Veel peaaegu lapseeas, 17aastaselt, astus Günther Grass vahetult enne Teise maailmasõja lõppu Waffen-SSi. 1927. aastal sündinud Nobeli kirjandusauhinna laureaat tunnistas seda siiski alles 2006. aasta augustis. Enne seda teadis avalikkus, et ta oli kutsutud lennuväe abiteenistusse ja teenis seejärel Wehrmachtis.
See uudis oli ülemaailmne šokk, nagu kirjutati Frankfurter Allgemeine Zeitungis.1 Oli ju Grass 1950. aastate lõpust saadik pooldanud rohkem kui ükski teine Saksamaa Liitvabariigi kirjanik avatud arutelu natsionaalsotsialistliku võimuperioodi üle? Arutelu algas Lääne-Saksamaal avalikult siiski 1980. aastatel ning alles 1985. aastal kuulutas kristlikust demokraadist president Richard von Weizsäcker 8. mai, Saksamaa kaotuse päeva Teises maailmasõjas natsidiktatuurist vabanemise päevaks.
See oli paradigmamuutus kõrgeimal tasandil, kuid põhimõtteliselt seadustati vaid arusaam, mis oli juba mõnda aega kuju võtnud. 1970. aastatest peale olid paljud õpetajad ja harrastusajaloolased kohalikul tasandil tegelenud kriitiliselt oma küla, kogukonna ja linna natsionaalsotsialistliku minevikuga, sh juudi kaaskodanike „kadumise“ asjaolude selgitamisega.
Akadeemilisel tasemel oli seni käsitletud peamiselt 1933. aastat, mil Hitlerist sai kantsler („kuidas sai see juhtuda?“), ent nüüd hakati tähelepanu pöörama argielule ja terrorile haakristi all. Nagu näitas Grassi juhtum XXI sajandi alguses, saab küsimuse sakslaste suhestumisest Hitleri diktatuuriga tõstatada igal ajal. See minevik ei kao kuhugi. 2006. aastal nõuti sümboolse karistusena isegi „Plektrummi“ autorilt Nobeli auhinna äravõtmist. Pealegi, kas Rootsi Akadeemia ei nimetanud auhinda välja andes just Grassi kirjanduslikku pühendumust Saksamaa natsionaalsotsialistliku mineviku läbitöötamisele?2 Mõned inimesed jälgisid rahuloluga, kuidas kirjanik, kes oli nii järjekindlalt seisnud ühiskonna vaikimise vastu, oli paljastunud nüüd ise vaikijana. Tuntud natsirežiimi uurija Hans Mommsen on kommenteerinud, et silmakirjalik kriitika Grassi pihta tõestab vaid rahva soovimatust tunnistada omaenda osalust natsikuritegudes.3
Teadaolevalt ei osalenud Grass inimsusevastastes kuritegudes, ta ei olnud küüditaja. Sellest hoolimata algavad siin paralleelid praeguse aruteluga Juhan Smuuli ümber. Nagu kirjutas Eneken Laanes: „Eestis reageeritakse pigem valuliselt meeldetuletusele, et Saksa ja Nõukogude okupatsiooni ajal ei olnud kõik eestlased pelgalt ohvrid, vaid leidus ka vägivalla toimepanijaid, kollaboratsioniste ja kaasosalisi.“4 See on õige ja see minevik ei kao kuhugi.
