Neil päevil on Tallinnas inglise kirjanik Julian Barnes (sünd 1946). Ajalehes Observer on Barnesi iseloomustatud kui ilukirjanduse meistrit, kelle proosas näeme elavaid terviklikke maailmu. Kirjaniku sulest on 1980. aasta debüüdist saadik ilmunud 13 romaani, millest kolm on tõlgitud ka eesti keelde: „Maailma ajalugu 10½ peatükis“,1 „Kui on lõpp“2 ning nüüd ka Dmitri Šostakovitši elu käsitlev „Aja müra“.3 Homme, 25. mail astub Julian Barnes üles festivalil „HeadRead“.
Julian Barnes, kuidas sai teist kirjanik? Kas oskate meenutada mõnd erilist hetke, mõnd raamatut, ilmutust, mida suudab kirjandus, mida suudavad sõnad? Millal ja kuidas jõudsite äratundmisele, et soovite just kirjutada?
Ei ole olnud ühtki konkreetset hetke, mil minust sai kirjanik. Ka minu perekonna taust ei andnud mingit põhjust loota, et ma kirjutama hakkan. Tõsi, üks Londoni õhtuleht avaldas kord ühe mu ema kirja ja isa kirjutas lennuväes teenides koomilis-satiirilisi värsse eskadrilli meelelahutusõhtuteks ning hiljem õpetajana ka koolilõpupidudeks, vanaisa aga doktoritöö puidutöötlemise teemal. Ja ongi kõik. Nii kasvasin ma üles lihtsalt tubli lugejana.
Muidugi oli mul ka kahtlusi, kes ja mis annab mulle õiguse saada romaanikirjanikuks? Alustasin vägagi kõhklevalt. Esimese romaani peale kulus mul umbes seitse aastat ja see ei näinudki trükivalgust enne, kui olin jõudnud 34aastaseks saada. Enesekindluse asjus oli mul abi ajakirjanikutööst ja raamatute arvustamisest. Ajakirjandust peetakse tihtipeale lausa ilukirjanduse vaenlaseks – muidugi erinevad nende puhul eesmärk ja otstarve vägagi –, ent kui olin midagi, ükskõik mida, kirjutanud ning nägin seda paar päeva hiljem trükis ja kuulsin enamjaolt sõbralikke kommentaare, usaldasin proovida romaani kirjutada, vaatamata sellele, et jõudsin mitu korda heituda, enne kui see lõpuks ilmus.
Kas mõni autor avaldas teile nooruses erilist mõju? Kas lugesite rohkem inglise klassikuid või pigem väliskirjandust?
Kui maha arvata lapsepõlve- ja koolilugemised, mis mulle enamal või vähemal määral peale sunniti, hakkasin ma omaenda huvist lugema nii 15-16aastasena. Toona tõmbasid välisautorid mind kindlasti hoopis rohkem kui briti kirjandus. Mäletan, et lugesin õige noorena „Kuritööd ja karistust“. Pean ennast samapalju euroopa kui inglise kirjanikuks, euroopa lugejaks samavõrd, kui olen inglise või siis Briti lugeja. Briti romaanikirjanikud tunnevad enamasti tõmmet kas Ameerika või Euroopa poole. Mõistagi loen ma Ameerika ilukirjandust ning paljugi sellest on mu meelest imetlusväärne, kuid ma ei tunne, et see mulle vähimalgi määral mõju avaldaks. Kõik väliskirjandusest saadud mõjud on mul pärit Euroopast.
Teid on mõnikord nimetatud ka frankofiiliks ja teie romaan „Flaubert’i papagoi“4 on muu hulgas särava iroonia ning vormimängude musternäide. Selgitage palun paari sõnaga Flaubert’i tähtsust Euroopa kirjandustraditsioonis ja teie enda loomingus.
Mu vanemad olid mõlemad prantsuse keele õpetajad ning Prantsusmaa oli esimene välisriik, kuhu sattusin: käisime seal iga-aastastel autoretkedel, mis algasid, kui olin umbes 12 aastat vana, ja lõppesid, kui olin 17. Enne 20aastaseks saamist ma ühtegi teise välisriiki ei jõudnudki. Nii oli Prantsusmaa minu esimene eksootika, esimene maa, mis surus mulle peale oma vaatenurga, mis minu omadest suuresti erines. Mulle sai armsaks sealne maastik (eelistan Prantsusmaa provintse suurlinnadele) ja kirjandus (hiljem ka maalikunst). Flaubert oli ja jääb mulle märgiliseks eeskujuks: see ei käi üksnes tema romaanide, vaid ka kirjade kohta, mis on hämmastavalt tänapäevased. Ometi ei pea ma ennast flaubert’likuks kirjanikuks – selleks on minus tõenäoliselt liiga palju inglast.
