Musta Kasti „Tanknaine. Laevatüdruk“, autor Piret SG, lavastaja ja esitaja Jaanika Tammaru, muusikud Tõnis Kirsipu ja Tobias Tammearu, valguskujundaja Rommi Ruttas. Esietendus 29. IX Tartu Genialistide klubis.
Pole uudis, et soolise ebavõrdsuse teema kummitab Eesti ühiskonnas nii palgalõhena kui ka soostereotüüpidena. Räägitakse naiste ja meeste loomuomastest erinevustest, nagu ka sellest, et mõlemal sool peaks olema võrdne vabadus end teostada ja saada tehtud töö eest vääriliselt tasutud. Üks võimalus läheneda soostereotüüpilisele mõtlemisele kriitiliselt on soorolle mänguliselt ümber jagada või stereotüüpe karikatuurini võimendades naeruvääristada. Teater kui elu katselava sobib selleks kenasti.
Teater on ühiskondlike protsesside suhtes tundlik ja heidab oma kaasajale kõverpeeglist ikka ja jälle valgustavaid vihke, kuid sooteemad on jõudnud Eesti teatrisse aegamisi ja peamiselt naiste vaatevinklist. Ühe esimese naisvaatenurka avava lavastusena meenub Riina Maidre ja Maike Londi „PostUganda“ Von Krahli teatris (2010). Kaks naist rokkisid kontsertetenduses soorollid naeruväärseks ja andsid lõuahaagi vuajeristlikule meespilgule. 2013. aastal etendus Kinoteatri püstijalakomöödia „Võidab see, kellel on kõige hullem mees“, milles Piret Krumm ja Katariina Tamm lõid osalt oma kogemuste põhjal 24aastase vallalise eesti naise portree ning kritiseerisid seeläbi avalikku naisekuvandit.
2015. aastal tuli teater Must Kast välja lavastusega „Ada ja Evald“, milles naeruvääristatakse meeste ja naiste kohta käivaid stamparusaamu, pöörates need ümber. Avaneb pahupidine maailm, mille kaudu näib igapäevane käibearusaam soorollidest vildak ja väär. Miks klubis suudlevad heteronaised on seksikad, aga teineteisega tantsivad meessõbrad saavad homofoobide rünnaku osaliseks või miks on isa oma vabatahtlikult süütuse kaotanud poja üle uhke, kuid tahab samas olukorras oleva tütre noormehele politsei kutsuda? Etenduse lõpus laulab kogu trupp „sugu on sotsiaalne kontseptsioon, seda ei määra ükski kromosoom“, mis kõlab kui riimistatud parafraas kuulsast Simone de Beauvoir’ tsitaadist, et naiseks ei sünnita, vaid saadakse. Must Kast peab oma laulukeses silmas ka mehi, juhtides tähelepanu sellele, et stereotüübistamise ohvriks pole ainult õrnem sugupool.
Traditsiooniliste soorollide kallale minnakse tihti ka naiste monolavastustes. Need naistegelased, kes seisavad laval üksinda publikuga vastamisi, seisavad üksi ka oma lugudes, sest oma kriitilise hoiaku ja ebatraditsiooniliste vaadete või valikute poolest ei kinnita nad levinud naisekuvandit. Need naised saavad hakkama traktoristi eksami, ooperi libreto, kontoripeo planeerimise või spagaadiga. Nad unistavad suurelt ega karda oma unistusi ellu viia. Neil naistel on vaid üks viga. Paradoksaalselt vaevlevad nad enesekriitilisuse käes ja tajuvad endal pidevalt üleolevat (mehe)pilku, mis ütleb, et nad pole piisavalt head. See pilk kuklas sunnib naisi püüdma üha paremini, paneb igatsema rohkem tunnustust ja suuremaid väljakutseid. Meeleheitlikult püütakse ühendada karjäär ja pereelu, sest edukalt naiselt oodatakse nii võimekust töökohal kui ka viljakat keha.