Ka Lääne-Saksamaal püsis aastakümneid tõlgendus, et natsiaegses jamas olid süüdi ainult „natsid“. „Meie“ olime ju kõik selle kuritegeliku kliki ohvrid, eks? Kas Nürnbergi kohtuprotsess ei olnud näidanud, et NSDAP oli kuritegelik organisatsioon? Nagu teada, oli ka SS kuulutatud Nürnbergis kuritegelikuks organisatsiooniks, mistõttu püsis kuni 1990. aastateni müüt „puhtast“ Wehrmachtist, mille miljonid sõdurid olid „auväärselt“ võidelnud. Alles Hamburgi sotsiaaluuringute instituudi 1995. aasta näitus „Wehrmachti kuriteod“, mille jubedamaid pilte mõrvategudest ei saaks tänapäeval ilmselt enam märksa tundlikumale avalikkusele esitada, vallandas selles osas laiema arutelu.5
Kuid isegi pärast 20 aastat kestnud avalikku arutelu, alates „Historikerstreitist“ 1986. ja 1987. aastal ja Daniel Goldhageni raamatu „Hitleri vabatahtlikud täideviijad“ kriitikast 1996. aastal kuni 2005. aasta mais avatud Berliini mõrvatud juutide mälestusmärgini, mille kaudu oli „minevikuga leppimine“ lõpuks saanud Saksa riigi ametlikuks poliitikaks6, heitis Mommsen Saksa ühiskonnale ikka veel ette, et see ei taha tunnistada oma osalust natsismis. Seda, et kurjategijad olid alati ainult teised, väideti ja väidetakse pere ringis ikka veel: „Vanaisa ei olnud nats“.7
Varasemate debattidega Saksa LVs käis kaasas ka põlvkondade konflikt, kus lapsed tõusid oma vanemate vastu. Kui praegu räägitakse Eestis sovetiseerimise perioodist, siis räägitakse enamasti juba surnud inimeste tegevusest. Võib-olla võimaldab just see asjaolu näha nende tehtut mitte idealiseeritult, tänapäeva „õigete ja valede“ ideede taustal. See oleks sügavalt ebaajalooline.
Me teame 1930. aastate kolmanda Reich’i päevikutest, et isegi sotsiaaldemokraadid, kelle erakond kannatas teadaolevalt koos kommunistidega alguses kõige rohkem Gestapo terrori all, töötasid järk-järgult välja Hitleri režiimiga kohanemise strateegia. Nad lasksid end ära veenda või püüdsid olla edukad töö- ja eraelus. Ja isegi konservatiivid, kes pidid abitult pealt vaatama oma juudi abikaasade järkjärgulist kodanikuõigustest ilmajätmist, jäid režiimile lojaalseks.8
Igapäevaelu diktatuuririikides ei saa suruda ohvrite ja kurjategijate kategooriasse. Nende vahel on palju varjundeid. Nimetagem neid kaasajooksikuteks (Mitläufer), nagu seda tehti Lääne-Saksamaal vahetult pärast sõda denatsifitseerimise ajal, kõrvalseisjateks (bystander), nagu pakkus välja holokausti uurija Raul Hilberg 1992. aastal9, või kaasosalisteks (implicated subject), nagu on soovitanud hiljuti Michael Rothberg.10 Oluline on meeles pidada, et piir kõigi nende kategooriate vahel on hägune.
Hästi ilmneb see näiteks Ida-Saksamaa argiajaloo uurimisel. Niisugune lähenemine on oluline, eriti metodoloogilises plaanis, ka ENSV perioodi uurimisel, mis seisab veel suuresti ees. Mõiste „Eigen-Sinn“ abil tegeletakse argiajaloo tasandil indiviidi toimetulekuga diktatuuritingimustes. Selle suuna rajaja Alf Lüdtke sõnutsi hõlmab see mõiste „sellised erinevad tegutsemisvõimalused nagu vastupanu, taganemine või distantseerumine, abi osutamine või sellest keeldumine, kõrvalehoidmine või lubamine, suuline nõustumine või aktiivne osalemine, aga ka muud tegevust ja tegevusetust, mille abil inimesed kohanevad.“11
Selle asemel et käsitleda inimesi diktatuuri ajal pelgalt marionettidena, passiivse massina, annab selline argiajalooline lähenemine neile tagasi nende algatusvõime ja tegevusruumi. Selle asemel et vabastada kollektiiv, nt eestlased igasugusest vastutusest riigi eest, kus nad elavad, rõhutab see lähenemine iga üksikisiku osa ühiskonnas. Ja seda ka siis, kui riik ei ole nende arvates ideaalne.
Tuleb rõhutada, et seesuguse mõiste rakendamisel peab lähenema situatsioonipõhiselt ja vältima seega kaldumist kollektiivse süü või süütuse teooriatesse. „Eestlasi“ ei olnud pärast 1944. aastat olemas. Smuul ei olnud muidugi üksikjuhtum.12 Ta võttis osa millestki, mis ületas tõenäoliselt isegi tolle aja ülemaailmsete standardite järgi normaalsuse piirid. Aga mis oli 1949. aastal, pärast riigi kümme aastat kestnud vägivalda, veel „normaalne“? Moraalne käsk, et omadele (kas rahvale või perekonnale) ei tohi kahju teha, on parimal juhul naiivne, kui arvestada vägivalla ajalugu –ja kas see ei tähenda, et „teisele“ võib tõepoolest äärmisel juhul kahju teha?
