29. septembrist 2. oktoobrini pidas ülemaailmne kirjanikke ühendav organisatsioon PEN Kõrgõzstani pealinnas Biškekis 80. konverentsi. Meie kirjanikke esindas Eesti PENi president Kätlin Kaldmaa.
Alustagem tagasivaatega suvesse. Juunikuus käis Eestis PENi president John Ralston Saul. Toona ERRile antud intervjuu peateema oli sõnavabadus: Saul rõhutas kirjanduse ja sõnavabaduse seost ning kinnitas organisatsiooni valmisolekut sõnavabaduse eest seista. Tema hinnangul läheb viimase olukord maailmas aina hullemaks.* Kas sõnavabaduse teema oli ka suurkonverentsi tulipunktis?
Kätlin Kaldmaa: Jah, loomulikult. PENi kui kõige pikema ajalooga mittetulundusühingu peaülesandeks on eelmise sajandi teise poole jooksul kujunenud just nimelt sõnavabaduse eest väljaastumine. Sellega seoses tegutsetakse väga aktiivselt selle nimel, et aidata sõna kasutamise pärast vangi pandud kirjanikke, nende toetuseks kampaaniaid korraldada, aidata leida pelgupaik kirjanikel, kes on sunnitud kodumaalt emigreeruma. Iga juhtumit uuritakse põhjalikult ja neid on korraga käsil paarsada. Sõnavabaduse(tuse)ga liitub tihedalt illegaalne luuretegevus, mida riikide valitsused oma kodanike suhtes rakendavad. See on üks teemadest, millega PEN praegu väga tõsiselt tegeleb.
Teine suur suund kirjanikke, kirjastajaid, tõlkijaid, kirjandusteadlasi jne ühendavas organisatsioonis on muidugi kirjanduse, iseäranis tõlkekirjanduse propageerimine. Ka selle nimel tehakse laiapõhjalist koostööd.
Millised teemasid kongressil veel käsitleti?
Selle aasta valuteemad olid Lähis-Ida konfliktipiirkonnad, kus, nagu me kõik teame, on hukatud mitu ajakirjanikku, sama toimub endiselt Mehhikos, Hondurases. Vastu võeti mitu resolutsiooni, mis saadetakse edasi otse asjaomaste riikide valitsusorganitele.
Kuna seekordne kongress peeti Kesk-Aasias – esimest korda ajaloos –, siis räägiti sealsetest probleemidest. Sõnavabadusega on probleeme kõigis Kesk-Aasia riikides, seekord pöörati enam tähelepanu usbeki keele olukorrale Kirgiisias. Pärast Oši konflikti on peaaegu kõigist piirkonna usbeki koolidest tehtud venekeelsed koolid, kinni pandud usbekikeelsed telejaamad ja ajalehed. Asemele on tulnud Usbekistani meedia, mis ei edasta aga mitte kohalikku, vaid Usbeki sisu, nii et Kõrgõzstani usbekid elavad sisuliselt infoaugus.
Loomulikult lahati tõsiselt Ukraina ja Venemaa teemat, mis on sel aastal PENi valupunkt. Teiste hulgas võtsid sõna Maša Gessen ja Andrei Kurkov, mõlemad on teemaga väga hästi kursis. Kui Maša Gessen vaatab asja laiemas plaanis ja pigem Venemaa poolt, siis Andrei Kurkov läheneb teemale väljastpoolt ning näeb, millised ohud võivad sellel olla ka teistele riikidele, kaasa arvatud Eesti.
Esimest korda võeti vastu resolutsioon seksuaalvähemuste, nn LGBTQI toetuseks. Nagu Eestiski näha, tekitab see teema tuliseid vaidlusi ning Venemaalt alanud represseerivate seaduste laine võetakse hiilivalt, ent kindlalt üle kõigi Kesk-Aasia riikide seadusandlusse. Muidugi tekitas selline teema ka PENi kongressil mõnevõrra vastuseisu ja arvamist, et see ei ole kuidagi PENi asi. Seepeale tõusis püsti Maša Gessen, kes ütles, et kui tema peab oma kodumaalt emigreeruma, sest ei või kirjutada seda, mida soovib, kuna see on vastuolus Venemaal vastu võetud seadustega, siis see on PENi teema. Ja see on.
