Avalikus ruumis rippuvad asutuste reklaamid on mitmest keelest kokku pursitud, kataloogid ja registrid kubisevad narrustest, süüdimatud poliitikud ja ametnikud ajavad eetris sellis jura, et haara omal peast ja pista see ahju. Tallinna linnavalitsuse keelehoole on kaks aastat soomlastest omanikega maadelnud hotell Viru vana nime tagasipanemise asjus, aga SOKOS HOTEL VIRU troonib edasi. Mäletan juba 1973. aastast, et see taastamisele nõutud silt kuulutas HOTCLL VIRU ja mina tahan küll ka selle mugavamaks C-ks disainitud E kallal norida. Vahest, kui Viruga hakkama saadakse, hakatakse ka “alamaid” vigaseid silte üle Eesti eestikeelseks muutma?
Kunagi oli meil keeleamet, aga mingitel põhjustel muudeti see 1998. aastal keeleinspektsiooniks, kus praegu töötab ca paarkümmend inimest. 12 neist on inspektorid (8 Tallinnas, kolm Ida-Virumaal ja üks Valgas), kes võivad avalikus ruumis käibiva vigase keele asjus teha hoiatusi ja ettekirjutusi, ning kui need ei mõju, siis lõpuks ka karistada. Aastas laekuvatki – sähke, olge lahke – koguni kolm-neli tuhat krooni trahviraha.
Sa vaata, kuidas ahistavad! Meie venekeelsetes ajalehtedes ja Amnesty Internationalis on nurisetud, et Eestis töötab keelepolitsei. Kedagi ju vaimselt pitsitatakse, surutakse rasket keelt peale. Aga keeletervise ja -loomingu missioon on tegelikult väga hillitsetud ja üleüldiselt väga vähe teadvustatud. Tehakse küll sõnu, eesti keelt hakatakse säilitamise nimel Internetti suruma jne, aga kogu see keelevärk on spirituaalselt traagiline.
Vanasti oli meil kombluspolitsei, nüüd on majanduspolitsei ja munitsipaalpolitsei (ka maksu- ja narkopolitsei), aga tegevat keelepolitseid pole ollagi. Kui inimene Raekoja platsile roojab, siis viib politsei ta nattipidi soolaputkasse ja väänatakse kõva nätakas trahvi. Aga kui seal samas platsi ääres ripub näiteks silt Revalia GRILL HOUSE (mille taga on küll rikkalik ja korralik, kena pädeva teenindusega asutus), siis ei saa keeleseadusega kammitsetud keeleinspektor hoiatada ega muutust korraldada.
Selge see, et kümne aasta takka korraks Tallinna sattuv Kihnu memm või tagamõisa tubakavana sinna house`i vaevalt sisse põikab, eesti pugeva äri toapoisilik aur kulub rikastele välismaalastele vile andmiseks. Just käibe ja kasumi ahnusest ning eputavast lollusest need inglise-eesti ja muud segasildid üle maa narrust etendavad.
Kas mõistlik keelepolitsei võiks seadusandliku toe korral suurt midagi muuta? On ju keele toimimisvald nii ebamateriaalne, politseilise konkreetsuseta. Mis reeglid ja hindamise mõõdupuud seal keelepolitseis peaksid kehtima ning kes on pädevad seal tegutsema? Ma ei tea, küll aga tunnen, et keelepolitseinikul on lisaks laitmatule keeleoskusele vaja ka ratsahobust ja korralikku mõõka. Ja kui ka ilmselt tarvilikud ettekirjutused ja trahvid ei suuda midagi muuta, siis tuleb mööda Viru või Rüütli tänavat kappaval keelepolitseinikul lihtsalt mõõgaga väärakad sildid maha raiuda. Ja asi ants! Aga paistab, et rahvas ja poliitikud ei saa senini aru emakeele kui rahvuse püsimise esmasest alusest.