Tammsaare näidend pajatab samuti kuningast, kellel on seletamatul kombel kogu aeg külm ning miski ei suuda teda soojendada. Narr pakub viimaks välja idee leida mehest puutumata noor naine ning tuua ta kuningakotta, lootuses, et tema suudab kuningat soojendada. Selline neitsi leitaksegi mägedest ning kuningas saab tõepoolest oma külmetamisest lahti.
Keskset rolli ei mängi näidendis aga mitte kuningas, vaid Narr, kes on silmanähtavalt ka kuninga teisiktegelane. Narri olulisus tuleb ilmsiks kohe näidendi alguses, tema on see, kellega teost alustatakse. Narr ütleb nooremteenrile juba kolmandal leheküljel:
„Õieti oleksin mina pidanud kuningas olema, aga saatusemäng otsustas teisiti. Kui me kuningaga alles noored olime, kangelast mängisime ja röövimisest elasime, siis ei teadnud keegi, kas või kes meist kuningaks saab. Meis oli ainult niipalju vahet, et mina mõtlesin ja kavatsesin, tema tegutses. Nõnda sai temast ühel ilusal päeval kuningas ja minust kojanarr ning teener.”
Kuninga ja narri olemuslik seotus tuleb esile ka Narri järgnevas jutus:
„Narr: „Sureb narr, sureb ka kuningakoda. Viimase narriga kaob viimne kuningas.”
Noorteener (pilkavalt): „Narr, seda peaksid sa kuningale endale ütlema.”
Narr: „Olen juba öelnud.”
Noorteener: „Tegi see temale väga nalja?”
Narr: „Väga! Lubas lasta mul pea otsast raiuda, et näha, kas ühes minuga kaob ka tema. Aga kui ma talle ütlesin, et mina oleksin siis esimene narr, kes pea kaotab, ja et sel võiksid ometi saatuslikud tagajärjed olla, ütles ta: hea küll, Joosep, jätame pealegi sul pea otsa. Nõnda on see tänapäevani.” (1)
Narr-naine
Tammsaare on seega oma näidendi kandvale teljele asetanud üsna levinud arhetüüpse paari – kuninga ja narri ning kasutanud nende olemuslikku seotuse näidendis osavalt ära. Õhtumaises kultuurikontekstis esindavad kuningas ja narr jumaliku täiuse kahte poolust: kui kuningas on valgustatud, siis Narr esindab allilma isandat. Oli olemas ka selline komme, et ühel päeval aastas valitseb narr kuningana. Juhtus päris kuningas sel ajal surema, jäigi narr kuningaks. Ka nende peakate oli sarnane: narri kolmeharuline müts meenutab krooni ja kroonid olidki Euroopas kolmeharulised kuni umbes XII sajandini.
Väidetavalt vahetas kuninglik narr välja maag Merlini rolli kuninga kõrval ning sellega kaasnes kuningavõimu desakraliseerimine: kuningas ei olnud enam valgustatu, tema nõuandjaks ei olnud enam maag, vaid narr. Narrile annab see aga sakraalse lisadimensiooni, on ta ikkagi ju maagi asemik. Narri kujuga sarnanev Arlekiin kehastabki narriks muutunud preestrit, kelle must-valge kostüüm sümboliseerib piiriseisundit. Narri on peetud ka jumalaeitajaks ja pühaks hulluks.
Narri pärusmaaks kuningakojas oli meelelahutamine, aga ka tõe rääkimine. See roll on Narril ka Tammsaare näidendis. Oluline on sealjuures see, et kuigi Narr on selles näidendis kesksel kohal, on ta samal ajal justkui tühi tegelaskuju. Ta on üleni roll, mida ta mängib, ning kui see kaob, lakkab Narr olemast (näidendi lõpus kaob narr koos kuninga eksistentsiga). Mihhail Bahtin väidabki, et narridel endal ei ole otsest tähendust, vaid ülekantud, vahel lausa vastupidine tähendus: neid kujusid ei saa võtta sõna-sõnalt, nad ei ole need, kellena esinevad. Nende olemine on mingisuguse teise olemise peegeldus, aga mitte otsene. Väljaspool oma rolli ei ole neid olemas. Kuningas tunnistab seda näidendis kaudselt sõnadega: „Mitte narril pole sest kasu, et ta kuningakojas elab, vaid kuningal”. Tammsaare näidendis peegeldab Narr nagu vari oma kuningat ning tema ühiskondlikku korda. Aga ta peegeldab ka ühte teist näidendi peategelastest ja nimelt neitsi Angelat.
