Seesama Rajasaare sõnavõtt illustreerib hästi ka tõsiasja, et sageli on tegu lihtsalt arvamuslugudega, kus erilise argumenteerimiseni ei jõuta või ei jääda sealjuures järjekindlaks. Keegi lihtsalt usub üht, teine teist; ühed paistavad olevat kaljukindlal veendumusel, et võrreldes Euroopa ja Ameerikaga on Eestil tasakaalustatud ühiskonda käia veel väga pikk tee, teised on otsustanud, et üle igasuguse piiri läinud poliitkorrektsus ahistab neid ja fraas „Erinevus rikastab” väärib kasutamist üksnes iroonilises tähenduses. Sisulist debatti sealjuures ei teki – mõtteka suhtluseni kaks poolt ei jõua. Seda silmas pidades võiks artiklikogumik „Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis II ” langeda viljakale pinnasele. Oleks vaja tekitada dialoog ning miks ei võiks seda teha just nimelt päevameedia hüsteeriast vaba, võimalikult suurele objektiivsusele ja teaduslikule tõsikindlusele pretendeeriv artiklikogumik? Näib aga, et kõnealune väljaanne istub kahe tooli vahele, tema eesmärgid ei ole selgelt määratletud. Ühelt poolt oleks tegu justkui populariseeriva trükisega. Seda eesmärki näib täitvat vabariigi presidendilt tellitud eessõna, mis võtab kogu ettevõtmise suhtes armulikult soosiva seisukoha. Raili Marlingi sissejuhatus käib läbi valdkonna ajaloo olulisemad punktid, pidades silmas suhteliselt võhiklikku lugejat. Kadi Viigi järelsõna lõpulause kujutab endast suisa üleskutset: „Me peaksime teineteist hoidma, austama ja mitte kunagi vastandama.”
Tore ja vaimukas leid on artiklite vahele siiasinna pikitud tsitaadid XX sajandi alguse eesti kultuuriruumist, mis kutsuvad üles lahendama ligikaudu neidsamu probleeme, millega soouurimus tänapäevalgi tegeleb. Tekstid ise järgivad põhijoontes küll teadusartikli žanri, ent ei lähe väga keerukaks ning kasutatav andmestik on enamasti esitatud kergesti mõistetavate tulpdiagrammide kujul.
Tõenäosus, et niisuguse artiklikogumiku võtab kätte inimene, kes soolise võrdõiguslikkuse problemaatika vastu erilist huvi ei tunne – rääkimata inimesest, kes on selle suhtes skeptiliselt meelestatud –, on suhteliselt väike. Kui ta seda ka tegema juhtub, siis nagu juba öeldud, teemad on tema jaoks küllap vähemalt märksõnadena laiatarbemeediast tuttavad: prostitutsioon ja inimkaubandus, palgalõhe, töö- ja pereelu ühitamine, paarisuhtevägivald. Seevastu pelutab teda otsemaid eriomane argoo: väljendid nagu „soolise võrdõiguslikkuse edendamine”, „naiselikkuste ja mehelikkuste paljusus”, „stereotüüpide taastootmine”, „võrdsete võimaluste aasta”, „läbipõimuv diskrimineerimine”; samuti suisa ametlikult bürokraadislängiks tunnistatud sõnad nagu „tõusetumine” ja tegevusnimede kaskaadid stiilis „tarbimise õigustamiseks bioloogiliste eripärade väljamõtlemine ja põlistamine ning
teatud käitumise paratamatuks pidamine” (lk 120) … Autoritest näiteks Barbi Pilvre on tuntud vägagi intelligentsete ja hästi loetavate populariseerivas laadis tekstide poolest. Seekord aga moodustab ta selle asemel maona oma saba söövaid, mitte kuigi informatiivseid lauseid, nagu näiteks tautoloogiline „Naiste halvustamist läbi lingvistilise praktika on nimetatud naiste semantiliseks alandamiseks” (lk 155).
Ma ei taha kaugeltki selliseid väljendeid kontekstist välja rebides mõnitada, ammugi nende kasutamist keelata (kas või äsja toodud näide on lugejale kindla mõiste tutvustamisel täiesti asjakohane). Küll tahan juhtida tähelepanu, et niisugustest osistest koostatud tekst on ilmselgelt suletud ja diskursusesisene. See kinnitab teadjale seda, mida juba teatakse, mitte ei anna teadmatule uut teadmist; see on vandenõulaste salakeel, mis ei ole mõeldud sõnumi toimetamiseks väljapoole „omade” ringi.