Mis see on, mida te Flaubert’i juures kõige enam imetlete? Mis teeb temast märgilise ja ajatu kirjaniku?
Pikema vastuse pealkiri on „Flaubert’i papagoi“. Lühemad vastused kõlavad nii: Flaubert viis „Madame Bovaryga“ romaani realismi tipptasemele ning juhatas selle siis „Bouvard’i ja Pécuchet’ga“ modernismi algusesse. Ta uskus, et romaan on pigem ebaisikuline konstruktsioon, mis mõjutab lugejat märkamatult, kui härra Gustave Flaubert’i tunnete väljendamise vahend. Ta uskus, et proosarida võib olla ja peabki olema sama täiuslik ja ainuvõimalik kui luulerida. Tema iroonia oli vahe ja võimas ning ta mõistis seda, mida paljud inimesed pole tänini mõistnud, nimelt, et romaan võib olla ühekorraga irooniline ja kaastundlik. Ka pidas ta vormi esmatähtsaks. Alustuseks sellest piisab. Ah jaa, ta ütles ka: „Ole elus korralik ja harilik, et olla töös jõuline ja originaalne.“5
Teie romaani „Kui on lõpp“ pealkiri on sama, mis Frank Kermode’i kirjandusteaduslikul uurimusel ajast ning kirjandusest kui aja korrastamise ja inimlikustamise vahendist. On siin teie romaaniga puutepunkte?
Tõepoolest, mul ei olnud aimugi, mida see endaga kõik kaasa toob. Selle romaani pealkirja leidmisega oli mul raskusi (pikka aega kavatsesin pealkirjaks panna „Ärevus“). Nuputasin välja pealkirja „The Sense of an Ending“, mis meeldis mulle muu hulgas selle poolest, et mõlemal nimisõnal on inglise keeles topelttähendus. See meeldis ka nendele mu sõpradele, kes akadeemilise maailmaga nii kursis polnud, ent niipea kui mõni kirjandusteadlane seda kuulis, nimetas ta kohe Kermode’i nime.
Ma polnud Kermode’i raamatust kuulnudki, ei lugenud ma seda toona ja pole lugenud tänapäevani. Ta oli olnud mu raamatute heatahtlik kriitik, kuid selleks ajaks juba surnud. Nii ma otsustasingi, et pealkiri on olnud tema päralt juba piisavalt kaua, ning võtsin selle üle. Võisin vaid kujutleda, kuidas pedantsemad kriitikud eeldavad, et püüan oma romaanis Kermode’i teooriad toimima panna või need näitlikustada. Aga niimoodi romaanid küll ei sünni!
„Kui on lõpp“ võitis 2011. aastal Bookeri preemia. See on lugu mälust, keskpärasusest ja armastusest – ja muidugi ka lugu ärevusest. Nagu mainisite, kaalusite seda olulist sõna pikemat aega romaani pealkirjana. Kummatigi tundub sõna „ärevus“ romaanis algul juhuslikuna: selle toob sisse üpris tähtsusetu tegelane, koolipoiss, kes ei oska üht ajaloolist situatsiooni teisiti kirjeldada. Romaani käigus omandab see üha suurema tähtsuse, moodustab kauni mustri teiste oluliste märksõnadega, mis ilmuvad romaani murdehetkedel üha uutes konnotatsioonides. Kuidas on niisugune vormitäius saavutatud?
Ma ei kirjeldaks romaani tegelasi sõnaga „keskpärane“. Nad on lihtsalt tavalised keskklassi inimesed, kes suudavad mõista oma elu – nagu enamik meist – vaid pooleldi. Nii et ma pakun, et nad on pigem tüüpilised kui keskpärased. Sõna „ärevus“ toob algul tõesti sisse tähtsusetu tegelane, kuid see pole oluline. Sõna ise on see, mis loeb. Ja jääb teksti püsima, kuni sellest saab romaani viimane sõna.
On tõsi, et vorm on mulle tähtis, ning vormi loomiseks on palju võimalusi: romaanil võib ju olla varem valmis mõeldud ülesehitus, kuid teksti tegelik kokkusõlmimine ja -põimimine õnnestub kõige paremini siiski üksiku sõna, väljendi või motiivi tasandil ning eriti kordumise kaudu. Flaubert on öelnud: „Vormita ei ole mõtet, nagu ka mõtteta ei ole vormi.“ Mina mõistan seda nii, et romaan (vastandina artiklile või kõnelusele) ei hakka idee tasandil tööle, enne kui mõte leiab kohaseima väljendusvormi – või vähemalt potentsiaalse vormi, niisuguse, mis tuleb kirjutamise käigus ilmsiks samavõrd, kui on algselt paika pandud.
