Mängufilm „Tähtede sõda. Skywalkeri tõus“ („Star Wars: Episode IX – The Rise of Skywalker“ USA 2019, 142 min), režissöör J. J. Abrams, stsenaristid Chris Terrio ja J. J. Abrams, operaator Dan Mindel, helilooja John Williams. Osades Daisy Ridley, Oscar Isaac, John Boyega, Adam Driver, Carrie Fisher, Mark Hamill, Domhnall Gleeson, Richard E. Grant jt.
See oli tõesti kaugel galaktikas ammu-ammu, kui „Tähtede sõda“ tundus olevat vaid riskantne ettevõtmine, mis kinokassas oli määratud läbipõrumisele. 1977. aastal mõtlesid aga Foxi ülemused just seda. Režissöör George Lucas – keda nähti mässajana traditsioonilise Hollywoodi filmitegemise viisi vastu – oli kokku pannud austusavalduse odavale ja reipale Flash Gordoni seriaalile, mille kosmoseooperlikkus sai olla vaid täiesti naeruväärne. Ainsad aga, kes pärast naersid, olid Lucas ja tema raamatupidajad, sest „Tähtede sõda“ kõnetas rahva fantaasiat ja film koos kahe järjega sai 1980ndate alguse kõige menukamaks filmisarjaks. Selleks ajaks, kui järg oli 1999. aastal jõudnud eelloo-triloogiani, polnud Lucas enam Hollywoodi mässaja. Ta oli masinavärgi esiosa sellises filmisarjas, mis oli avaldanud popkultuurile tohutut mõju ja tekitanud arvukalt kõrvaltooteid, nt animafilmisarjad, raamatud, arvutimängud jpm. Eelloo-triloogiat kritiseeritakse tihti, aga need tõid siiski sisse meeletut raha ja tsementeerisid „Tähtede sõja“ kui ühe kõige mõjuvõimsama filmisarja staatust. Selleks ajaks, kui kätte oli jõudnud „Viimase“ triloogia kord, oli olukord taas muutunud. Lucas oli mängust väljas, kuna oli müünud oma osaluse Disneyle maha (hiljem tihti kaeveldes, et Disney ei arvesta enam tema ideedega, meenutades lahutatud isa, kes kurdab, et tal pole enam õigust kaasa rääkida selles, kuidas tema laps kodutöid teeb). „Tähtede sõda“ oli nüüd ilmselt maailma kõige suurema meediakonglomeraadi omanduses, millest oli koos Marveliga saanud ülemvõimu sümbol mitte ainult Hollywoodi filmitööstuses, vaid ka peavoolu popkultuuris.
„Tähtede sõda. Skywalkeri tõus“ on kahtlemata mõeldud lõppakordiks Lucase 1977. aastal algatatud jutustusele. Ja kuigi see film on kindlasti hüvastijätt aastaid tagasi loodud tegelaskujude ja looliinidega, on see uus osa ka tänapäeva filmimaailma peegeldus – liialduste maailma, mille hoolimatust loomingulise eneseväljenduse vastu on hakatud seostama tänapäevaga. Maailma, mille loomisele on „Tähtede sõda“ ka ise kaasa aidanud. Tulemuseks pole mitte niivõrd film, vaid rida pärlikeele lükitud hetki rahuldamaks korporatiivsete suurninade salaliitu.
Ohu märgid on ilmsed filmi esimestest sekunditest alates, kui näidatakse „Tähtede sõja“ märgilist, tavaks saanud kaugusse rulluvat tekstiplokki, mis lubab filmil alata otse keset sündmustikku. „Surnud elavad!!!“, deklareerib see ilma igasuguse usutavuse varjundita, sarnanedes sedavõrd Trumpi säutsuga, et tekib isegi ootus näha ka lõpetavat sõna sad – kurb. Selle asemel on avatekst – ja järgnevad viis avaminutit – üks meeletu ekspositsioonilaviin, kus paljastub, et imperaator Palpatine (esimese kahe triloogia „suurpaha“) on elus ja naasnud terroriseerima galaktikat. Nüüd palub ta Kylo Renil (Adam Driver) otsida üles Rey (Daisy Ridley) ja ta tappa. Kahes eelmises filmis pole olnud midagi, mis oleks viidanud sellisele süžeepöördele, ega viiteid sellele, et ta tegelaskuju oleks ellu jäänud (asjaolu, mis õõnestab suuresti eelmise filmi „Viimane Jedi“1 lõppu). Ühes soolapuhumisstseenis, kus räägitakse midagi kloonimisest ja tumedast maagiast, selgub, et tema tagasitoomise põhipõhjuseks on lihtsalt, et „nii on“. See pole filmis esimene ega viimane kord, kui stuudio asjapulkade pideva sekkumise undamist on taustal kuulda. „Ta on äratuntav tegelane – toome ta tagasi. Pole oluline, miks. Fännid teavad, kes ta on.“ Valitseb pidev vajadus vaatajaskonda nostalgiaga kõditada – kas või Billy Dee Williamsi naasmine originaaltriloogia tegelase Lando Calrissianina veel ühes sellises lükkes, millele oleks adekvaatne reaktsioon õlakehitus koos tõdemusega: miks mitte? – ja suurejooneliste eriefektidega, selle asemel et püüda luua midagi narratiivselt arusaadavat.
