Temufi „Toomas Nipernaadi“, autor August Gailit, dramatiseerija Ott Kilusk, lavastaja Peep Maasik, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Jaan Sööt. Mängivad Pääru Oja, Ursula Ratasepp, Karolin Jürise, Kärt Tammjärv, Kaili Viidas, Jaune Kimmel, Maarja Tammemägi, Jüri Vlassov, Tanel Ting, Silver Kaljula jt. Esietendus 2. VIII Pärnumaal Kuiarus Linnamehe puhkekeskuse tiigi kaldal.
Tänavuste suvelavastustega on nii, et kõiki nagunii ei jõua vaadata, silme eest võtab kirjuks, ning tulemus on see, et külastad vaid neid, mida sõbrad on kindla peale soovitanud. Minuga juhtus nii, et läksin „Toomas Nipernaadit“ vaatama vaid paar päeva pärast „Kremli ööbikuid“. Suuremat kontrasti on raske ette kujutada. Seda juba pealtvaatajate hulga poolest – tuhanded vastu paarisajale –, veel rohkem hämmastas aga teatrilaadide vastandlikkus.
Ühelt poolt pompoossus ja mastaap, teiselt vabaõhulavastusele sedavõrd erandlik naturaalne heli (üksnes Jaan Söödi taustamuusika, mis tõesti ei olnud mitte ainult hea, vaid haakus hästi ka lavastuse atmosfääri ja pingetega) ning muidugi ka keskkond. Jaanus Laagriküllilt järjekordne kordumatu lihtne naturaalsus: aidaväravad, piimapukki meenutav lakapealset magamisaset kujutav ehitis ning kaevupealne oligi kogu loodusele lisatud kujundus. Ent rohkemat see lavastus ei vajanudki, sest kogu tähelepanu koondas endale näitlejate mäng.
Iga asi siin ilmas elab kontekstis, võtke see ära ja mis tahes detailgi kaotab elu ning muutub lihtsalt faktiks. Peale „Kremli ööbikute“ oli mulle „Toomas Nipernaadi“ kontekstiks ka sama kollektiivi (ise nimetavad nad seda pidulikult Temufiks) Lõhavere linnamäel möödunud aastal mängitud lavastus „Lembitu – kuningas ilma kuningriigita“, mis jättis vägagi hõreda mulje. „Toomas Nipernaadit“ vaatama minnes olin seepärast küllaltki skeptiline, kuid nagu minu hoiakust ehk juba aimub, oli tulemus kiiduväärt.
„Toomas Nipernaadist“ on nüüdseks kujunenud meie tüvitekst, sedavõrd palju ja tihti on selle juurde pöördutud. Ka tänavu on teatris korraga kaks „Nipernaadit“: üks Pärnus ja teine sellest mitte eriti kaugel Linnamehe puhkekeskuses Tori lähedal. Oluline ja märgiline on siinjuures, et mõlemad suvelavastused on oma laadi poolest kammerlikud – seda meie suurte teatri- ja muude projektide tuhandeid vaatajaid hõlmaval ajastul.
Nii-öelda vana kooli teatrihuvilisena hindangi teatris eeskätt näitlejate mängu nüansse, ilmeid ja ütlematajätmisi, naturaalset häält ja pilke, mis avavad tegelaskuju hinge hoopis sügavamalt kui otseütlemised ja valjuhäälsed deklaratsioonid. Ka siis, kui näitleja on oma hääle jõudnud juba kähedaks külmetada, nagu seekord „Toomas Nipernaadi“ nimiosaline Pääru Oja, kellele kogu lavastus ongi üles ehitatud. Kuid kähe hääl ei seganud, vaid andis sisulise õigustuse lõpupoole, kui Nipernaadi esialgne tuulispäisus hakkab tasapisi andma ruumi külma sügist meelde tuletavale karmusele, eeskätt just psühholoogilises plaanis. Arvangi, et selle lavastuse õnnestumisse on andnud lavastaja Peep Maasiku kõrval kõige suurema panuse just peaosatäitja Pääru Oja ning dramatiseeringu autor Ott Kilusk.
