Detsembri algul Soome iseseisvuspäeva paiku on ikka põhjust kirjutada Soome tähtsaimast ja suurimast kirjandusauhinnast. Alates 1984. aastast välja antavast Finlandia auhinnast on saanud tõsiseltvõetav kaubamärk ja kirjanduse populariseerija. Kuigi suurima tähelepanu pälvivad esile tõstetud teosed, koorub auhinna ümber peetavatest aruteludest ka üldistusi kirjandusaasta ja kirjanduse valupunktide kohta.
Soome Kirjandusfond, mille asutasid 1983. aastal Soome kirjastajad ja haridusministeerium, annab Finlandia kirjandusauhinda välja kolmes kategoorias: ilukirjandus (romaan), mõttekirjandus ja lastekirjandus. Iga kategooria eelžürii valib välja kuus nominenti, mille seast langetab lõpliku otsuse üks „diktaator“. Ilukirjanduse Finlandia laureaadi otsustas Yleisradio ajakirjanik Merja Ylä-Anttila ja võiduteos on Pajtim Statovci „Bolla“.
Elu varjus
Möödunud aastal leidis korduvalt äramärkimist tõsiasi, et mitte ükski Finlandia ilukirjandusauhinnale nomineeritud romaan ei räägi otseselt tänapäevast. Mullu sai auhinna Olli Jalonen XVII sajandisse paigutatud filosoofilise seiklusromaani „Taevakumm“ eest, mis muide ilmus meil äsja Piret Saluri tõlkes. Toonase lõppvaliku romaanidest on juba eestindatud ka Katja Kettu „Rose on kadunud“ (tlk Kadri Jaanits). Ehkki auhind või sellele nomineerimine ei ole just tähtis argument teose tõlkimiseks, on tõenäosus leida sest nimistust väga häid üldistusjõulisi romaane, mis kõnetaksid ka väljaspool Soome piire, igal juhul suur.
2019. aasta lõppvalikusse jõudnud teoste seas on nüüdisaega ja päevateemasid märksa rohkem, ent käsitletava ajastu järgi on seekordsetel romaanidel raske leida ühist nimetajat. Pigem ühendavad teoseid sellised teemad nagu teistsugususe, kõrvalejäetuse ja/või sõja avaldumisvormid, armastus ja süü, kuritöö ja selle jäljed, kohanemisraskused, elu varjus ja/või varjatud elu.
Ilukirjanduse eelžüriisse kuulusid tänavu Soome lugemise ja kirjanduse edendamise keskuse Lukukeskus juhataja Ilmi Villacís (žürii esinaine), raamatukaupluste keti Suomalainen Kirjakauppa müügijuht Anne Ikonen ja filmiprodutsent Rimbo Salomaa, kes valisid välja järgnevad teosed: Monika Fagerholmi „Vem dödade bambi?“ ehk „Kes tappis bambi?“ (Förlaget), Juha-Pekka Koskise „Tulisiipi“ ehk „Tulitiib“ (Like), Anna-Riikka Kuisma „Kerrostalo“ ehk „Kortermaja“ (Like), Mikko Rimmise „Jos se näyttää siltä“ ehk „Kui see nii paistab“ (Teos), Pajtim Statovci „Bolla“ (Otava) ja Johanna Venho „Ensimmäinen nainen“ ehk „Esimene leedi“ (WSOY).
Ilukirjanduse Finlandia eelžürii esinaise Ilmi Villacíse sõnul on suurem osa hindamiseks esitatud romaane klassikalise vormilahendusega ja realistlikel teemadel, ehkki paljudes realistlikes teostes leidub ka maagilisi elemente. Eriti debüütkirjanikel näib olevat vajadus protestida traditsiooniliste lahenduste vastu nii keelekasutuses kui ka vormis (näiteks proosa ja luule vahemaale jäävad või ühismeedia mõjutustega teosed). Pikemalt tegutsenud kirjanikud eelistavad pigem traditsioonilist vormi. Seekord olid kuue finalisti hulgas vormilt üsna traditsioonilised, olgugi et keeleliselt ambitsioonikad romaanid.