Naised monolavastustes kritiseerivad oma suguõdede meeldimisvajadust ja ühiskondlikke ootusi naisele, kuid paigutuvad ise kahe äärmuse vahele. Enam kui revolutsioonilisi Jeanne d’Arce, esineb eesti naiste soolodes süsteemikriitilisi tegelasi, kes tunnistavad seejuures oma võimetust väljuda stereotüüpide püünisest. Õnnelike näidetena saab tuua vaid Tiina Tauraite „Traktori“, mis tõestab, et naisnäitlejast võib saada edukas põllupidaja, või Rakvere teatri „Tähelaeva“, milles fantaasiarikka siseilmaga naispeategelane ei heitu negatiivsetest kommentaaridest heliloojaks pürgimise teel. Viimase näite puhul keeratakse naisgeeniuse mõistele võimsalt vint peale, näidates teda hullu tegelasena, kelle kunst jääb hindamatuks oma abstraktsuse ja mõistetamatuse poolest. Anneli Rahkema kujutatud tegelaskujul puudub „Tähelaevas“ sõnaline väljendus, selle asemel kasutab ta loominguliselt köögiriistu.
Kehakeeles kõnelemine iseloomustab juba feministliku teatri algusaastaid, kui keha püüti vabastada objektiseerivast pilgust ning võita see tagasi naise enese tahte teenistusse. Jättes tantsulavastused hetkel kõrvale ja keskendudes sõnateatrile, leidub tantsulist või muusikalist lähenemist mitmes eesti naiste monos. Kabareelikke tantsulaulunumbreid esitavad naised lavastustes „Amy“ ja „Mina, naine“, ekspressiivset kehakeelt kasutab Katariina Unt lavastuses „Nisa“. Seal on kohal ka elav muusikaline saade, mis toetab tegelase jutustust ja võimendab tegelase emotsioone helilises võtmes. Muusikaline kollektiiv Odd Hugo mängib laval Jaanika Arumi soolos „kokku.kukkumise.hetk“ ning trummid ja saksofon ilmestavad Jaanika Tammaru monolavastusi „Tanknaine. Laevatüdruk“.
Tammaru lavastused kokku katavad teemasid naise eneseteostusest, emadusest ja kahe soopoole suhetest. Veelgi enam, mõlema lavastuse tegelane moodustab kokku justkui ühe naise kaks ajupoolkera, milles Tanknaine esindab ratsionaalset ja kalkuleerivat ning Laevatüdruk loomingulist ja spontaanset poolt. Üheks sulades kerkib vaataja ette tänapäeva naine oma unistuste, komplekside ja takistustega.
Tanknaine on ambitsioonikas karjäärinaine, kes harjunud oma elu üksikasjalikult planeerima ja lootma sealjuures ainult endale. Naist kummitab tema lapsepõlvest pärit vanemate lubadus punasest jalgrattast, kui laps kiituskirjaga koju tuleb. Jalgratas jääbki vaid lubaduseks, kuid Tanknaise psüühikas püsib see enda takkasundimise sümboolse kujuna ka aastaid hiljem. Laevatüdruk on erialase haridusega tantsija, kellel ei õnnestu leida oma loomingulisusele toitvat väljundit, mistõttu on naine sunnitud töötama nii kassiirina kui ka sõutantsijana laeval. Positiivne lõpplahendus saabub, kui tal õnnestub leida töö lasteaias liikumisõpetajana.
Nende mõlema takistuseks teel eneseteostusele on naiste tunnustamatuse probleem ühiskonnas, mille võimendamiseks on mõlemasse lavastusse toodud eduka mehe mudel. „Tanknaises“ on selleks (rõivabrändi järgi) Armani ehk Erik, Tanknaise lapse isa, kes ilmub nende kontorisse konkursiväliselt justkui eikusagilt ning saab automaatselt kõigi naiste imetlusobjektiks.
