Kateriin Rikkeni näitus „Sõõm“ Hopi galeriis 20. X – 14. XI.
Pisikesse galeriiruumi pistetud briljantrohelise klaasipuruga kaetud installatsioon on justkui teraapiasessioon ja päästeoperatsioon, mis vabastab allasurutud tunded ja juhib tähelepanu klaastara eluringile. Klaasiga töötamine on niivõrd materjalikeskne ja tehnikapõhine, et ühel hetkel hakkas see Kateriin Rikkenit lihtsalt ahistama – küllap tuttav tunne teistegi erialade inimestele, kui nad oma karjääris aeg-ajalt justkui surnud punkti jõuavad.
„Ma ei tundnud enam rõõmu, naudingut. Punane tuluke hakkas tööle, et mis minust saab,“ on paljastanud autor näituse tagamaa. Loomult küll eksperimenteerija, oli ta olnud häiritud mõttest, et innovatsioon eeldab katsetusi ja tekitab tohutult jääke, millest ei saa enam midagi teha, kuid mida ära visata ka ei raatsi. Pealegi on tööetappides kulutatud palju ressurssi, näiteks väga palju klaastaarat, mida ei saa taaskasutada, sest see tuleb purustatuna lihtsalt maapõue matta.
Kunstnik tahtis ka tunda end metsiku ja vabana, eirata klaasimeediumiga seotud tavasid ja tabusid. Klaasikunsti kirjutamata reegel on, et elemendid liidetakse omavahel sulatamise teel ning liimimine on kurjast. Rikken otsustas aga kehastuda punkariks, pudelid puruks lüüa ja puru just nimelt kokku liimida: „Olen ise alati olnud hästi sõnakuulelik ja korralik, tundsin, et mul on vaja neid piire nihutada.“ Esimeseks sammuks sellel teel oli juba ka tema hiljutine joogiklaaside seeria „Kogum,“ mille ta puhus käsitsi ehk ilma vormita ning mis seetõttu oli talle omaette eneseületus ja tundemaadlus.
„Sõõmu“ puhul on vormid, geomeetrilised põhielemendid, küll olemas, kuid need on pööratud n-ö pahupidi: klaasi ei valata nende sisse, vaid kleebitakse peale. Pallid, pappkastid, torud – kõik on kaetud mitme kihi liimi ja klaaspudelipuruga, mille hankimine polnud sugugi lihtne. Rikken kirjutas mitmele poole, sai loa sukelduda seljakotiga ööklubi prügikasti ning siseneda peenesse bistroosse, põigates tee peal ökopoodi lastele pulgakommi ostma. Niivõrd kontrastne kogemus ajab segadusse. „Ühel hetkel lähed prügimäele ja järgmisel hetkel ostad midagi luksuslikku. Ja mõtled, et see on täiesti ok. Aga tegelikult sõidab katus ära ja see on õudne. See raputab,“ on tunnistanud autor.
Grupiteraapia stuudios
Kokku läks näituse tarvis kasutusse 63 riislingu- ja vahuveinipudelit, mille spetsiifiline Tarhuni-roheline toon erineb näiteks punase veini jaoks mõeldud, tunduvalt tumedamast oliivrohelisest klaasist. Värviteraapia teadmiste kohaselt eristab inimese silm kõige paremini rohelise varjundeid ning seetõttu ollakse kõige õnnelikum rohelises ümbruses ja looduses, saades sealt positiivseid impulsse. Rikkenile ongi kogu protsessist saanud samuti omamoodi teraapia: tegevuse käigus avastas ta mitmed iseenda vajadused ja andis selleks võimaluse ka teistele. Tema stuudios käis klaasi purustamas abiks viis inimest, mina nende hulgas.
Abiküsimine oli mõnes mõttes samuti osa Rikkeni teraapiast, lausa sotsiaalne projekt: „See oli midagi täiesti uut. Mul ei ole raskusi küsida tänaval teed, kui olen eksinud, kuid oma stuudiot ei ole ma seni teistele avanud.“ Vabaduseiha tasakaalustas siiski teatav süsteemsus: pudelid tuli kuumutada ja jahutada, et neisse tekiks mõraline struktuur, ning see eeldas temperatuuri jälgimist ning arusaamist rakendusjõust. Tekkis huvitav kombinatsioon mees- ja naisenergiast, yin’ist ja yang’ist. Siltide mahakoorimine söövitava seebikivi abil õpetas hetkes olema. Rikken oli pidanud seda puhtalt sõnakõlksuks, aga näitust tehes tuli arusaamine „See ongi sõõm värsket õhku, mida igatsesin oma ellu!“.