Kuidas suhtub üksikisik vägivaldse režiimi katsesse korrastada riiki oma ideede järgi? Nagu Anu Mai Kõll on näidanud13, reageeriti Eesti külades „kulakute“ tuvastamise üleskutsele väga erinevalt. Siin muutus kaasosaline aktiivseks, küll uue režiimi käsul, aga täiesti eigen-sinn’i mõttes: mõnikord oli pool küla „kulakuna“ markeeritud, mõnikord ainult üksikud. Mõnikord klaariti vanu arveid uue režiimi toel, mõnikord mitte.
Ja milline oli eestlaste eigen-sinn 1950. aastate lõpus, kui küüditatutel lubati koju tagasi pöörduda? On märgiline, et esteetiliselt nii paeluv film nagu „Risttuules“ lõpeb just sel hetkel. Küsimus küüditatute ühiskonda lõimumisest, milleks – kogu NSV Liidus – keegi ei olnud valmis14, vajab hädasti põhjalikumat uurimist.
Nagu öeldud, oli ENSVs ilmselt palju Smuulisid. Kui eemaldada tema bareljeef, ei vabaneta minevikust. See minevik jääb alles ja ootab selgitust. Grass sai oma tegu 2006. aastal pikemas intervjuus selgitada, Smuul enam ei saa. Me oleme ENSV inimeste ees võlgu, et me ei mõistaks neid silmakirjalikult hukka kui „kollaborante“ ja seega lõppkokkuvõttes kui oma rahva reetureid. Ajaloolased peaksid ennast esmajoones tagasi hoidma, sest nad on seletajad, kontekstualiseerijad, mitte kohtumõistjad.
1 https://www.faz.net/aktuell/feuilleton/reaktionen-auf-grass-ein-globaler-schock-1355977.html
2 https://www.faz.net/aktuell/feuilleton/debatten/grass-literatur-nobelpreis-die-vergabe-ist-endgueltig-
1357559.html
3 https://www.faz.net/aktuell/feuilleton/debatten/mommsen-ueber-grass-haltet-die-verdraenger-1357235.html
4 https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/malukultuurilisi-motteid-smuuli-juhtumist-johtuvalt/
5 Hannes Heer, Klaus Naumann (toim), War of Extermination. The German Military in World War II, 1941–1944. Berghahn Books, New York 2000.
6 Siobhan Kattago: Ambiguous Memory. The Nazi Past and German National Identity. Praeger, Westport 2001.
7 Harald Welzer, Sabine Moller, Karoline Tschuggnall, „Opa war kein Nazi“: Nationalsozialismus und Holocaust im Familiengedächtnis. Fischer-Taschenbuch-Verl., Frankfurt am Main 2002.
8 Janosch Steuwer, Ein Drittes Reich, wie ich es auffasse. Politik, Gesellschaft und privates Leben in Tagebüchern 1933–1939. Wallstein Verlag, Göttingen 2017.
9 Raul Hilberg, Perpetrators. Victims. Bystanders. The Jewish Catastrophe, 1933–1945. Harper Collins, New York 1992; Morina Christina, Krijn Thijs (toim), Probing the Limits of Categorization. The Bystander in Holocaust History. Berghahn Books, New York 2018.
10 Michael Rothberg, The Implicated Subject. Beyond Victims and Perpetrators. Stanford University Press, Stanford 2019.
11 Eigen-Sinn und Alltagsgeschichte. Ein Gespräch von Kornelia Kończal mit Alf Lüdtke und Thomas Lindenberger (2018). https://eigensinn.hypotheses.org/
12 Vt Kristo Nurmise artikkel https://www.ohtuleht.ee/1084212/smuulist-stalinismi-uurija-pilguga-kristo-nurmis-kirjanik-armastas-siiralt-stalinit-ja-seisis-vana-intelligentsi-tagakiusamise-eesliinil
13 Anu Mai Kõll, The Village and the Class War. Anti-Kulak Campaign in Estonia. Central European Univ. Press, Budapest 2013.
14 Miriam Dobson, Khrushchev’s Cold Summer. Gulag Returnees, Crime, and the Fate of Reform after Stalin. Cornell University Press, Ithaca 2009.