Kuritöö ja lunastus
Soomerootsi kirjaniku Monika Fagerholmi „Kes tappis bambi?“ on tänapäevane romaan nii olustikult kui ka temaatikalt: see on lugu vägivaldse teo tagajärgedest ja sellest, kui kergesti võib näiliselt tugev jalgealune kaduda ja inimese maailm kokku variseda. Loo keskmes on kuritöö, selle tulevikku ulatuvad mõjud ja lunastuse otsimine, ent Fagerholm on alati olnud võrratu sõpruse, iseäranis naistevahelise sõpruse kujutaja. Meenutagem kas või romaani „Underbara kvinnor vid vatten“ ehk „Imelised naised rannal“ (1994), millega autor oli esimest korda Finlandia-nominent ja mille põhjal vändati mõni aasta hiljem menukas film (režissöör Claes Olsson). Fagerholm suudab oma tekstis väljenda kõike seda, mida pole sõpruse juures kerge sõnadega kirjeldada: ühtekuuluvust ja võõrdumist, igatsust, armastust, armukadedust, kummalisi ja küsitavaid piire, usaldust ja vaikimist. Soomlaste oma Ferrante, juba palju aega enne Ferrantet.
Düstoopia ja realism
Hanna-Riikka Kuisma „Kortermaja“ liigitub düstoopiaks, ent selle määratluse järele tahaks kohe lisada sulgudes küsimärgi juba ainuüksi seepärast, et paljud tolle liikuvate vaatepunktidega jutustuse tegelased oma lohutute elude ja paigaltammumisega tunduvad vägagi tuttavlikud ja tõelised. Lugejale avaneb kujuteldava keskmise suurusega Soome tööstuslinna äärealale paigutuv elurajoon, mis on kunagisest tuumperekondade unistuste kodupaigast muutunud probleemseks eeslinnaks. Otsekui lähiplaane võtva kaameraga vaatleb autor oma tegelaste argipäeva, siseheitlusi, omavahelisi suhteid ja hirme.
Tegelikkust ilustamata peegeldab see lugu Soome ühiskonna ebavõrdsust ja viletsusest ning kuritegelikust ümbrusest väljarabelemise rasket, väljapääsuta teed. Loo üldisest süngusest hoolimata kujutab autor oma tegelasi mõistva kaasaelamisega, kohati halenaljakalt ja eelkõige hukkamõistuta. Nomineeritud teoste seas oli see kahtlemata kõige realistlikum ja kõige suurema ühiskondliku kõlapinnaga romaan.
Waltari mantlipärija
Juha-Pekka Koskise „Tulitiib“ on kuue finalisti seas ainus selgelt ajalooliseks romaaniks liigituv lugu. Viljaka kirjanikuna, kes on proovinud kätt mitmes žanris noorte- ja krimikirjandusest esseistikani, on ta ajaloolisi romaane kirjutanud ka varem. Laia haarde, ajaloolise ainese mugandamise ja eelkõige stiili poolest on Koskist võrreldud Mika Waltariga.
„Tulitiiva“ sündmused ulatuvad suure depressiooni aegsest Ameerikast kuuekümnendate aastate Nõukogude Liitu. Parema elu lootuses ja sotsialistlikest ideaalidest kantult asus 1920.–1930. aastatel Ühendriikidest ja Kanadast Karjala ANSVsse ümber tuhandeid ameerikasoomlasi. Ida-Karjala valitsuse püüd juurutada soome keelt ning edendada majanduslikku ja poliitilist autonoomiat jooksis 1930. aastate keskpaigaks liiva, rahvusmeelsed juhid asendati ja hukati. Selles ajaloolises kontekstis näeme poisist noormeheks ja täiskasvanuks sirguva minategelase liikumist oma unistuse poole. Ameerikas oli ta poisikesena alustanud oma lendurikarjääri kuurikatuselt allahüppamisega, näinud Charles Lindberghi vigurlendu ja sealt sai alguse unelm terastiibadest. Ent sirge polnud ei ümberasunute tee tööliste paradiisis ega ka noore mehe teekond lendurina. Kuigi maailm ümberringi on haige, viib kunagine unistus peategelase läbi vangilaagri ja õhuväe esimeste nõukogude kosmonautide sekka. Lendamine on nii selle loo aines kui ka vabaduse või selle puudumise võrdkuju. Osava detailivalikuga loob Koskinen usutava loo ja laseb siis fantaasial lennata.