Ettevalmistatud pudelid võisid nüüd minna abiliste kätte. Kujutasin ette, et purustan neid umbes nii nagu karamellkomme koogi kaunistamiseks: froteerätiku vahel haamriga toksides. Tegelikult aga istusin taburetile, jalge ees keemialaborist pärit raske metallnõu ja -uhmer, peas kõrvaklapid ning nina ees mask. Ja hakkasingi pudeleid purustama – tulemuseks eri fraktsiooniga klibu ja tolm, mis pole sugugi terav, vaid pehme ja sädelev. Ka klirin ei olnud kõrvulukustav, kuigi kehaline aisting oli veidi ebamugav: meenus lapsepõlv Pärnu rannas, kus kaasa pakitud kooritud keedumuna süües tunned, kuidas liiv krudiseb hamba all …
Rikken pani tähele, et abiks käinud purustajatel oligi igaühel oma ettekujutus, kuidas see protsess peab välja nägema – mõni ootaski, et saab pudeleid vastu seina loopida. Hakati ka analüüsima, miks pudelid purunevad erinevalt, eristus ka abiliste purustamiskäekiri ja rütm. Inimestel on justkui vajadus välja elada frustratsiooni ning purustamine annab selleks võimaluse: saab vaadelda, kuidas täpselt seda teed, mida siis tunned ning mida endas vabastad. „Kui juba sellel töörajal oled, siis tundub see väga mõnus, meditatiivne tegevus,“ tõdes üks kaaspurustajatest. „Tekkis igatsus muretu lapsepõlve, kohaloleku, rõõmsa lihtsalt olemise järele,“ oli teine tänulik.
Publikuprogramm näitusel
Näituse kohtumistunnil 5. novembril arutles Rikken loomise ja loovuse tervistava jõu üle Kadi Jaanisoo-Kullaga, kellel on terviseteaduste magistrikraad kunstiteraapiates. Eelkõige pöörati tähelepanu vaimse tervise vitamiinidele ja sellele, kuidas neid märgata, hoida ja ära kasutada. Kuigi Rikkeni näituseprojekt ei olnud tõukunud vaimse tervise teemadest, siis töö käigus ennast jälgides, analüüsides ja asja teistega arutades tõusis see teema esile.
„Siis tekkiski mõte teha näitusel kohtumistund, kus saan neid värskeid ja emotsioonidest laetud kogemusi jagada oma ala professionaaliga. Üks asi viis teiseni, mis kõik oli väga loogiline ja loomulik,“ selgitab ta. Näituse tööprotsess seisnes hetkes olemises ja mängurõõmus ning kohtumistunnil kogeti sama.
Kuni 13. novembrini saab näitusel osa ka isetekkelisest muusikaresidentuurist saksofonist Katariin Raskaga, kes käib galeriis pilli harjutamas ja komponeerimas – kõik huvilised on oodatud kuulama, vaatlema ja ka kaasa musitseerima. Raska uurib, kuidas ja millise heli- või mängutehnika kaudu interpreteerida Rikkeni loomeprotsessi ja selle tulemust, kuidas näitusel esitletavaid teoseid peegeldada ja oma mõttemaailmast paralleele tuua.
Raska oli ka üks neist, kes Rikkenil stuudios uhmerdamisel abiks käis, ning toob sellegi kogemuse näitusesaali. Tal on lahendada hulk küsimusi: „Kuidas anda helis edasi sillerdus ja rohelise värvi varjundid, mis klaasikildudes esile tulevad? See tunne, kui need pisikesed klaasitükikesed läbi sõrmede voolavad? Või tunne, kui klaas üliraske nuia all puruneb?“ Spontaansete kontsertidega avalikus ruumis saab Raska uue kogemuse ka muusikuna: skulpturaalsetest klaasteostest saab tema partituur.