Pilt, mille Soome, Leedu ja Rootsi keelekorraldajad maalivad oma maa keele-elust, on laiemaski mõttes tunnuslik. Soome kodumaiste keelte instituudi keelekorraldusosakonna juhataja Salli Kankaanpää kirjutisest kiirgab rahulikku optimismi: töö käib, taristu toimib, ühiskonna toetavast hoiakust annab tunnistust elav nõudlus keelehoolderaamatute ja -koolituse järele. Leedus paistab sealse leedu keele instituudi teaduri Rita Miliūnaitė hinnangul rohkem rahutust ja ebakindlust. Humanitaarid (ja keelespetsialistid) diskuteerivad keele normimise tähenduse üle ning kahe keeleideoloogia, traditsioonilise ja liberaalse kokkupõrke käigus on esimese viljelejaid võrreldud lausa okupantidega, kes ei märka maalt õigel ajal lahkuda. Kangesti tahaks lugeda, kuidas on asjad Lätis, kuid paraku ei võtnud sealsed keelekorraldajad kaastööpakkumisest vedu.

Üsna samad teemad on südamel ka eestlastel. Arvi Tavast juurdleb keelehoolde teoreetiliste aluste üle, võttes abiks psühholoogia, sotsioloogia, kultuuriteooria (aluseks on hüpotees, et keelehoiakud võiksid korreleeruda muude hoiakutega). Krista Kerge vaeb keelekorralduse väljavaateid ning sõnastab eesmärgi, mis haakub mitut pidi naabermaade omaga: „Nii on keelekorralduse üks olulisi raskuspunkte tänapäeval just bürokraatiale eriomase keelevariandi tõrjumine, mis tagab ülejäänud rühmade demokraatlikud õigused. Ainult kirjakeele korraldus tagab avaliku keelekasutuse ühtsuse ja selguse, laskmata ühelgi sotsiaalsel rühmal teiste üle domineerida. Korrastatud kirjakeel on seega muutunud seda tähtsamaks, mida enam kasvab bürokraatia ja rühmitumine”. *

Peeter Päll arutleb, kas nimekorraldusteooria oleks mõeldav, ja tõdeb, et nimede kirevat hulka arvestades on seda liiga keeruline luua. Ülevaate- ja teooriakirjutiste kõrval pakuvad väärt lugemist nii Eesti kui ka teiste maade keeleuurijate käsitlused kitsamatel teemadel. Olgu nimetatud vaid mõned: Sergei Šelov ja Vladimir Leitšik viivad meid kurssi vene erialaslängi rikkuste ja nende uurimisega, Andres Valdre analüüsib eesti tehnikakeelt (ja soovitab tehnikakeele loomisel rakendada muu hulgas rohkem insenerimõtlemist), Riitta Eronen vaatleb soome uudissõnu ning Tiina Leemets inglise laenude kokkupõrget eesti semantikaga.