Humanism Soome moodi
Mikko Rimmise „Kui see nii paistab“ on kurvameelne kirjeldus endassetõmbunud härra Lyyst, kellest minevik ja ilmajäämine on teinud vaikija. Helsingi kortermajas elav vana mees hoiab naabritega distantsi. Üks neist, väike poiss mänguväljakult, näikse mingil kummalisel põhjusel härra Lyysse kiinduvat. Kui poiss ühel päeval kaob, ei ole paljude meelest süüdlases kahtlustki. Härra Lyy oma kroonilise, kohati tragikoomilise vaikimisega ei tee olukorda kuigivõrd lihtsamaks.
Rimminen, kes võitis 2010. aastal Finlandia oma kolmanda romaaniga „Nenäpäivä“ ehk „Ninapäev“, oskab sooja huumoriga kirjeldada n-ö väikese inimese vananemist, üksindust ja varjatud igatsust inimliku läheduse järele. „Kui see nii paistab“ on jutustatud passiivse, ent terava pilguga sinategelase vaatepunktist ja nii kriitikud kui ka Finlandia žürii on esile tõstnud autori fantaasiarikast keelekasutust. Võib vaid kujutleda, millist lõbu pakub Rimmise tihe ja mänguline tekst tõlkijale, kes mõne tema raamatu eestindada võtab.
Pajtim Statovci võiduteos
„Bolla“ on vapustav ja samavõrra liigutav romaan vägivallast, kaotusest, häbist ja mõistmatusest kõige lähedasemate suhtes, aga ka armastusest ja truudusest – ja selle võimatusest, kui inimeste vahele tulevad rahvuse, soo ja sõja piirid. Kosovo pealinnas Prištinas armuvad esimesest pilgust albaanlasest pereisa ja serblasest arstiteaduse üliõpilane. Nende lool ei ole tulevikku, kumbki ei saa nendes oludes ega selles ajas olla see, kes ta on. 2000. aastate alguseks on ühte löönud armid kibedus, igatsus, vahepealne (pagulas)elu, teise sõda ja kõige selle nägemine, milleks inimloomus küünib – ja tulevikku ei ole neil ka tolles ajas, sest inimesi, kes aastaid tagasi Prištinas kohtusid ja hüvasti pidid jätma, enam ei ole. Lohutu lugu, mille lunastab autori puhas keelekasutus ja ainulaadne oskus maalida tundevarjundeid.
„Bolla“ tähendab albaania mütoloogias vaimu, kiskjat või saatanat, maolaadset olendit, aga ka võõrast või muulast. Kõige üldisemas plaanis ongi selle romaani teemaks kogetud kõrvalejäetus ja hirm. Romaan on intiimne ja isiklik, ent võib-olla just see annab loole müütilise mõõtme ning tõstab ajast ja kohast väljapoole.
