Teose sünniloost

Juunis 2005 said Biškekis kokku naiskirjanikud nii Kirgiisiast, Kasahhist, Usbekist, Tadžikist, kui ka Hiinast, Türgist, Bengalist, Egiptusest ja  Malawist. Enamikul neist polnud kunagi varem erialasteks kohtumisteks võimalust olnud. Ümarlauas rääkisid need naised, kuidas nende lähedased ja ühiskond on eri aegadel neile survet avaldanud, et nad kirjutamisest loobuksid, või taandaksid selle pelgalt mingisuguseks lõbusaks hobiks. Paljud kurtsid, et nende kodumaal pered sageli ka hülgavad kirjutava, ühiskondlikus mõistes „ebatootliku” naise. Nende vestluskaaslasteks koosviibimisel  olid enesestmõistetavate õiguste ja vabadustega harjunud soome naiskirjanikud, kelle meelest oli suurem osa kolleegide probleeme loomulikult sedavõrd teravad ja masendavad, et nad otsustasid kohtumise jäädvustada. Kogumik pole pelgalt lüürikakeskne, kõigilt autoritelt on antoloogiasse palutud essee oma maa naiskirjandusest või kirjutamisega seonduvaist tsensuuriprobleemidest, ning seda üksnes toetavad luuletekstid või proosakatkend  autorilt – tänuväärne printsiip, mis annab kirjutaja loomingule ning selle konteksti mõistmisele väga palju juurde.

Kirgiisi naisluule

Tähelepanuväärne kirgiisi luuletaja on Aida Egemberdjeva (s 1975), kes on teinud kirgiisi naisluule teemal doktoritöö. Antoloogias ongi esindatud katkend oma maa naisluule uurimusest ja luuletused. Egemberdjeva kirjutab luuletajast Seidene Moldokejevast, kellest sai  60ndatel eepose „Manas” esitaja, kelle avalikke ülesastumisi tema abikaasa ja pereliikmed püüdsid takistada. Ta oli sunnitud salaja esinema, kuna rahvalaul on Kirgiisias olnud ikka meestekeskne ja eepost on tohtinud esitada üksnes mehed. Eepose teine osa „Semetei” ongi üles kirjutatud tema esituse järgi. Kirgiisi metafüüsikutest on põnevaim ehk Marijam Musa, kes on kirjutanud „Manase”ainelise luuletsükli. Luuletaja enda sõnul sai ta  seda kirjutades jõudu peaasjalikult teispoolsuselt, oma surnud kolleegi ja laulja Žaisani vaimult. Ürgande Marijam Musa haridus on kaheksa klassi maakoolis ning ta pole kunagi kirjandust õppinud. Musa jutustas oma kogemusest, kuidas ta aastal 1995 mäginiidul maarohtusid korjas ja kuulis korraga mehe häält, kes nõudis, et ta kirjutaks Manase-ainelise luulepõimiku. Koju jõudes asuski ta kirjutama nummerdatud luuletsüklit, ega saanud kirjapandust  eriti sotti enne, kui Žaisan talle uuesti, sedakorda juba valmis luuleteksti tõlgendamisel appi tuli. Tekst on äärmiselt värvikas ja see vastab kummalisel kombel kõikidele poeetikareeglitele, olles samal ajal ka tõeline, ehe luule. Dalmira Tilepbergenova (s 1967) on lisaks põhitööle ka Kesk-Aasia PEN -klubi esinaine ja dokumentaalfilmirežissöör. Tema nukker essee kajastab kirgiisi kirjanduse ja kirjanike  kehva vaimset olukorda, mis peegeldab kogu maa majanduslikku ja kultuurilist seisu. Isegi see, et pole kirjanikke, pole nii suur probleem – varsti polevat ka enam lugejaid; paljud mägikülade lapsed koolis ei käi, kuna koolikohustus on kadunud, ja seega nad kirja ei tunne. Tilepbergenova tunnistab ka fundamentaalse usulise kirjanduse leviku ohtu (veel süütuks variandiks peab ta kokaraamatute ja puhta meelelahutuskirjanduse kasvavat levikut)  kui kaasaegset ja ühiskonnakriitilist kirjandust asemele ei kirjutata, või kui seesuguse kirjanduse vajalikkust üldse laiemalt ei teadvustata. Kirjanikele äärmiselt solvavaks peabki ta just seda, et omal maal neid ei tunta ega vajata. Lisaks sellele, „loov naine ei kirjuta üldse, kuna ta peab teenima elatist perele ja lastele, või kirjutab ta salaja, pere, sugulaste, mehe või naabrite eest varjatult. See on poliitilise tsensuuri halvim vorm. Niisamuti pole kõikidel ajalehetoimetajatel  sugugi võimalik kasutada arvutit, rääkimata kirjanikest. Neil puudub ühendus kolleegidega välismaal, puudub kultuurivahetus ning pole võimalust saada vastukaja ja kriitikat, milleta üks kirjanik ei saa kuidagi loova isiksusena areneda,” ütleb Tilepbergenova.

