitan siin üksikuid näiteid.
Puusilindrist tehtud lõngakeha on tuttav pea kõigile soome-ugri rahvastele. Komi ja karjala ahjukõrvane uks on sarnane, sammasaidad on komidel ja karjalastel samuti ühesugused (saami sammasaitu Manninen aga kellegi teisega sarnaseks ei pidanud). Komi sammaslaudad meenutavad mari omasid. Obiugrilaste kalapüünised sarnanevad eestlaste ja soomlaste omadega. Ungarlastel ja liivlastel on aga ühesugused ahjud. Oravat peetakse pea kõigi soome-ugri rahvaste seas rahaks. Eisen nägi põnevat ühisjoont manside ja saamide juures, nimelt peavad mõlemad palju põhjapõtru, „kes hobuste aset täidavad“. Nõgesest nööri valmistamine pärineb samuti soome-ugri ühisajast. Handid olnud seetõttu saja aasta eest nii nõgeselembesed, et soome etnograaf Uuno Taavi Sirelius imestas:
„Lähenedes suvel ostjaki talvekojale leiab selle sagedasti maetud kõrge nõgestiku sisse, mis selle ümber voogab kui kõrreväli.“
Tegelikult võivad ühist algupära kindlamini kinnitada ainelises mõttes ebafunktsionaalsed sarnasused. See võib olla pime juhus, mis laseb mingitel nähtustel aastatuhandeid püsida. Inimesed ütlevad paljude asjade kohta, et nad teevad seda seepärast, et nii on alati tehtud. See ehk ongi üks asjade püsivuse motiive. Oletused jäävad siiski hüpoteetiliste näidete tasemele ning neidki on vaid käputäis. Mordva etnograaf Nikolai Mokšin on veendunud, et kolmekandiliste lohkudega puulõiketehnika on sarnane mordvalastel, udmurtidel, komidel ja obiugrilastel, mis „lubab teha oletuse selle ühtsusest ja iidsest päritolust“. Väidetud on ka, et ersa tagapõllel leidub arheoloogiline paralleel Eesti alal ning ühe handi suusatüübi jalaseosa vorm sarnaneb iidse saami suusa omaga. Manninen pidas ühesuguseks ka karjala ja saami suuski. Samuti täheldas ta, et suuski tähistav sõna jetše on sama mari ja mansi keeles. Seetõttu arvas Manninen, et suusad on pärit uurali ajast. Mõtte sai ta ilmselt oma vanalt sõbralt, Helsingi ülikooli professorilt Emil Nestor Setälält, kelle arust uurali rahva algkodu oli kusagil, kus leidus nii palju lund, et tuli suuskadega sõita. Küllap ongi siis suusad need kõige tähtsamad asjad, mis meie kultuuri oleku on määranud.
Akadeemiline soome-ugri asjaajamine
Suur osa soome-ugri etnograafiast on seisnenud selles, et esitatakse juhuslikku laadi seoseid ja sellistesse osutustesse sumbubki soome-ugri asjade algupära tõestamine. Muuseumide soome-ugri esemekogude koostamise eelduseks on olnud idee hõimurahvaste kultuuriühtsusest, mida kokkukogutud esemed hiljem aga iseenesest ei tõenda. Tänapäevaks on soome-ugri uurimistöös põhiosas loobutud tuvastamast etnograafilistesse esemetesse kätketud tõendeid algsest ühiskultuurist. Võimalikke kinnitusi kultuuriühtsusele on leitud, aga need tõendid on kas üksikud, piiratud levikuga või vaieldavad alternatiivsete hüpoteeside valguses. Tõsi on, et soome-ugri võrdlevad etnograafilised esemeuuringud said alguse eelnevalt formuleeritud algkultuuri universaalsuse hüpoteesist. Niisuguse teoreetilise seisukoha püsimisele aitas kaasa selle kontseptuaalne haare, ulatuslik teadlaste ja muude asjahuviliste toetus. Seega toimis see lähenemisviis pikka aega postulaadina, mille põhjal teostati etnograafilist uurimist. Nüüd selgub aga, et soome-ugri asjad on üsna udused.
Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.