Ilmi Villacís: „Pajtim Statovci „Bolla“ on rahvusvahelisel tasemel ilukirjandus, mis avardab mitmel moel Soome traditsioonilist kirjanduspilti. Lugu tekitab kahtlemata äärmuslikke emotsioone ja tõlgendusi, ent külmaks jätta ei tohiks see küll kedagi.“
Finlandia-võit teeb Statovcist ühtlasi noorima Finlandia laureaadi. 29aastane Statovci on sündinud 1990. aastal Kosovos albaania perekonnas ja elab Soomes alates 1992. aastast. Tema esikromaan „Minu kass Jugoslaavia“ (2014, ee 2015, tlk Anne-Mari Orntlich) sai ajalehe Helsingin Sanomat debüüdiauhinna ja on tõlgitud kaheksasse keelde. Teine romaan „Tiranan sydän“ ehk „Tirana süda“ ilmus 2016. aastal ja selle ingliskeelne tõlge „Crossing“ oli tänavu sügisel USA kirjandusauhinna National Book Award nominent tõlkekirjanduse kategoorias (laureaadiks pärjati László Krasznahorkai romaani „Parun Wenckheim naaseb koju“ ingliskeelne tõlge).
Inimese portree
Johanna Venho romaani „Esimene leedi“ eesti keelde tõlkimist võib kõhklematult soovida ja soovitada. Raamatust on keeruline kirjutada, ilma et räägiks vastu selle tuumale, sõnumile: see on portree naisest, Sylvi Kekkose sisemiste heitluste, tundekasvatuse, loomepürgimuste ja maailmaseletamise lugu, mida ei tohiks määratleda tema abikaasa Urho Kekkose kaudu. Ja ometi ei saa suurest mehest mööda, kas või sellepärast, et temata oleks paljugi ka naise elus olnud teisiti.
On aasta 1966 ja Sylvi sõidab Katermasse pere tagasihoidlikku suvekodusse, et omaette olla. Vaadates aastaarvu ja teades loo tegelaste elukäiku, teab lugeja juba ette, et mingit põhjapanevat elukäänakut sel reisil ees ei seisa, järelikult saab teekond kulgeda vaid sissepoole ja olnusse. Romaani peamine jutustajahääl on Sylvi, kes sirvib kaasavõetud päevikuid ning jagab mõtteid oma hiljuti lahkunud sõbra, kirjanik Maja-Liisa Vartioga. Kuidas järele anda, painduda, kohaneda olukorraga, aga jääda iseendaks, küsib naine, kes ütleb enda kohta: „Armastusest räägin ettevaatlikult, abielusse ei usu, aga sõprusele ehitan.“
„Pole paremat viisi inimese nägemiseks kui teha temast portree. Näha kujutise asemel inimest …“ Loo teine jutustajahääl kuulub skulptor Essi (Ester) Renvallile, kes ei saa Sylvit kuidagi savisse vormitud. Ta tahab kujutada sügavamat lugu ja teab, et kellegi portreteerimiseks tuleb teada temast kõike: „Tabamises on küsimus. Tuumlauses.“
Kirjutamine oli Sylvi Kekkosele vajalik ja ühtlasi vastuoksuslik ettevõtmine. Keerulistel ja üksildastel aegadel oli päevikupidamine tema ellujäämisviis. Ja kui tundus, et kõiges muus nähakse teda vaid Urho kaudu, oli looming see, mis kuulus vaid talle. Ometi ei pääse ta ka raamatuid avaldades kõhklustest, et äkki näeb avalikkus tema kirjatöödes vaid presidendi kaasa sehkendamist.
Raamat tugineb rohkele arhiivimaterjalidele ja vestlustele. Oluline allikas oli Anne Mattsoni põhjalik Sylvi Kekkose elulugu (2000), mis meeldiva kokkusattumusena ilmus tänavu täiendatud kordustrükis. Muu hulgas on Venho ehedalt mõjuvasse ja liigutavasse loosse kootud katkendeid Sylvi Kekkose autobiograafilistest teostest ning Urho ja Sylvi Kekkose avaldatud kirjavahetusest.
Peenetundeliselt jutustatud lugu võlub hinge kriipivate ja lõbusategi üksikasjadega ning kauni keelega. Romaanitegelasest skulptorit parafraseerides tabab see romaan tuuma: me näeme inimest, naist kõigi tema konarustega – sest just need on kunsti tõeline ehitusmaterjal.
Finlandia auhinna kohta vt ka Sirp 8. XI ja 29. XI 2019.