Siinkohal püüan anda lühikese erinevatest distsipliinidest pärit ülevaate tähelepanekutest ja teadmistest, mis on seotud sõnavabaduse strukturaalsete ohtudega. Esimene tänapäeva poliitilisi süsteeme puudutav kriitika ilmnes juba nende süsteemide tekkides XIX sajandi teisel poolel, kui toonaste sotsiaalteadlaste ja -kriitikute hulgas käis terav normatiivne arutelu erakondade olemuse ja funktsioonide üle. Kuigi ühiskonnateadused seda sorti kriitilistele teemadele paraku enam tähelepanu eriti ei pööra, on seda õnneks kas otse või kaudselt teinud keeleteadlased, filosoofid ning viimasel ajal ka kognitiivteadlased ja psühholoogid.
Parteiprogramm meenutab religioosset dogmat
Üks osa sõnavabaduse ebademokraatlikust varjupoolest on esmapilgul paradoksaalselt otseselt seotud erakondade omavahelise konkurentsiga, mis peaks justkui olema demokraatia üks võtmeelemente. Tänapäevased poliitilised süsteemid ning nende toimimisloogika kujunesid välja XIX sajandi jooksul. Erakonnad sisenesid nendesse süsteemidesse ehk mõnevõrra ootamatult: liberaalse riigi ja avatud poliitilise süsteemi kontekstis ei näinud keegi ette, et süsteemi võtmeks peaksid olema võimule pürgivad ja seda teostavad poliitilised organisatsioonid. Pigem olid erakonnad midagi, mis tekkisid parlamentide rolli suurendamise ja valimisõiguse laiendamise automaatse ja ettenägematu tagajärjena. Selles kontekstis võib XIX sajandist leida väga palju teravat ja praeguseks hääbunud arutelu erakondade olemuse ja rolli üle, mis on oluline ka tänapäeval, kuna poliitilise areeni ülesehitus ja seega ka sellest tingitud erakondade käitumisloogika on jäänud samaks.
Kuna toona ei suhtutud erakondadesse veel kui paratamatusse nähtusesse, leidus nii neid, kes juhtisid tähelepanu erakondade headele ja demokraatlikele külgedele, kui ka neid, kes rõhutasid erakondade negatiivseid omadusi. 1 Viimaste hulgas oli üks korduvaid teemasid avaliku poliitilise debati ja diskursuse saatus erakondliku konkurentsi tingimustes. Kui naiividealistlikult võiks näha erakondi organisatsioonidena, mille tegevuse keskne loogika on koondada sarnase maailmavaatega inimesi ning aidata kaasa selle maailmavaate teostamisele, siis tegelikult juhtub tihti nii, et määravaks saab soov ja vajadus saada teiste erakondade asemel ning neile vastandudes valitsust juhtima. Sellises kontekstis muutub erakondade sõnum vahendiks võimulesaamisel ja vormitakse vastavalt sellele. Erakonnad ei toimi alt üles vahendades ja realiseerides oma lihtliikmete ja elanikkonna eelistusi, vaid vastupidi, need eelistused luuakse erakondade poolt ja valijad mobiliseeritakse neid toetama. Sõnum, mida levitatakse, ei ole see, mis oleks ilmtingimata ühiskonnale kasulik või õige, vaid see, mis toob kõige rohkem hääli ja tagab võimulepääsemise. Kaalutlused õige ja vale osas hääbuvad ning see, mida „meie” räägime, on alati õige ja see, mida teised erakonnad, eriti opositsioon, räägivad, on alati vale. Parteiprogramm ja poliitikute avalik kommunikatsioon meenutab sellisena rohkem religioosset dogmat kui ratsionaalset ja demokraatlikku seisukohtade kogumit. Kui võimukaalutlused ja sellega seotud erakondade toetus ja maine hakkavad argumenteeritud poliitika ja seisukohtadega võrreldes liiga domineerima, ei teeni sõnavabadus enam demokraatia, vaid erakondade võimulepürgimise huve. Tühi retoorika demokraatia teemal muutub vahendiks võimulepürgimisel.
