Rakvere teatri „Sina maga, mina pesen nõud“, autor Stig Claesson, tõlkija Ülev Aaloe, dramatiseerija Anne-Ly Sova, dramatiseerija ja lavastaja Tarmo Tagamets, kunstnik ja muusikaline kujundaja Peeter Rästas, valguskujundaja Märt Sell. Mängivad Toomas Suuman, Helgi Annast, Maarika Mesipuu-Veebel ja Peeter Rästas. Esietendus 2. X 2015 Rakvere teatri väikeses saalis.

Umbes seitse aastat tagasi, kui praegune Rakvere teatri näitleja ja lavastaja Tarmo Tagamets mässas veel Võrus teatrit teha (alguses Võru Draamastuudios, siis Võru Teatriateljees, lõpuks ka Võru Linnateatris), rääkis ta ajalehes (EPL 17. V 2008) oma teatritegemise kreedost: „Mina tahan näha teatris inimlikku olemust või viibimist. [—] Minu arvates on teater seisundikunst. Ma ei kannata teatris lugusid. Mul on igav. Kui ma olen seda lugenud ja lähen siis sama asja vaatama … Kogu aeg on vaja murda. [—] Vahel ma saan aru, vahel ei saa, aga mul on põnev. See paneb mind mõtlema tõdedele, mida ma maailmas näen – või ei näe. Ma ei taha öelda, et teater on sotsiaalne, aga mind huvitavad väga väikese ühiskonna teemad rohkem. Ma ei näita oma teatris inimestevahelisi suhteid, pigem näitan inimest, kes on kuhugi sattunud, tema suhet sellesse, kuhu ta on sattunud.“

Tõesti, kui meenutada Tagametsa Lõuna-Eesti perioodi lavastusi, siis võiks neid iseloomustavad märksõnad koondada hõlpsasti klassikalise postmodernismi alla: üleüldine fragmenteeritus, loo ja tähenduste ähmasus, kuid viimistletud vorm (näilises või perfektses lohakuses). Tagametsa lavastused mõjusid pigem performance’i-laadsete katsetustena, olid rõhutatult füüsilised, tihtipeale lausa tantsulised, ning Võru teatripublik, kes tuli oma linna teatrisse turvalisele teatriõhtule, lahkus sealt tihtipeale tühjade pihkudega, sest see kõik tundus neile tavapärase teatriõhtu kohta ilmselt liiga radikaalne. Kuigi Tagametsa soov võis tõesti olla ringituuritavatele komöödiaprojektidele alternatiivi pakkuda ja seeläbi kohaliku teatrivaataja teatrimaitset kobestada, nende silmi avada, raputada, pakkuda kunsti, ei suutnud ta siiski Võru teatrivaatajat ega tihtipeale ka kriitikuid oma kineetiliste ettevõtmistega veenda. Seda just Võru Linnateatri kontekstis.

Rõõm on tõdeda, et Tagamets on oma tahtmistele enam-vähem kindlaks jäänud ning nüüdne Rakvere teatri lavastus „Sina maga, mina pesen nõud“ on tehtud üsna eespool toodud kreedo vaimus. Kuigi Tagamets on nüüd juba küll seda meelt, et ega teatris väga lihtsalt loo rääkimisest ei pääse, võitle sa selle vastu palju tahes, ei saanud ta ka toona tegutseda päris ilma mingi ideeahelata (selles võime näha ka lugu). Olulisim tema Rakvere teatri debüütlavastuse puhul ongi see, et nüüd on noid seitsme aasta taguseid mõtteid või tahtmisi saatmas ka tegu. Kuigi „Sina maga …“ võib ka mõne lugu, lineaarset dialoogi kuulama ja vaatama tulnu endast mõnevõrra välja või haigutama ajada, paistab silma lavastuse ideeline tihedus: vormi ja kirjandusliku alusmaterjali eksponeerimine pole siin eesmärk omaette, vaid on idee (loo) teenistuses. Nii nagu see ikka teatris olema peaks, kuid mis tihtipeale (selletaoliste) dramaturgiliste ja lavakujunduslike avantüüride puhul nii ei ole.