Tõsi ta on, et suure osa filmist saab liigitada väsitavate ekspositsioonihetkede alla, et saata tegelased siis otsima mõnd McGuffinit.2 Kogu selle materjali ainus eesmärk tundub olevat õigustada pikka ekraaniaega ja anda tegelastele midagi teha seni, kuni saabub vältimatu lõppvaatus. Üks filmi põhilisi tegevusliine on maagilise kompassi „Teenäitaja“ otsimine, mis peaks neile kätte näitama imperaator Palpatine’i asukoha. Pärast pikka galaktikat mööda ringituiskamist ja külaskäiku allakukkunud Surmatähele – veel üks episood, mis kisab kõrva: „Vaadake, nostalgiahetk! Ärge nüüd rohkem edasi analüüsige …“ – see kompass hävitatakse. Õnneks leiab Rey veel ühe samasuguse umbes viis minutit hiljem, muutes eelnenud tunni laias laastus mõttetuks.
Filmi laisk nostalgiaihalus hakkab õõnestama armastatud tegelaste pea kohal pidevalt rippuvat surmaohtu. Sest tegelikult ei juhtu midagi (film oleks vastupidisel juhul märksa huvitavam) ja sündmustele jääb odava emotsiooni hõng. Pealtnäha lastakse Chewbacca õhku ja tuuakse siis paar minutit hiljem tagasi. C-3PO tuuakse ühes episoodis ohvriks, et see kohe naljaks pöörata ja veel hetk hiljem tagasi pöörata. Printsess Leia lahkumine vormistatakse nii hästi kui see üldse võimalik on pärast Carrie Fisheri kurba surma 2016. aastal. Aga isegi stseenid temaga – mis on filmitud mõni aasta varem – on kummaliselt monteeritud ja tema viimaseid hetki kannab pigem reaalelu tragöödia kui mingi katse asja narratiivsel tasandil toimima panna. Film püüab nii väga olla millegi kokkuvõte, pakkuda lõplikke vastuseid. Aga me ju teame, et ootamas on terve kõrvallugude ja -sarjade universum, millega jätkatakse kinos, televisioonis ja kõigis muudes meediakanalites. Nii et film lõpeb omamoodi eikellegimaal, kus on kadunud tagajärje- ja tähendustaju. Kõik sündmused leiavad aset selleks, et edasi saaks toimida ka ülejäänud „Tähtede sõja“ universum. Võib kihla vedada, et stseenist, kus peategelased kohtavad gruppi deserteerinud Tormisõdureid, et neist filmis vaid paari reaga üle libiseda, arendatakse juba praegu tulevast filmi/sarja/mängu/koomiksit. Pole aega uurida ega järele mõelda. Liigume edasi.
Kui lõpuks on neutraliseeritud iga narratiivne järgnevus, pole tegelastel enam kuskile minna. Kui Driverile ja Ridleyle luuakse mingisugune lookaar, põhiliselt tänu triloogia kahele esimesele filmile, on nende rollid üsna üheplaanilised. Ridley on nii apaatne, et muutub peaaegu ebameeldivaks, aga Driveri siseheitlusest puretud kurikael triivib endiselt jõudsalt „idioodist tittmehe“ poole, ja ainus, mis teda sinna langemisest päästab, on Driveri näitlejavõime. Kõigile ülejäänutele ei anta eriti palju mänguruumi. Oscar Isaaci Poe Dameron kargab lihtsalt ringi ja käitub võrukaelalikult. John Boyega Finnil pole midagi teha peale mureliku ilme näole manamise, ja Rose, üks „Viimase Jedi“ huvitavamaid tegelasi, saab umbes minuti jagu ekraaniaega.
Iroonia on selles, et tehnilises plaanis on J. J. Abrams enam kui võimekas juhtima üht kassafilmi, ja kui on käes aeg kohustuslikku pauku ja vilet teha, siis saab film sellega omal moel hakkama. Alates planeedihävitajate armaadast kuni lõpuvõitluseni (kus näeme kosmosehobuseid, mis on ühest küljest austusavaldus algset filmigi mõjutanud vesternielementidele, ja teisalt vaata et satiiriline vastus pidevale vajadusele eelmisi episoode üle trumbata) toimib kõik. Aga ülejäänu selle ümber on nii hõre ja mitterahuldav, et film tundub õõnes.
„Skywalkeri tõus“ tahab olla triumfaalne lõpp loole kangelastest ning hea ja kurja võitlusest. Irooniliselt saab sellest aga üks ülespuhutud näide filmitegemise puudustest tänapäeva tööstuses, mille tekkimise eest „Tähtede sõda“ ise suuresti vastutav on. Ometi on kõrvale panna ka sellised filmid nagu „Tasujad. Lõppmäng“,3 mis näitavad, et kassafilmid võivad pakkuda ühtviisi meelelahutust publikule kui rahuldada sarja sisemise loogika vajadusi.
Sel kujul on see korporatiivsest ahnusest ja mineviku kannibaliseerimise vajadusest kantud lugu tõesti üks kurb hüvastijätt.
Tõlkinud Tristan Priimägi
1 „Star Wars: Episode VIII – The Last Jedi“, Rian Johnson, 2017.
2 McGuffin – Alfred Hitchcocki termin mingi objekti kohta stsenaariumis, mis käivitab kogu tegevuse ja hoiab selle liikumises. Tihtipeale on objekt ise ja selle mõte täiesti tähtsusetu.
3 „Avengers: Endgame“, Anthony Russo, Joe Russo, 2019.