Teine osa sõnavabaduse ebademokraatlikest patoloogiatest on seotud laiemalt võimetusega teatud kontekstis eristada tõde valest. Nendevahelise eristuse hääbumisele meie kultuuris ja avalikus diskursuses juhib tähelepanu Ameerika filosoof Harry Frankfurt oma ekstravagantse pealkirjaga essees „On Bullshit”,2 mille võiks eesti keelde tõlkida „Tühi jutt”. Nii tõtt rääkides kui valetades lähtuvad inimesed sellest, nagu asjad tegelikult on. Esimesel juhul otseselt ja teisel sellele teadlikult vastandudes ning midagi muud tõe asemel rääkides. Nendele kahele lisaks on olemas aga ka n-ö tühi jutt, mille puhul rääkija ei hooli tõeväärtusest ning mida räägitakse siis, kui kommunikatsiooni eesmärk on midagi muud. Frankfurt toob välja, et selline kommunikatsioon on meie kultuurile niivõrd omane ja kõikjal olev, et me võtame seda iseenesestmõistetavana ja enamasti ei pane seda tähelegi. Eriti toob ta välja tühja jutu seose tänapäevase demokraatliku ühiskonnakorraldusega, kus eeldatakse, et mitte ainult igal poliitikul, vaid ka igal inimesel peab olema arvamus teemade kohta, mis ületavad nii kõneleja kui ka kuulaja teadmiste piirid. Sellises kontekstis on tõde esiplaanilt kerge kaduma ning jääb alles vaid tühi jutt. Sõnavabadus võib seega olla ka vabadus nii kuulajate kui ka rääkijatena mitte hoolida tõest, võimetus neid eristada.
Frankfurt kuvab tühja juttu kui midagi moraalselt halba, mis on paljuski kahjulikum kui valetamine. Isegi vale puhul on oluline tõde, kuna see peab sellest lähtuma. Tühi jutt ei hooli sellest aga üldse. Kommunikatsioonil on palju funktsioone ning mitte kõikide kohta ei saa rakendada tõe või vale kriteeriumi. XX sajandi tuntud keeleteadlane ja semiootik Roman Jakobson eristab keelel kuut funktsiooni,3 millest rangelt võttes saab tõe ja vale seisukohalt rääkida ainult ühe puhul – välisele maailmale ehk kontekstile viitav funktsioon. Lisaks sellele võib aga keele funktsiooniks olla kõneleja tunnete ja identiteedi väljendamine, adressaadi tegevuse suunamine, keele vormi või kõnelemise žanri (koodi) rõhutamine või hoopis kontakti loomine ja hoidmine kõneleja ja kuulaja vahel. Iga kõneakt on nende erinevate funktsioonide kombinatsioon ning seega on ka igas kõneaktis alati ja paratamatult Frankfurti mõttes tühja juttu, mille puhul tõde ja vale ei saagi olla kaalutluseks. Kõik need funktsioonid on kasutuses ka poliitilises diskursuses ning seega on igasugune avalik diskursus osalt paratamatult tühi jutt. Küsimus on aga selle määras: ei ole keeruline mõista, et hästi toimiv demokraatlik poliitiline diskursus on selline, kus domineerib kontekstile viitav kõne, mille puhul on võimalik eristada selle tõeväärtust. 4
Kognitiivteadused: argumenteerimine lähtub uskumustest
Eespool välja toodut kinnitavad otseselt või kaudselt ka avastused kognitiivteadustes, mis uurivad ka inimeste argumenteerimisvõime olemuslikke iseärasusi. Hea ülevaate argumenteerimisest ja arutlemise uuringutest annab Hugo Mercieri ja Dan Sperberi artikkel arutlemise argumentatiivsest teooriast.5 Muu hulgas juhib see artikkel tähelepanu sellele, et argumentide loomine, nende esitamine ja teiste inimeste argumentide hindamine ei teeni ilmtingimata tõe eesmärke. Loomulikult, argumenteerimise kui kommunikatsioonivormi tulemus on see, et inimesed on võimelised omavahel usaldusväärsemalt informatsiooni vahetama. Kuid see protsess toodab teatud juhtudel ka moonutusi ega taga episteemiliselt või moraalselt paremat kommunikatsiooni.
