Kuigi Veneetsia arhitektuuribiennaal sai novembris läbi, tasub siiski heita pilk veel mõnele huvitavale paviljonile, mis tänavu silma hakkasid. Skandinaavia riikidel on Veneetsias põhjamaiselt heledast betoonist 1962. aastal valminud ühispaviljon, kus esitleti esmakordselt nende rolli iseseisvunud Aafrika riikide Keenia, Tansaania ja Sambia hoonestamisel. Korraks viib see uitmõttele, kas kunagi tutvustatakse 1990ndate alguses Eestisse rajatud hooneid samamoodi?

Skandinaavia ekspositsiooni „Vabaduse vormid: Aafrika iseseisvus ja Põhjamaade eeskuju” („Forms of Freedom: African Independence and Nordic Models”) kuraatoriks oli Norra rahvusmuuseum, kes koostöös Rootsi arhitektuurikeskuse, Soome arhitektuurimuuseumi ja arhitektuuribürooga Space Group uurisid seni tutvustamata Põhjamaade arhitektuuri lugu Ida-Aafrikas 1960.-1970. aastatel.

Enne kui süveneda Skandinaavia paviljoni kontseptsiooni, tuleb selgitada, et tänapäeval ei peeta välispoliitilises diskussioonis enam heaks tooniks rääkida arenguabist, vaid kasutatakse väljendit „arengukoostöö”.¹ Viimasega tuuakse välja riikide omavaheline võrdne(sem) suhtlustasand, kus ei rõhutata abi andja ja saaja positsiooni, vaid eesmärk on toetada riikide arengut teadmiste ja koostöö kaudu. Sellest ka sageli kasutatav juhtfraas „anda kala asemel õng”, et riigid saaksid tänu toetusele luua oma vajadustele ja keskkonda sobivad lahendused. Abi (materiaalne või rahaline) on vaid osa riikidevahelisest arengukoostööst. Jõukamate riikide rahalise ja tehnoloogilise abi n-ö laialipuistamine või isegi pealesurumine on tavaliselt päädinud toetuste mõttetu raiskamise või tehissõltuvusega, nii et riigid ei saa enam välisvahenditeta hakkama.

Kui tulla tagasi Põhjamaade näituse juurde, siis tuleb märkida, et selle keskmes oli omaaegne populaarne diskursus – abistada uusi riike, kes olid iseseisvunud 1960ndate alguse dekolonisatsiooni laines. Mõnes mõttes oli see nende silmis kui omamoodi Marshalli plaan, mis oli äsja, pärast Teist maailmasõda, tõstnud Euroopa riigid taas jalule. Kuraatorite sõnul lähtusid Skandinaavia riigid sel ajal laialt levinud usust, et sotsiaaldemokraatlikku mudelit on võimalik eksportida ja kasutada majanduskasvu ning heaolu tõstmiseks. Värsketele Aafrika riikide juhtidele omakorda sobisid partnerid, kel puudub räpane koloniaalpärand, nad soovisid näha Põhjamaade heaolureformidega saavutatud progressiivseid tulemusi. Osapoolte tihe koostöö põhines ühisel progressiusul.

Ideoloogiline vaheruum

Näitus oli jaotatud kaheks. Esimeses osas „Vabaduse ehitamine” oli esile toodud riigiehitus, kus uute linnade ja regioonide rajamisel olid kasutusel hiiglaslikud generaal- ja üldplaneeringud. Noored Skandinaavia arhitektid lõid kahe intensiivse aastakümne jooksul palju prototüüpe ja kasutasid vastloodud riikide asutuste, koolide ja tervisekeskuste rajamiseks uudseid paneelkonstruktsioone. Näituse teise suuna „Vabaduse otsimine” kaudu avanes Põhja­maade abist ja Aafrika riikide omariikluse arendamisest tekkinud sünergia, mis andis võimaluse valada modernismi progressiivsed ideed maailmatasemel arhitektuurivormidesse.

Kahe suuna vahel liikumine toodi välja mineviku (Norra arhitekti Karl Henrik Nøstviki põhjalikud arhiivimaterjalid 1960.-1970. a-st) ja oleviku (fotoülevaated ehitatud hoonete praegusest seisust ja kasutusest) võrdlusena. Arhiivimaterjalide paigutamisega paviljoni keskossa hiiglaslike kataloogikaartidena ja tänapäeva olustiku ülevaadete asetamisega seintele oli jäetud nende vahele ideoloogiline vaheruum, mis sümboliseeris Skandinaavia ja Aafrika riikide sidemete loomise protsessi.

Skandinaavia paviljonis oli esile toodud nii positiivne kui esitatud ka vähem õnnestunud näiteid koostöö tulemustest. Mõtlema panid lood, kui arhitektuur või hoonestustehnoloogia oli arenguabina sihtriikidesse viidud kohalikku konteksti arvestamata. Sageli selgus toetusprojektide valmimisel, et need kahjustavad kohalikku elanikkonda rohkem kui senine elukorraldus. Näiteks Norra arenguagentuuri Norad suurim skandaal oli seotud kalatöötlemistehase ehitamisega Keeniasse Turkana järve äärde:² selle käivitamisel oleksid kadunud kõrbepiirkonna viimased vähesed põhjavee varud. Seega seisab seal siiani täisvarustusega külmutustehas, mis ei ole päevagi töötanud.

Eesti ei ole veel arhitektuuri ja urbanistika vallas riikliku arengukoostööni jõudnud. Selle peale tasub siiski valdkonnas mõtlema hakata, sest koostööst ja maailmapildi avardamisest oleks kasu kõigile asjaosalistele. Eesti välisministeeriumi järgmine arengukoostöö projektide taotlusvoor kuulutatakse välja juba 2015. aasta alguses.

1 Mis on arengukoostöö? Vt http://vm.ee/et/mis-arengukoostoo

2 Vt http://magomana.com/index.php/en/magomana-research/item/94-aid-has-failed-to-end-poverty-in-sub-saharan-africa-case-study-data-paints-a-bleak-picture-of-aid-projects-in-the-region.html