Harva saab lugeda kavalehelt sedavõrd märkitabavat ja lühikest lavastaja seisukohavõttu nagu seekordne „Mõttetera armastusest!“, mis annab näpuga küll näitamata ometi kätte lavastuse võtme. Vaid pealiskaudselt võib öelda, et Nipernaadi on luiskaja ja naistelollitaja, kellele jäävad suvel ette veidi lihtsameelsed tüdrukud. Kui 2004. aastal võitis Ugalas Peeter Tammearu lavastuse Nipernaadi Priit Võigemasti kehastuses tüdrukute südame enesekeskse noorusliku vallatusega, siis Pääru Oja Nipernaadi on märksa filosoofilisem (ei saa ju öelda, et tõsisem) ning oskab erisugustesse naistesse suhtuda eri moodi. Usun, et kõigil teatrisõpradel on meeles Ugala „Toomas Nipernaadis“ lõpupalana kõlanud Tõnis Mäe ainukordne laul. Kui meenutada seda laulu ja kõrvutada nüüdse noorte meeste tehtud lavastusega, tabad kohe, kuivõrd erisuguste „ooperitega“ on tegemist.
Gailiti romaani mõtet ja ka Nipernaadi kuju saab tõlgendada väga erinevalt. See Nipernaadi Pääru Oja mängituna on kogu oma mängulise soleerimise juures mees, kes oskab tüdrukutes näha ja avada nende olemuse, lahti muukida nende pained ja tunnetada nende isikupära.
Jah, tõepoolest, kõik need tüdrukud on noored ja ilusad, kuid mingi muserdav paratamatuse eluslepp on teinud nad kinniseks ja usaldamatuks. Neid tüdrukuid ei saa kuidagi nimetada Nipernaadi ohvriteks, sest see don Juan pigem rikastab neid kui paneb nad kannatama. Pääru Oja kangelane oskab ja suudab oma avatusega need väga erisugused tüdrukud elumuredest lahti haakida ning panna rõõmu tundma, kelle kiiremini, kelle aeglasemalt (siin ei saa märkimata jätta üllatavalt küpset ja mitmeplaanilist mängu Maarja Tammemäelt esimeses vaatuses). Seda kõike peab nägema ja mida lähemalt, seda parem, sest seda saabki nautida vaid sedavõrd kammerlikus atmosfääris, olles näitlejatele õige lähedal, kus meeleolu ja ilmemuutused, ütlemata sõnad ja mõeldud mõtted tulevad ilmekalt esile.
Kõige rohkem on nii dramatiseeringus kui ka lavastuses antud ruumi Ursula Ratasepa mängitud Kati ja Nipernaadi keeruliseks ja dramaatilisekski kiskuvatele suhetele. Kati on neist tüdrukutest kõige kaitsetum ja hapram, kuid just suhetes Katiga muutub ka Nipernaadi ise hoopis tõsisemaks ning „loovutab“ vaid näiliselt rahuliku südamega tüdruku teisele. See näitlejaduett vääriks täiesti iseseisvat käsitlust.
Pääru Ojas hakkab teises vaatuses tasapisi aimuma nakatava elurõõmu kammitsetus ja sügissurutus. Nii et kui kohale jõuab Inriid Kaili Viidase külatüdrukutega võrreldes kontrastses, ratsionaalses ja külmas esituses, viib see Nipernaadigi talvisesse uinuvasse (suletud) olekusse.
Selle lavastuse peamiseks vooruseks on näitlejamängust õhkuv soe südamlikkus, mis teeb publikugi vastuvõtlikuks ja kaastundlikuks. Päris lõpuni terviklik see lavastus nüüd ka pole: siin-seal annab tunda noore lavastaja vaimustumine (suvesooja) vee lähedusest ja julguse puudumine korrigeerida näitlejastampidesse takerduva Jüri Vlassovi soleerimist.