Oletagem siis, et tegu ongi peaasjalikult valdkonna ekspertidele mõeldud trükisega – alusega, millele populariseerivad kirjatükid või arutlused peavoolumeedias edaspidi toetuda saaksid. Kui paratekst kõrvale jätta, on tegu teadusartikli žanris tekstidega, millele ei ole mõtet ette heita, et märksõnad on juba teada või stiil puine. Nii mitmegi artikli kirjutamisel on vaieldamatult ära tehtud tüütu, must ja tänamatu, kuid tarvilik töö: Eesti puhul on kontrollitud asju, mida mujal on kontrollitud juba ammu, või võrreldud olukorda kümne aasta taguse seisuga ja püütud seda konteksti seada. Informeeritud arvamuse vormimiseks on vaja andmeid, ning kui teadustulemused ei olegi uudsed ega põrutavad, annavad nad vähemalt teadmistele kindluse.
Ometi tekib ka selles kindluses ajuti kahtlusi. Ma ei taha küsimuse alla seada esitatud andmete õigsust või süüdistada autoreid teadlikus suunatuses. Ent terve kogumiku probleemiasetus on niisugune, et tulemus oleks justkui juba ette teada: soogruppide vahel p e a b olema erinevus. Näiteks lugedes Taavi Laia artiklit „Soolised terviseerinevused Eestis”, jääb silma, et soolised terviseerinevused on hariduse, majandusseisukorra ja muude sarnaste teguritega seonduvatest erinevustest väiksemad. Meeste ja naiste üldised tervisemustrid tunduvad pigem sarnased (näiteks on mõlema soo puhul paranenud nii eluiga kui tervisehinnangud). „Ometi rõhutab kokkuvõte just lahknevusi ja nende likvideerimise vajadust (lk 95)”.
Marre Karu artiklis teatatakse: „Üksikvanemate pered on üks kõige selgema vaesuse soolistumise ilming. Tegu ei ole ainult asjaoluga, et peres on üks täiskasvanu ja rahateenija – sellisel juhul oleks üksikisade ja üksikemade vaesus ühesugune”, ent kohe järgmiseks selgub, et üksikemade suuremat vaesust võib väita üksnes USA näitel, kuna tegelikult „ei ole teada, milline on Eestis üksikisade olukord võrreldes üksikemadega” (lk. 59). Loomulikult võib vastavast üldisest tendentsist ikkagi kõnelda – see on tähelepanu vääriv nähtus ja on täiesti usutav, et lugu on samuti ka meie maal. Ent siis tasuks väga selgelt välja kirjutada, et tegu on üldise suundumusega, mis t õ e n ä o l i s e l t iseloomustab ka Eestit, mitte põimida väidet kui fakti artiklisse, mis väidab end analüüsivat konkreetsete andmete põhjal just siinset olukorda.
Kristiina Luha artiklis öeldakse esmalt, et prostitutsiooni säilimist pooldavad eelkõige teenuse tarbijad, see tähendab, mehed (lk 118), kokkuvõttes aga tõdetakse, et ka naised pigem aktsepteerivad prostitutsiooni olemasolu, mitte ei astu sellele vastu (lk 123-124).
Mõlemale väitele järgneb viide ja olen valmis uskuma, et mõlemal puhul leidub ka tõestusmaterjali. Ent kui autori kasutatud tulemustes leidub vastuolusid, oleks hea toon vähemasti püüda pakkuda sellele mingit omapoolset seletust. Praegusel juhul jääb mulje, et osundusi on autorile sobivas kohas kasutatud lihtsalt retooriliste võtetena, toetamaks mingeid erinevaid tugeva poliitilise laenguga väiteid (näiteks „prostitutsioonivastast võitlust tuleks pidada meestega” ja „prostitutsioonivastast võitlust tuleks pidada kogu ühiskonnaga”) . Sedasorti avaldused viivad mõtted suundumusele, mida on kirjeldanud Deborah Cameron, muuseas samuti sügavalt sooteadlikus kontekstis. Cameron toob välja, kuidas kiputakse eelistama ja võimendama neid uuringuid, mis leiavad sugupoolte vahel suuremaid erinevusi, kuna erinevuse puudumine ei tundu kasuliku teadustulemusena; veelgi võimendab lõhet meedia, kes armastab kõige põrutavama kõlaga väiteid kontekstist hoopis välja võtta.2 Iroonilisel kombel on aga Cameroni kriitika sihtmärgiks täiesti vastandlikku ideoloogiat kandvad tekstid, peaasjalikult evolutsioonipsühholoogilised teooriad meeste ja naiste bioloogilise erinevuse kohta. Nii nagu karikatuurset evolutsioonipsühholoogi iseloomustab sisemine veendumus, et mehed ja naised on erinevad, mis suunab ka tema uurimistööd, paistab käesolevat kogumikku kandvat sisemine veendumus, et rühma „naised” ja rühma „mehed” iseloomustus peab
igal juhul olema erinev. Näib, et üldistused käivad mitu sammu arvudest eespool.