Angela tulek kuningakotta on seotud peaaegu lakkamatu veiderdamisega. Kõigepealt veiderdab Angela Karloga, kes teda endale naiseks palub, seejärel oma vanemate ja Mattiasega, kes teda kuningakotta viima tuleb, ning viimaks loomulikult kuningaga. See veiderdamine seisneb eelkõige Angela kombes reageerida teiste jutule või tegelastele võõriti, olla „mittemõistev”. Niisugune naiivsus on tüüpiline narrilik joon. Narril ja lollikestel on ikka olnud õigus mitte mõista, segi ajada, osatada, hüperboliseerida elu; õigus mitte öelda otse; õigus tuua avalikkuse ette eraelu ja selle kõige privaatsemad saladused. Nii toob ka Angela vestlustes justkui kogemata päevavalgele asju, millest teised ei tea ja mille teadmine võib osutuda ohtlikukski; näiteks kahepealise vasika tapmise ja söömise lugu, Mattiase ja Karlo ülekuulamine kuninga ees jm.
Angela positsioon võrdsustub näidendi käigus Narri positsiooniga. Seda tõendavad ka tegelased ise: „Kuningas on ainult siis iseseisev, kui teda aitab mõni naine või narr,” ütleb Narr ise. Ning Ülempreester kinnitab: „Me teeme, mida naine himustab, ja sööme, kelle narr tapnud. Naisele ja narrile kuulub maailm. Nõnda meeldib see jumalale.”
Neitsi Angelat ja Narri seob omavahel ka mõlemale kujule euroopalikus kultuuriruumis omistatud esoteeriline tarkus. Narr võis kuningakojas olla küll ainus tõe rääkija, kuid see ei olnud ainult vabadus, selleks tuli tõtt ka teada. Seega on Narr see, kes on läbinud nn via stultorum’i – lollide tee – ning kel on tarkuse ja tunnetuse andi. Neitsiga seostati aga üleloomulikke võimeid ja oskusi, muu hulgas haiguste ravimine, mis ongi Angela rolliks Tammsaare näidendis.
Angela, neitsi ja nime poolest ingel, on seega olemuslikult seotud narrikujuga, on n-ö Narr-naine. Tegelikult kirjutas juba Erasmus Rotterdamist oma raamatukeses „Narruse kiituseks”: „Mõelge sellele, et mind nimetatakse Narruseks ja et ma olen naisterahvas”. Tammsaare on aga selle Narr-naise pannud maailma valitsema.
Karin kui Narr
Angela kõrvale kerkib aga peaaegu nagu iseenesest veel üks Tammsaare naistegelane, kes paistab silma oma mõistmatusega. See on Karin, kelle puhul tekib tunne, et tema Indreku jutust mitte arusaamine on sageli lausa tahtlik. Karini küsimused või reageeringud Indreku öeldule on tihti ootamatud ja kummalised, pisut veiderdavad. Ning tundub, nagu oleks Tammsaarele vaja Karini tegelast ainult seniks, kuni ta on Indreku viinud teatud seisundisse, tekitanud oma käitumisega murrangu, kiskunud ja öelnud välja selle ainsa tõe, mida Indrek kuulda pole tahtnud. Karini käitumise kõige narrilikum joon on Indreku avalik väljanaermine ning nende eraelu ja selle kõige privaatsemate saladuste avalikustamine. Karin on narrilik selleski osas, et ta pole ka solidaarne ülejäänud maailmaga, vaid jääb sealgi võõraks. Karin mõtleb enda kohta, et ei ole selline nagu tema suguõed, kuigi on katsunud saada nendega sarnaseks.
Nii toimib ka Karin kui kuningakoja narr, kes peegeldab eelkõige teise olemist. Ta ise on justkui teisest ilmast ning kaobki sinna pärast oma rolli täitmist, meenutades kogu oma olemisega narri, kes lakkab olemast, kui tema transformeeriv mõju on toimima hakanud.
Samal ajal on narrilikke jooni aga ka Karini peegeldatavas Indrekus, keda on võrreldud ka vürst Mõškini tegelaskujuga Dostojevski romaanist „Idioot”. Ka Indrek on tegelane, keda on sarnaselt Mõškiniga võrreldud Kristuse, lunastajaga. Vene kultuuriruumis on aga lunastaja roll sageli lollikesel või nn pühal hullul. Indrek tituleeritakse hulluks aga niipea, kui ta astub sisse Mauruse esimese järgu kooli uksest. Tema hüüdnimeks saab Suur Loll ning Indrek kuuleb isiklikult, kuidas Maurus tema kohta endamisi pobiseb: „So ein grosser Narr”.
