Kas filosoofia tulevik on tõesti nii absurdne ja kole? Kuidas elada ja olla, kuidas mõelda nii, et ei jääks tankiroomikute alla? Üks võimalus on mässata. Hakata süsteemile vastu, üksi või kollektiivselt. Näiteks nõuda, et filosoofiat ei arvataks (ka mitte vormiliselt) teaduste hulka, tuginedes väitele, et filosoofia ju pole teadus. Tulemusi pole raske ette näha. Mässajad saavad süsteemi käest ühel või teisel moel karistada. Filosoofid ei saa enam teadusraha ja viimaks pagendatakse ülikoolist tänavale. Küsigu raha Kultuurkapitalilt! Teine võimalus on resigneeruda, tõmbuda kössi, nokitseda omaette edasi ja hiilida seinaääri mööda. Kannatada ära. Nagu eespool seletatud, võib selle teguviisi tulemusel töökoha kaotada. Kui abitu kannataja ilme muutub filosoofide seas valdavaks, ei ole me lõpuks paremas seisus kui eelmisel juhul. Nii kompromissitu mässamine kui peitupugemine võib tuua hukatust eesti filosoofiale tervikuna. Kolmas võimalus on konformeeruda, mis eeldab kompromissivalmidust. Leppida publitseerimiskohustusega endale kasulikul ja talutaval määral. Osaleda projektides ennast kaotamata. Möönda, et tegelikult on mõeldust kirjutamine filosoofile normaalne tegevus. Kohaneda. Nii mõelda kui mõttekalt kirjutada. Vabrikud on siiski vaid koðmaar. Filosoof! Osta pilet, sõida teaduslaeval edasi!

Ent mis saab noortest töötutest seal ukse taga? Tõelised, vaiksed, eraklikud, tühja kõhtu kannatavad mõtlejad?