Tanknaine kritiseerib oma naiskolleegide ennastalandavaid võtteid mehe tähelepanu võitmiseks ning on seejuures kade mehe peale, kellele tundub elus kõik nii kergelt kätte tulevat vaid seetõttu, et ta pole naisena sündinud. Tanknaine võrgutab mehe, et näidata oma võimu nii kolleegide kui ka Armani ees, tulemuseks tema ootamatu rasedus. „Laevatüdrukus“ täidab Armani osa Luuk, kes naist tantsuõpingute ajal inspireeris ning kellest sai tema elukaaslane ja lapse isa. Luuk on samuti idealiseeritud tegelane: ta lööb erialaselt Euroopas läbi, tal on lööki naiste seas ning tantsuga lõpparvet tehes saab lõpuks edukaks automüüjaks. Igatahes on mehed mõlemas lavastuses naiste imetlusobjektid, eeskujud ja mõjutajad.
Tööalaste pingutuste kõrval seisavad naised silmitsi ka ema olemisega. Tanknaise planeerimatu rasedus paneb ta vaagima abordi teemadel. Laps on küll naise tulevikuplaanides, kuid spontaansusteks tihe graafik aega ei anna. Seejuures näib, et aja mahavõtmine oleks just see, mida ta vajab, sest etenduse esimese kümne minuti jooksul sooritatud sõnatu võimlemine töö, trenni ja muude asjaajamiste vahel näitab, et naise jõud hakkab vaikselt maha käima ning tema hommikused kätekõverdused pole enam nii sirgselgsed ning kontorisse saabudes on üha raskem teeselda värsket vaimu. Etendus lõpeb sellega, kuidas arsti kabinetti astumise asemel palub naine telefonile Armani, et temaga olukorda arutada. Et tegu on tõsise teemaga koomilises võtmes, läheneb ka naine mehele talle omase professionaalse diskreetsusega, viidates Armani sooritusele kui kompetentsusele, mis vajab arutamist.
Laevatüdruku lugu algab sealt, kus tema laps on juba paariaastane ning naine kasvatab teda üksi. Lapse isa on samuti tantsuga tegelev hipi, kellel igas riigis mõni Laevatüdruk ees ootamas, kuid kõnealune peategelane ei pane seda oma silmarõõmule pahaks, vaid toetab meest tema loomingulistes ettevõtmistes. Oma emarolliga on Laevatüdruk rahul, kuid teda saadab üksikemana pidev rahaprobleem. Lõpplahendus saabub naise ellu tööpakkumisena, mis ühendab tema kire armastusega laste vastu.
Emadus ja eneseteostus on nende naiste elus pöördvõrdelises seoses. Tööle pühendunud naisel pole aega suheteks või ei saa ta endale lapsega kodus istumist lubada. End üles töötanud mitme kõrgharidusega naised on tihti ka kõrgete nõudmistega ning meeste hulgas neile võrdseid ei jagu. Nii võib juhtuda, et naine soovib küll last, kuid kasvatab teda üksi. End suure vaevaga üles töötanud Tanknaised ja üksikemadest Laevatüdrukud pole harjunud kellegi najale toetuma, vaid on õppinud iseseisvalt elust läbi rühkima. See omakorda muudab naised kriitiliseks meeste suhtes, kes kulgevad näiliselt raskusteta läbi elu, end millegagi sidumata, või peavad naiste rabelemist pseudoprobleemiks, nagu teeb mees lavastuses „Mina, naine“. See omakorda taastoodab stereotüüpi laisast ja ükskõiksest eesti mehest, kellest ei ole naisele mingit (koostöö)partnerit. Mõneti võib naiste rööprähklemise vajalikkuses tõepoolest kahelda.
Mitmest naiste monolavastusest tuleb aga selgelt esile, et hommikuste kätekõverduste nimel varem ärkamine või iluprotseduuride võtmine on seotud enda sobitamisega meedias toodetava naisekuju šablooni. Mis aga monolavastustes punase sireeni saatel kõnekalt tööle hakkab, on tuli stereotüüpide pihta, mis survestavad kõiki naisi ühesugusesse ebarealistlikku vormi ajama, muutes tegelikud võimalused selleks äärmiselt kättesaamatuks. Ühiskonna ootused supernaistele pole väljaspool teatrit vähem nõudlikud.