Romaanis „Kui on lõpp“ seatakse peategelane Tony Webster eakana vastamisi nooruses sõpradele saadetud julma kirjaga ja talle seni teadmata tõsiasjadega, mis ehk võivad olla selle kirja tagajärg, ning teda valdab kahetsus. Kas mälu võib meid nii hävitada kui ka päästa?
Väga hea küsimus. Oleks tõesti huvitav kirjutada romaan, kus mõni avastus lubab tegelasel kogu oma senise elu ümber mõtestada ning ühtlasi mõista, et ta on tegelikult olnud parem inimene, kui ta ise arvaski. Ent kuidas vältida seejuures õnnelikku lõppu? Või tõestust, et lunastus on olemas? Lunastusse on mul üpris vähe usku, kuid kirjanduses tundub seda hoopis sagedamini ette tulevat kui elus.
Kui nüüd rääkida pealkirjast „The Noise of Time“, eesti keeles „Aja müra“, siis on sellelgi inglise keeles n-ö nimekaim. Samamoodi on inglise keelde tõlgitud Ossip Mandelštami proosakogumiku „Шум времени“ (1925) pealkiri. Kui venekeelne „šum“ võib käia ka metsakoha ja meremüha kohta – ja Mandelštam räägibki „aja kohinast ja idanemisest“, nagu oleks tegu elus olevusega –, siis ingliskeelne „noise“ tähistab pigem mehaanilist müra.
„Aja müra“ mõtlesin ma ise välja, hiljem guugeldasin ja avastasin, et Mandelštam on seda juba kasutanud. Uurisin tema samanimelist raamatut, kuid ei leidnud sel enda omaga palju ühist. Ja tegelikult võis Mandelštam selle pealkirja saada hoopis Blokilt, kel on umbes niisugune rida: „Ma kuulen ajaloo lehekülgi pöördumas.“ Tõepoolest, ma olen alati mõelnud, et „noise“ märgib mehaanilisest kolinat, tööstuse häält, ajaloo metalsete lehekülgede pöördumise kõma, mil pole midagi ühist maakoha mahedate helidega. Nii on „müra“ mulle (suure osa) muusika vastandiks, kuigi ka muusika võib tekitada – ja tekitaski, Stalini nördimuseks – müra, nagu näiteks ooperis „Mtsenski maakonna leedi Macbeth“.
Teie teadmised vene kirjandus- ja luuleklassikast väärivad imetlust! Kas mõni vene kirjanik on teile eriti hingelähedane?
Hingelähedane? Tõenäoliselt Tšehhov ja Turgenev. Britid jumaldavad Tšehhovit – ütleksin, et ta on Shakespeare’i järel teine armastatud näitekirjanik. Ja Turgenev on üks romaani suurimaid meistreid just armastuse valdkonnas. Kui mul palutakse nimetada kümme kõigi aegade suurimat romaani, lisan sellesse nimestikku alati ka Puškini „Jevgeni Onegini“. Lermontovi „Meie aja kangelast“ loen aeg-ajalt ikka üle – see romaan on väga osavalt maskeeritud lühilugude või isegi sketšide seeriaks. Kui olin kakskümmend aastat vana ja äärmiselt letargiline, imetlesin ma Gontšarovi „Oblomovit“, kuid seda pole ma juba mõnda aega üle lugenud. Ja muidugi „Anna Karenina“ – kuigi jutlustav ja moraliseeriv Tolstoi mulle ei istu.
Kui palju tegite „Aja müra“ tarvis uurimistööd ja missuguseid allikaid kasutasite? Olete realistlikult kujutanud nõukogudeaegset mõttemaailma ja olusid, Šostakovitši lootusetut olukorda kunstniku ja inimesena. Olete ühes intervjuus öelnud, et see inimene kaotas pikapeale oma hinge. Kas hingekaotus oli tema ellujäämise hind?
Koolis õppisin kaks aastat vene keelt, ülikoolis veel kaks semestrit, käisin ka koos teiste tudengitega 1965. aastal umbes viis nädalat Venemaal ja toonases Ida-Euroopas ringi – veel Šostakovitši eluajal. Uurimistööd tegin niipalju kui sain, minu allikad olid ingliskeelsed. Mulle oli paljus abiks Elizabeth Wilson, kindlasti võrratu Šostakovitši-mõistja (olen kohtunud venelastega, kes peavad teda kõikidest vene asjatundjatestki paremaks). Ülejäänu on kujutlusvõime vili. Seepärast oli mul väga hea meel, et raamat võeti Venemaal nii hästi vastu, kui see seal ilmus.
Mina saan aru niimoodi, et Šostakovitš ise arvas elu lõpus, et on oma hinge kaotanud: seetõttu, et astus parteisse, et andis järele siis, kui otsest füüsilist ohtu temale ja ta perekonnale enam ei olnud. Usun, et tema vaim murti ränga surve ja tagakiusamisega, mis algas juba siis, kui ta oli alles väga noor helilooja, ning kestis kuni Stalini surmani. Aga minu meelest ei kaotanud ta oma hinge – see elab edasi tema muusikas.