Traditsiooniliselt esindavad musta huumorit Hiina PENi delegaatide väljaastumised: kui Tiibeti PENi esindaja räägib sellest, kuidas tiibeti keelt ei õpetata enam mitte üheski koolis ja ka kõigist ülikoolidest on see eriala kõrvaldatud, siis tõuseb kindlasti püsti Hiina PENi esindaja, kes teatab kõigi rõõmuks, et ometi on olemas üks tiibetikeelne veebileht, kus kõik võivad tiibeti keelt praktiseerida nii palju, kui süda lustib. Hiinas istub vanglas palju kirjanikke. Ilmselt teavad paljud Liu Xiaobod, Nobeli rahupreemia laureaati, kes on endiselt vanglas ja kelle abikaasa on juba mitmendat aastat koduarestis ning teda jälgitakse igast aknast (kardinaid ei tohi ees olla). Septembrikuus määrati Hiinas eluaegne vanglakaristus uiguuri aktivistile ja kirjanikule Ilham Tohtile, kelle vabastamise nimel PEN tõsist tööd teeb. Hiina PENi kommentaar oli klassikaline: „Hiinas ei ole kirjanikud vangis mitte sellepärast, mida nad kirjutavad, vaid sellepärast, et nad rikuvad seadust.”
Kas PENi väljaastumistel on olnud reaalseid tulemusi või jäävad need lihtsalt südametunnistuse karjatusteks?
Loomulikult on. Neid kirjanikke, kes tänu PENi, Amnestia jt tööle vanglast välja on saanud, on väga palju. See on oluline märk valitsusasutustele igal pool maailmas, et nende tegevust jälgitakse ja kirjanikke toetatakse. Vestlesin pikalt kirjanik Ma Thidaga Myanmarist, kes samuti oma kirjutiste ja meelsuse avaldamise pärast pikalt vangis oli. Küsisin täiesti otse, kas ta tundis PENi toetust ka vanglas, ja tema ütles, et tundis seda vägagi. Kui vanglast välja sai, asutas ta Myanmari PENi ja igal pool terves maailmas, kus ta käib, võtab ta alati ühendust ka sealse PENi keskusega, et avaldada tänu. Kohtusin ka ligi 90aastase Kuuba kirjaniku Ángel Cuadraga, kes oli oma kirjatööde pärast 15 aastat vangis istunud ning viimaks PENi, Amnestia ja Rootsi valitsuse ühistöö tulemusel sealt välja lasti. Ta elab Miamis ja teab, et ei näe enam kunagi oma kodumaad.
Meie siin oleme juba unustanud, mida see tähendab, kui ei saa kirjutada seda, mida tahad kirjutada. Tegelikult on see suuremal või vähemal määral probleem kogu Aafrikas, Aasias, Lähis-Idas ja Lõuna-Ameerikas. Neil kongressidel käies ja teiste muresid kuulates saad aru, kui hästi meil tegelikult asjad on.
Millised on rahvusvahelise PENi ja selle Eesti haru edasised plaanid?
PENi plaanid on väga suured. Tegevus läheb edasi kõigil kongressil arutatud suundades ja tegelikult on see ju kõigi PENi keskuste töö summa. Sel kongressil vastu võetud keskustega on nüüd juba peaaegu 110 PENi osakonda, mis kõik oma asja ajavad. Kõigi plaanide teadasaamiseks on kõige parem uurida veebilehte http://www.pen-international.org/.
Eesti PENil on parasjagu tegemisel oma veebileht ja peame plaane järgmiseks aastaks. Arutusel on PENi sõnavabaduse seminar koostöös Soome PENiga ja Põhjamaade PENide ühisseminar Tallinnas. Järgmisel aastal saab meie taasasutamisest viis aastat, sellega seoses juhtub nii mõndagi. Koostöös Euroopa Komisjoniga korraldame uuenenud formaadis edasi ka kirjanduskohvikuid, esimene tuleb 30. oktoobril Kloostri Aidas.
* PEN Internationali president John Ralston Saul: me teame, et meid kuulatakse pealt. – http://kultuur.err.ee/v/nadala_intervjuu/1528331d-7a78-4709-b731-6bd20d94386f