Kasahhi feministid

Kasahhi feminist, kirjanik, kirjastaja ja ajalehe Knigoljub peatoimetaja Lilja Kalaus (s. 1969) kirjeldab kirjanike avaldamisvõimalusi turumajanduse  tingimustes. Kalaus leiab sellele, et naised ei kirjuta, omamoodi õigustuse: kuna naised on tema sõnul kapitalismiga paremini ja edukamalt kohanenud, ei tegele nad kirjandusega puhtpraktilistel kaalutlustel – mõttekam on teenida leiba ajakirjanduse või ärijuhtimisega. Kirjastus Iskander andis aastal 2005 välja Kalause ja teise kasahhi feministliku kirjaniku Dina Gorokova ühisteose „Verine romaan ja teisi feministlikke lugusid”, kus lahatakse  naise olukorda kaasaegses ühiskonnas, perevägivalda ja naise sotsiaalset staatust. Lauskohutavaks peab Kalaus aga kasahhi lastekirjanduse hetkeseisu ja selle rahalise toetamise peaaegu täielikku puudumist, aga tema sõnul „otsustajaid, oligarhe ja bürokraate see probleem loomulikult ei puuduta, kuna nende arust ei ole kasahhi kirjandust üldse olemas, või on see sedavõrd kehv – ning rikkad võivad ju alati käia Moskvast raamatuid ostmas”.  Õnneks on kasahhi raamatukogutöötajad sellele probleemile viimastel aegadel ka riigi tähelepanu juhtida suutnud.

Veronica Maele

Veronica Maele (s. 1975) on esseist ja kirjanduskriitik. Aastatel 2002–2004 tegutses ta Malawi PEN -klubi esinaisena. Ta on kirjutanud palju HIVist ja prostitutsioonist, suurimaks ohuks peabki ta sotsiokultuurilisi hoiakuid, ootusi ja norme, mis ei toeta naistele hariduse  pakkumist ehk hädatarviliku aluse loomist kirjutamisele kui karjäärile. Kuigi kirjaoskus on viimastel aastatel kasvanud ja olukord ühiskonna mõningase demokratiseerumisega, pärast president Kaumuzu Banda diktaatorlikku režiimi 90ndatel pisut paranenud, olemas on isegi juba üks kohalik telekanal (enne seda edastati raadiost valitsuse propagandauudiseid), ei toetata Malawis kirjutamishuviga noori ka koolis ning palju noori andeid läheb  lihtsalt armutult raisku. Rääkimata kirjanikest, kellel pole võimalik saada mitte vähimatki majanduslikku toetust, unistamatagi tunnustusest või kirjandusauhindadest. Maele rõhutab, et naised peaksid leidma palju enam võimalusi kaasarääkimiseks poliitikas ja aidsiküsimuses, samuti koduvägivalla, vaesuse, looduslike ressursside vähesuse ning laste õiguste osas. Kõik algab kas või pealtnäha väikeste nõudmiste esitamisest, millest  esmane on siiski õigus kirjaoskusele. Olulisimaks peabki Maele naist puudutavate stereotüüpide murdmist avalikus sfääris, naisorganisatsioonide toetust, ning, mis peamine, elavat suhtlust mõttekaaslastega. Rõhuvate teemade vahele on hingamispausiks Maele poolt kirja pandud malaavi muinasjutte antoloogiasse soomendanud luuletaja Johanna Venho.