„Aja müra“ on välja antud ka türgi keeles. Võib arvata, et praegusel keerulisel ajal leiavad sealsed lugejad teie raamatust tuge: olete loonud veenva portree kunstnikust totalitaarse surve all. Missugusena näete te loomeinimeste suhet ühiskonnaga või ehk loomeinimese kohustusi ühiskonna ees nn vabas maailmas? Ehk otsite sellele küsimusele vastust ka oma romaanis „Arthur ja George“, kus ebaõigluse vastu astub võitlusse Sherlock Holmesi looja Arthur Conan Doyle?6 Mis ajendas teid kirjutama George Edalji juhtumist?7
Arvan, et kunstniku suhe ühiskonnaga, kus ta elab, sõltub täielikult a) kunstniku iseloomust ja b) ühiskonna iseloomust. Ei ole mingeid raudseid reegleid. Isegi mitte selle kohta, kas loomeinimene usub, et saab ühiskonda muuta või üldse tahab seda teha. „Inimkonda pole võimalik muuta, vaid üksnes tunda,“ kirjutas Flaubert. Kummatigi toob ühiskonna tundmine ja selle korrektne kirjeldamine kaasa muutumise lugeja tasandil, mis juhul, kui lugejaid on palju, võib viia muutusteni ühiskonna tasandil. Samuti on mõned kirjanikud väga vilunud esinejad, astuvad üles televisioonis või osalevad debattides, teised suudavad mõtelda ja end selgesti väljendada aga ainult kirjutusmasina või arvutiklaviatuuri taga.
Mis puutub Conan Doyle’i, siis avastasin ma Edalji juhtumi, kui lugesin Prantsusmaa Dreyfusi protsessist. Plaanisin selle romaani kirjutada paralleelselt kahel ajatasandil, teine, tänapäeva haru pidi rääkima rassimõrvast (topeltmõrvast) ühes Inglismaa provintsis umbes 20 aastat tagasi. Jõudsin siiski arusaamisele, et aeg ja ühiskonna areng on väga vähe muutnud seda, kuidas väljenduvad rassieelarvamused ja vihkamine: Edalji juhtumi tõsiasjad ja sellega seotud eelarvamused olid täpselt needsamad, mis tänapäeva juhtumi puhul. Niisiis oli mul tarvis ühtainsat lugu, mitte kaht.
Conan Doyle’il õnnestus lõpuks tõepoolest Briti seadusi muuta, nagu oma raamatus ka näitate. Romaani „Arthur ja George“ ei ole veel eesti keelde tõlgitud, ent kolme tõlkega olete eesti lugejatele kindlasti juba meelde jäänud. Kas tahate mõnd oma romaani siinsetele kirjastustele ennekõike soovitada? Kas peate mõnd oma teost eriti tähendusrikkaks?
Kirjaniku arvamust tema enda töö kohta tasub harva usaldada. Autor kipub eelistama raamatut või raamatuid, mida on vääriti mõistetud või mis on jäänud tähelepanuta, mõtlemata sellele, et on ehk hoopis ise süüdi, kuna tal ei õnnestunud seda raamatut õigesti kirjutada. Aga „Flaubert’i papagoi“ meeldib mulle siiamaani. See on mu kolmas romaan ning esimene, kus püüdsin romaanivormiga midagi uut ette võtta ning ületasin ilukirjanduse ja mitteilukirjanduse piiri. Hiljem olen seda sageli teinud. Ka oli see esimene minu raamat, mida hakati teistesse keeltesse tõlkima.
Teine teos, mida soovitan, on „Pole midagi karta“,8 pikk surmateemaline essee, mis on kokku põimitud minu perekonna looga. Oma elu jooksul peaks igaüks läbi lugema ühe raamatu surma kohta – ja mulle tundub, et minu raamat on üpris huvitav.
1 „A History of the World in 10½ Chapters“ (1998), eesti keelde tlk Tõnis Leemets (2002).
2 „The Sense of an Ending“ (2011), eesti keelde tlk Aet Varik (2013).
3 „The Noise of Time“ (2016), eesti keelde tlk Aet Varik (2019).
4 „Flaubert’s Parrot“ (1984).
5 Gustave Flaubert’i kirjast Gertrude Tennant’ile, 25. XII 1876.
6 „Arthur and George“ (2005).
7 George Edalji oli India juurtega jurist, kes mõisteti 1903. aastal Inglismaal vangi kuriteo eest, mida ta ei olnud sooritanud. – Toim.
8 „Nothing To Be Frightened Of“ (2008).