Pressitekstist võib lugeda: “Enam kui teised kujutava kunsti liigid on skulptuur läbi aegade rääkinud võimust: skulptuur on alati olnud tihedalt seotud väärtuste kinnistamise ja võimu manifestatsioonidega, selle kaudu on end põlistada püüdnud arvukad ideoloogiad. Võimu tellitud paatos on hirmutav, ent ideoloogilise pelutavuse kõrval ei pruugi sugugi välistatud olla skulptuuri jõud ja ilu. Võim on see, mis laseb püstitada ausambaid vabadusele.” Kõige kurvem selle juures on, kui võim ei suuda avaramalt mõelda: takerdub kas mingitesse pelgalt talle teada olevatesse eelistustesse või pigistab silmad kinni praeguse aja ees, sulgub enda tekitatud ideaalaega ning hakkab selle saavutamise nimel manipuleerima rahva sooviga. Postmodernistlikul ajastul (või ükskõik mis terminit ka ei kasutaks) ei saa teeselda harimatust ning mitte teada, milliseid monumente on mujal maailmas viimasel ajal tehtud. Või seda, mida monument XXI sajandi algul tähendab, keda kõnetab, kuidas keskkonnaga seostub. Ning veelgi üldisemalt: ei saa ignoreerida märkide tähendust, kuigi, Vabadussõja monumendi võidutöö detailse semiootilise analüüsi võiks jätta mõne asjatundja nagu Peeter Toropi, Mihhail Lotmani, Anti Randviiru jt hooleks. Kas rahvas tõepoolest tahab, et üle pealinna keskse, küll esindus-, aga loodetavasti siiski inimsõbralikult hubase väljaku langeks hiiglasliku ähvardava risti vari? Ikka XIX sajandi esteetilises võtmes, nagu ühele (üli)isamaalikule riigile kohane. Läti kultuuriministeerium ja Riia linnavalitsus ei pidanud paljuks Nõukogude okupatsiooni ohvrite monumendi eskiisi konkursi üleskutses soovitada kasutada kaasaegseid materjale ja tehnoloogiaid, et oleks selge, millal ja millise esteetika järgi monument luuakse. Kui oleksin küünik, siis soovitaksin risti valmistada roosast plastikust, Eesti kaardi ikka kombeliselt sini-must-valgena ning tekstina lisada “Tule, taevas, appi!”
Kunstihoone näituse kuraatorid on esitanud nii Eesti kunstnikele Johnson&Johnsonile, Margus Kadarikule, Mati Karminile, Edith Karlsonile, Jass Kaselaanele, Tiiu Kirsipuule, Neeme Külmale, Marco Laimrele, Mare Mikoffile, Jüri Ojaverile, Terje Ojaverile, Anu Põdrale, Paul Rodgersile, Tõnu Smidtile, Hannes Starkopfile, Mari-Liis Tammile, Vergo Vernikule ja Ekke Välile kui ka kutsutud külalistele Emmi Vainiole ja Eero Yli-Vakkurile, Anssi Kasitonnile, Little Warsaw aka Bálint Havasile ja Ándrás Gálikule, Angelika Fojtuchile ja Zeger Reyersile mitmeid tülikaid küsimusi: kas skulptuur peaks kandma sotsiaalset sõnumit, lähtuma ühiskondlikust vastutustundest või ei peaks end sellega piirama? kas kunst suudab mõjutada poliitikat? Loodetavasti suudavad kunstnikud vastuse anda, mõelda ise ja panna ka näitusekülastajad mõtlema praeguse skulptuuri (ka monumendi) ning võimu ja vabaduse üle. Samad probleemid on käsitluse all ka 1. IX algusega kell 12 Kunstihoones peetaval seminaril.