Nõnda tekib kahtlus, kas antud kogumikku ikka saab vaadata kui uudisväärtusest mitte hoolivat, ent see-eest tõsikindlat andmepanka. Viimast ülesannet täidavad ilmselt paremini artiklites materjalina kasutatud küsitlused jm statistilised andmed. Märt Masso ütleb oma artiklit „Mehed ja naised tööelus” sisse juhatades, et „kvantitatiivsete näitajate erinevuste tõlgendamine on problemaatiline”, ning räägib vajadusest täiendavate teoreetiliste käsitluste järele, mis erinevusi paremini seletada võimaldaksid (lk 27). Need täiendavad käsitlused kipuvad aga terve kogumiku raames olema justkui maha kirjutatud ühelt ja samalt ideoloogiliselt šabloonilt, mis nõuab õiglust ja e e l d a b ebavõrdsust.
Seda võimendab veelgi üks ja sama kantseliitlik keel, mida eelnevalt juba näitlikustatud sai.
Olgugi et olen ise selle šablooniga üldjoontes nõus, ootaksin valdkonna ekspertidelt veidi tundlikumaid, mitte nii tuimalt malli järgivaid käsitlusi. Mööndavasti on tegu väga politiseeritud teemavaldkonnaga, mille täiesti tasakaalustatud analüüs ehk polegi võimalik. Tasuks aga vähemalt püüda luitunud troopidest välja murda, et ka teadusartiklid ei omandaks arvamusloo alatoone. Eelnev kajastab kogumiku lugemisel tekkinud üldmuljet, aga ei kehti õnneks kõigi tekstide kohta. Juba viidatud Marre Karu artikkel „Vaesus kui soolistunud nähtus” murrab siiski välja Postimehe naistelisa teemaringist ja on kas või seetõttu huvitav; sama käib Erle Rikmanni ja Mikko Lagerspetzi artikli kohta „Naised ja mehed Eesti kodanikuühiskonnas”. Mirjam Alliku käsitlus „Millal kaovad naised poliitikast?” näitab, et naiste väikest osakaalu esinduskogudes ei põhjusta sugugi eeskätt valijate eelistused, nagu väidab populaarne argument, vaid hoopis erakonna tasemel tehtud otsused. See ongi põnevaim, mida niisugust tüüpi artikkel saavutada võib: samm-sammult ära näidata mingi laialt levinud arusaama ekslikkus. Teistest lennukamalt abstraheerib ja huvitavamaid üldistusi pakub Tiiu Kuurme „Pilguheidus soolisele tegelikkusele Eesti haridussüsteemis”, sellevõrra on tema artikkel aga esseistlikum, tegelikult hoopis teist tüüpi kirjatükk kui ülejäänud. Isiklikult pean sooteadlikku vaatepunkti väga oluliseks ning minust on kaugel soov seda kuidagi marginaliseerida. Ent kardan, et niisuguse kogumiku väljaandmine ei aita kaasa ei selle vaatepunkti positsiooni kindlustamisele laiemas ringis ega ka selle sügavamale mõistmisele kitsamas ringis. Kolmas võimalus on, et kogumik üllitati, kasutamaks operatiivselt ära nn Euroopa rahasid ja kindlustamaks kaastöölistele tänapäeva teadusmaailmas nii vajalikke publikatsioone.
Paraku on avaldamise eest kirja saadud teadusväljaannete klassifikatsioonis üksnes kategooria 3.2: „Artiklid/peatükid lisas mitteloetletud kirjastuste välja antud kogumikes”. Nõnda ei ole astutud ka praktilist sammu soolise võrdõiguslikkuse peavoolustamiseks; pehmetel, feminiinsetel sotsiaalteadlastel ei ole seegi kord õnnestunud kanda kinnitada kõvade, maskuliinsete reaal- ja loodusteadlaste väljatöötatud süsteemis.
1 Vt näiteks Sooline palgalõhe Eestis. Sotsiaalministeeriumi toimetised 2011 nr 2, lk 7: „Keskmise ehk üldise soolise palgalõhe all mõistetakse naiste ja meeste keskmiste palkade üldist erinevust“. 2 Deborah Cameron, The Myth of Mars and Venus. Oxford University Press, New York 2007, lk 14–20.