Niisiis oli isegi mõnevõrra üllatav, et Tagamets hakkas n-ö murdma Stig Claessoni lühiromaani „Sina maga, mina pesen nõud“, kus räägitakse vananemisest ja armastusest. Just pensioni­ikka jõudnud elukunstnikust kirjanik John Andersson (Toomas Suuman) naaseb oma kaugel metsas asuvasse lapsepõlvekoju, kus kunagi oldi naabrid samaealise Ida Adrianaga (Helgi Annast), kes nüüd, pärast pikka abielu ja lesestumist, on samuti seal. Tärganud armastuse foonil meenutab minategelane oma elu: käiakse ära lapsepõlves, reisidel, meenutatakse naisi, tõmmatakse hulgaliselt kirjandus- ja kultuuriloolisi paralleele, puudutamata ei jää ka mure külade hääbumise pärast. Segunevad reaalsed ja väljamõeldud mälestused, praegune maailm põrkub endise või kaduvaga. Lõpuks inimesed (teravikus siis Ida Adriana) kaovad, kuid järele jäävad – ja sellest ka romaanis räägitakse – mälestused.

Just sellest viimasest on lavastaja kinni hakanud ning Claessoni romaan tundubki pigem abimaterjal kui eesmärk. Veelgi enam, Tagamets on sõelunud algmaterjalist välja talle olulise ning seganud selle küllaltki suurel määral Madis Kõvu tekstiga, täpsemalt lõikudega ühest teatraalide seltskonna jutuajamisest Kõivuga (ilmunud ajakirja Teater. Muusika. Kino 1998. aasta 11. ja 12. numbris). Kui aga Madis Kõiv mängu tuuakse, ei saa see jätta mõjutamata kogu süsteemi.

Tagametsa ja Anne-Ly Sova dramatiseeringut lugedes võivad need hüpped Kõivu juurde tunduda vahest fabritseerituna, kuid etendusel see mulje kaob: Claessoni ja Kõivu omavahel segamine on olnud hea idee ning nende koosmõju on üllatavalt viljakas. Nii nagu romaaniski, ei juhtu ka lavastuses justkui midagi. Reaalset maailma paistavad laval esindavat ennekõike taksojuht ja türklane (mõlemad Peeter Rästas), kuigi ka need pigem oluliste mutritena mingis ajatus liikluses, kus liiklevad mälestused. Kuna lavastuses on peamine aeg, selle möödumine ja selle tõttu sündinud mälestused, vanadus ning ajatus, siis rikastas möödaniku metafüüsilisi olukordi tulemuslikult noor naine kord juuksurina, kord teisest ajast pärit intervjueerijana (mõlemad Maarika Mesipuu-Veebel).

Ühest küljest loob „Sina maga …“ kaine ja karge, ilma liigse melodraamata vaate eluõhtule, kui aega nagu veel oleks, aga ei ole enam ka. See on aeg, mil tahes või tahtmata hakatakse tegelema mälestustega, mälestuste hoiustamise, võib-olla ka mälestuste ümbermäletamisega. See, kas näiteks peategelaste eakaaslastest teatrivaatajad leiavad sellest tagametsalikust, pisut hermeetilisest lavastusest endale loo ja sõnumi, on suuresti jäetud nende ülesandeks. Seejuures, nagu juba mainitud, on Tagametsal ja trupil õnnestunud luua lavastus, kus ainult ei räägita mingist eksistentsiaalsest ängist, seisvast või mööduvast ajast, vaid (ja see sõltub ilmselt etendusest) on suudetud luua selline seisundilaadne olukord, mis võimaldab pealtvaatajal eemalduda mittekuidagiolemisse ning võib-olla tajuda mingeid reaalse ja lavaaja nihkeid.

Kuigi seisundi loob ikkagi tervik, saab ja tuleb välja tuua Peeter Rästa lavakujundus või ruumiloome. Rõhutatult teatraalne, deliiriumlikult absurdne, kuid mingit maalähedust õhkav lavaruum on tõhus tugi eespool mainitud seisundi tekkeks. Peale selle, et Kõiv ise on tekstis tugevalt sees, toetas üldist kõivulikkust ka kujundus ehk allusioonid Eesti Draamateatri „Filosoofipäeva“ ja „Peiarite õhtunäituse“, miks mitte ka mitme teatri „Küüni täitmisega“. Samamoodi efektiivne oli trupi panus seisundiloomesse. Kuigi räägiti ju n-ö soojadel teemadel, tehti seda mõõdetult, külmalt, üsnagi selge peaga. Kõivu „külma teatri“ mainimine on siin asjakohane näitlejatööde kontekstis, mille puhul Stanislavski läbielamise teater on asendunud Kõivu järgi läbimõtlemise teatriga, aga ka seetõttu, et selline õhkkond on seisunditeatri eeldus.