Looritatud kirjandus 

Egiptuse tuntuim esindaja valimikus on kirjanik, toimetaja ja näitekirjanik Ekbal Baraka (s 1942), kes on kirjutanud ka kriitilise uurimuse islaminaiste peakatte kohta, ja pälvinud sellega fundamentalistide meelepaha. Tema raamatut on loomulikult püütud lettidelt konfiskeerida, ja teda ennast kohtu alla anda või koguni vagaseks teha. Tabust ja tsensuurist kirjutab ka Hala El-B aldry (s 1954). El-Baldry loeb tabuks ka kõike seda, mis sünnib juba kirjaniku  enesetsensuuri tagajärjel, välise surve tõttu – paratamatu kohanemisega kaasnevat, loomingulisust pärssivat, sageli väljendamatut valu. Kui sageli toonitatakse ka meil islamikultuuri puhul üllalt, et „nemad ongi teistmoodi” ja ka „mõtlevad teistmoodi” ning nende demokraatiaga torkimine tuleks järele jätta, siis naiskirjanike avaldustest ja vajadustest see „teistest inimestest teistmoodi” olek (vähemalt selle väljaande põhjal) küll kuidagi välja  ei paista. Intellektuaalsete huvidega naiste olukord on, nende esseede põhjal, siiski juba maast madalast karjuvalt ebaõiglane, kuna naised peavad ületama niigi väga suuri takistusi, et üldse oma kutsumuseni jõuda, ja ka m
aalt lahkumine ei õnnestu sugugi alati.

Kaotatud mälu, sõna ja au

Yukiko Chinolt, endiselt Jaapani PEN -klubi naiskomitee esinaiselt, kes on kirjutanud Jaapani-Hiina konfliktist ja uurinud Barbie’  nuku ajaloo kaudu Ameerika ja Jaapani suhteid 50ndatel ja 60ndatel, on kogumikus kirjutis tiibeti ja uiguuri kirjanikest, kes ei saa avaldada oma poolehoiu tõttu dalai-laamale. Aktiivselt valitsuse poolt tagakiusatu antoloogias on tiibetlanna Wei Se, kelle kaks blogi sulges Hiina valitsus dalai-laamale tema 71. sünnipäevaks kirjutatud pühendusluuletuse tõttu. Wei Se põhiteoseks peetakse „Keelatud mälu: Tiibet kultuurirevolutsiooni ajal”, tema  luuletsükli „Tiibeti saladused” on antoloogiasse tõlkinud Rita Dahl. Bangladeshi esindab kuulus Selina Hossain, keda loetakse praeguse aja Bangladeshi olulisemaks naiskirjanikuks. Hossaini lugu „Au” räägib noore naise „aumõrvamisest”: tema kõri lõikas läbi abikaasa, ent ta jäigi matmatuna – ja kummitusena – kõndima maa peale, et sündida uuesti samasse ühiskonda ja täita oma missioon – tühistada  mõrva kui au ehk vägivaldse väärikuse iidne kontseptsioon. Sõnavabaduse enesestmõistetavuse ajal on see teos justkui värskendav meeldetuletus, et kusagil teadvustatakse probleeme ja valupunkte, mis paljudel maadel on ikka veel põletavalt päevakorral. Taas kord tuleb respekteerida ühiskondlikult tundliku närviga soome kirjanikke! Eestlasele on raamat kättesaadav ja tellitav aadressilt: www.like.fi.