Indrekut on peetud ka Tammsaare alter ego’ks. Bahtini seisukohalt tunnebki romaanikirjanik vajadust mingi olemusliku vormilise žanrimaski järele, mis määraks kindlaks nii tema elunägemise vaatenurga kui ka positsiooni selle elu avalikustamiseks. Ning selleks kasutab kirjanik sageli narri ja lolli maski, mõistagi mitmeti transformeeritud kujul. On iseloomulik, et inimese si
seelu, puhtloomulikku subjektiivsust, on võimalik avada vaid narri ja lolli kuju abil, kuna selleks ei leita adekvaatset, vahetut vormi (mis ei oleks tegeliku elu seisukohalt mõistukõneline). Nii kerkibki esile veidriku kuju, mis etendab romaani ajaloos väga tähtsat osa. Spetsiifiline veidriklus kujuneb inimese siseelu, „vaba ja iseväärtusliku subjektiivsuse” avamise oluliseks vormiks, Tammsaare puhul on selleks veidrikust siseelu kujutajaks eelkõige Indrek. Indreku juurest põikame aga vaid hetkeks ka Katku Villu juurde, keda on nimetatud eesti romaani arengu seisukohalt murranguliseks tegelaseks – esimeseks tõeliseks romaanikangelaseks. Aga Villu on ühtlasi ka esimene veidrikust tegelane, keda me Tammsaare loomingus kohtame. Tammsaare varasem looming on nimelt väga tõsine, ka tema müstikasse kalduvad lood ja miniatuurid on eelkõige mõtlikud ja tõsised. Ka tema narrilikele tegelastele on iseloomulik, et nad ei naera ega viska nalja, vaid esindavad pigem tõde otsiva ja väljendava narri tüüpi.
Kuid tagasi Indreku juurde. Mauruse koolis kuuleb Indrek direktorihärrat toonitavat kogu aeg tõde, kuid Maurusegi jutt on mõistukõneline. Räägib tõest ja tarkusest, aga käsib Indrekul õppida nagu hull ning täie aru kohta ütleb: „Mõtled, et mitte mina pole hull, vaid need teised, ja siis on kindel, et oledki juba hull”.
Seega saabki Indreku ülesandeks justkui Kierkegaardi soovitusel küsida mitte „Mis on tõde?”, vaid „Mis on hullus?”. Öeldakse, et kui inimene kaotab oma elu, siis sarnaneb ta oma surmas iga elusolendiga. Kui aga inimene jätab mõistuse, kaotab ta midagi, mis on omane ainult inimesele. Seega see, et Indrek on narr ja Suur Loll, on tegelikult üldine küsimus, kuidas olla inimene. Et sellele järgneb Jumala surma kuulutamine, on lausa enesestmõistetav: narri üks rolle ongi olla ka jumalaeitaja, kes ütleb Jumalale näkku, et teda ei ole olemas. Kuivõrd ta ei saa olla sealjuures ateist (sest narr tunneb Jumalat nägupidi), seab ta lihtsalt kahtluse alla selle, millisena inimesed Jumalat kujutlevad. Loomulikult aitas nii Tammsaarel kui Indrekul seda sõnastada eelkõige Nietzsche.
Põrgupõhja Jürka kui narr
Indrekuga sarnast püha või lunastava rolliga narri esindab Tammsaare loomingus veel Põrgupõhja Jürka. Ka Jürka puhul torkab esmajoones silma see, et oma ülimas aususes ei saa ta asjast aru, ajab justkui kõik segamini, räägib aga aina tõtt, mistõttu teda peetakse veidrikuks ja napakaks. Tammsaare annab Jürkale lausa ametliku õiguse mitte aru saada, sest ta ei ole ju siit ilmast.
Jürka tegelaskujus on samaaegselt koos nii püha hull, idioot – maailmakirjanduse vallas on teda kõige sagedamini võrreldud Don Quijotega – kui ka pisut saatanlik loomus, on ta ju ikkagi kurat. Narril oli oma roll keskaegsetes kannatusmängudes, kus Kristuse eeskujul kujutati surnud kuninga metamorfoosi (surma äravõitmist, n.-ö. ülestõusmist). „Põrgupõhja uue Vanapagana” kandvaks ideeks on samuti surma äravõitmine, lunastuse võimalikkus. Jürka peab (nii nagu keskaegne narr) romaanis esile kutsuma omalaadse mängulise metamorfoosi: andma Jumalale tagasi eneseusu, et tema ise saaks põrgut edasi pidada. See Tammsaare romaan oma keelemängude ja paradoksirikkusega on üdini veider, nii et narri roll kippus lausa romaanist ellugi tulema – ütles ju Käthe Tammsaarele, et kui too selle ära avaldab, arvavad kõik, et ta on hulluks läinud.