Esmalt toimub kogu argumenteerimise ja arutlemise protsess paljuski teistpidi, kui me oleme harjunud mõtlema: esmased pole mitte argumendid ja põhjendused, mis viivad teatud seisukohtade ja järeldusteni, vaid uskumused ja seisukohad, mille toetuseks või millele vastu hakatakse argumente genereerima. Kui inimesed peavad argumenteerides kaitsma mingit seisukohta ning eriti, kui nad on selle avalikult eelnevalt deklareerinud (mõtle erakondade poliitika peale), siis toodetakse sümptomaatiliselt argumente üksnes oma seisukoha kaitseks ning proovitakse kriitikat iga hinna eest õõnestada. Seega on argumenteerimine kui protsess eriti vastandumise tingimustes kallutatud selles suunas, kus on meie endi juba olemas seisukohad. Teiste argumente hinnatakse adekvaatselt üksnes siis, kui tegemist ei ole vastandumise või võistlusliku kontekstiga, vaid vastupidine olukord, kus valitseb koostöö õhkkond ning jagatakse ühist eesmärki. Koostöö on kontekst, kus
argumenteerimine toimib kõige paremini, ning konkurents on see, mis seda õõnestab ja lõhub ning kus ilmneb selle patoloogia. Poliitiline konkurents on selles mõttes kohati arhetüüpne kontekst, kus demokraatias vajalik argumenteerimine ja arutlemine tihti peaaegu paratamatult ei toimi.
Sõnavabadus ja demokraatlik sõnavabadus
Seega, kui jätta erakonnad, poliitikud ja kodanikud sõnavabaduse olemuslikke piire teadvustamata poliitilise konkurentsi meelevalda, siis on tõenäoline, et sellisel sõnavabadusel on ebademokraatlik iseloom ja tagajärjed. Demokraatlik sõnavabadus on midagi, mida me peame kogu aeg teadlikult oma poliitilist keskkonda ning oma loomust ületades taastootma. Ühiskond peab erakondadelt pidevalt nõudma, et nad räägiksid asjadest, mille puhul on võimalik hinnata nende vastavust reaalsusele. Ja samuti seda vastavust kontrollima, sest seda ei ole võimalik usaldada erakondade omavahelise konkurentsi kanda – sest selles on „meil” alati õigus ja „nendel” pole kunagi ning miski ei garanteeri, et võidab parem argument. Samuti on demokraatlikuks sõnavabaduseks vaja poliitilist kultuuri, mis ei tolereeri tühja juttu ja kus ei ole mitte ainult aktsepteeritav, vaid ka auasi tunnistada oma teadmiste piire, selle asemel et rääkida ükskõik mida. Kõigil ei saa olla arvamust iga asja kohta, kuna selleks puuduvad paratamatult vajalikud teadmised ning iga kodaniku ja poliitiku moraalne kohustus peaks olema vajadusel seda tunnistada. Lisaks on oluline, et poliitilised debatid toimuksid teadmises, et koostöö võtmes otsitakse ühist lahendust või tõde, sest ainult siis toimib produktiivne arutelu ning diskussioon ei taandu üksnes oma seisukoha kaitsmisele ja iga hinna eest teiste mahategemisele. Liigne rõhumine konkurentsile võimu pärast on demokraatiale siinkohal vastunäidustatud.
Kogu see patoloogia on meile tuttav, kui me pilgu poliitikasse heidame. Me näeme seda seal päevast päeva. Puudu on vaid teadvustamine, et see ei ole paratamatu. Demokraatlikku sõnavabadust ei taga üksnes piirangute puudumine, vaid vabaduse nimel on vaja ka teadlikult töötada ja pingutada. Vastasel juhul jääb meile vaid demokraatia ja vabaduse tühi illusioon.
1 Hea ja mitmekülgse ülevaate ajaloolistest debattidest annab: S. E. Scarrow, (toim), Perspectives on Political Parties. Classic Readings. Palgrave Macmillan, New York 2002.
2 H. G. Frankfurt, On Bullshit. Princeton University Press, Princeton 2005.
3 R. Jakobson, Closing Statements: Linguistics and Poetics.Rmt: T. A. Sebeok (toim), Style In Language. MIT Press, Cambridge Massachusetts 1960, lk 350–377.
4 Tabavalt kirjutatud sünteesi Jakobsoni keelefunktsioonidest ja poliitiliste režiimide erinevatest vormidest annab Peeter Selg oma artiklis: P. Selg, Toward a Semiotic Model of Democracy. – 2010, kd 10, nr 25, lk 22–54.
5 H. Mercier, ja D. Sperber, Why do humans reason? Arguments for an argumentative theory. – Behavioral and Brain Sciences 2011, nr 34, lk 57–111.