Jürka esindab ka narriga seotud tegelast triksterit, kes on samuti olnud maailma loomise juures ning kohtunud Jumalaga näost näkku. Vanapagan on eesti folklooris levinuim triksteri-kuvand. Tammsaare Jürka on aga tüüpilise triksteri või mõne teise ürgolendi jaoks liiga lihtsameelne. Ta esindab eelkõige narrilikku naiivsust ning nagu Indrek, parafraseerib omal moel Kristuse lunastusteekonda. Jürka vastane Kaval-Ants koondab see-eest enesesse kõik kurjuse. Kaval-Ants on tüüpiline narrilõust, sarkastiline irvitaja, kes seab kahtluse alla kõik puutumatud usutõed – mida Jürka ju ei tee. Vastupidi, tema püüab neid kinnitada.
Pearu kui narr
Pisut saatanlikku narri on ka Andrese üleaedses Pearus. Toomas Liiv on oma artiklis „Tammsaare „Tõe ja õiguse” interpreteerimine” küsinud: „Kes on Pearu?” ning jätkanud: „Üks põhilisemaid vastuseid on kindlasti – kiusaja”. Pearule on Vargamäe nagu kaardilaud, kus nemad Andresega mängivad. Ainult Andres ei saa sellest aru, tema võtab kõike tõsiselt. Mängimine, maskide vahetamine ja veiderdamine on aga teadagi narride pärusmaa. Narr ongi tänapäeval säilinud eelkõige kaardimängus, kus tema positsioon on kõigutamatu: tema vastu ei saa isegi trumpäss. Tammsaare ise on Pearu kohta öelnud: „Oru Pearu teod lasevad aimata, et tema tunneb instinktiivselt oma asjatust ja mõttetust Vargamäel. Pahatihti ei jaksa ta enam muidu elada, kui joob end täis või teeb arutuid tegusid. Pearus oleks nagu midagi Mefistost, muidugi talupojarüüs.” Goethe „Faustist” tuntud Mefisto, maa peale tulnud kurat, asetub seega ühte ritta nii Põrgupõhja Jürka kui ka Tammsaare isiklikul viitamisel Pearuga. Mefisto kohta on aga eelkõige teada see, et ta tahtis halba, kuid korda saatis head. Faust teeb Mefistoga lepingu seetõttu, et on väsinud tarkusest ja teadmistest, ta valib samuti lollide tee. Vargamäel ei sõlmi küll lepingut Pearu, vaid Andres, kes teeb Vargamäega lepingu elu ja surma peale. Pearu üks rolle on aga kahtlemata peegeldada selle lepingu pahupoolt ning Andrest. Sageli käib nende tegevuski peegelpildis: Andres süüdistab Pearut enda ahvimises, kõige selle järeletegemises, mis Andres ees teinud. Loeme: „Nõnda siis sündis ikka, et heinamaalaastamises, kivikorjamises ja -kaalumises, kraavikaevamises ja isegi aiategemises sörkis naaber Andrese sabas. Sellepärast oli Andresel kõrtsileti juures hea hoobelda, öeldes: „Mis mees sa ka oled, sa ei oska ju ise kivilegi tuld otsa teha ega hooba alla pista, teed ainult siis, kui mina ees teen.””
Sügavamalt vaatab Andres Pearusse kui peeglisse aga romaani lõpus, viiendas osas, kui ta saunas istudes vaeb mõlema elutööd ning jõuab järeldusele, et Pearu on oma elu õigemini elanud kui tema. Siis aga selgub, et Vargamäe jõge hakatakse süvendama ning Andrese eluunistus ja seega ka elutöö ei olegi luhta läinud. Andres võtab end kokku, et seda Pearule teatama minna, aga ei ole enam, kellele seda öelda: kiusaja on kadunud, surnud umbes samal ajal, kui Andres on eneses selgusele jõudnud. Tema roll on justkui täidetud ning selle rolli kadumisega kaob ka Pearu.
Põgus vaatlus osutab, et kuigi nimeliselt esineb Narr Tammsaare loomingus ainult näidendis „Kuningal on külm”, on tal terve hulk esinemisvorme teiste tegelaskujudena, kes kannavad oma omadustega – eelkõige mingi uskumatu naiivsuse ja asjade võõriti mõistmisega – narrilikke jooni. Võib isegi öelda, et Tammsaarel on vähemalt kahte tüüpi narre: ühed on seotud narri kui püha hulluga, tema lunastaja-loomusega ning siia alla võiks lugeda näiteks Indreku ja Angela, teatud mööndustega ka Põrgupõhja Jürka, teine, allmaaisandat esindav saatanlik ja kiusajalik narri pool ilmneb näiteks Pearu ja Kaval-Antsu tegelaskujus. Tundub nii, et teatav „narripoeetika” on Tammsaarele omane inimese kujutamise ja nägemise viis.
1 A. H. Tammsaare, Kuningal on külm. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu 1936, lk 10.