„Liiati on kirjastuses Verb ilmunud „Kogutud hetked” jäänud seni teenimatult varju. Siugja Sulepea kirjandusauhinna üks eesmärke ongi juhtida tähelepanu aasta jooksul kahe ussimaarjapäeva vahel ilmunud heale eesti kirjandusele, mida ähvardab oht jääda märkamata,” põhjendas Peeter Helme žürii valikut.
Lugemist ja tunnustust väärivate teostena märkis žürii ära veel kolm teost: Mathura „Kumalasepäeva”, Ülo Pikkovi „Vana printsi” ja Rein Kilgi teose „Armastus e-postis”.
Auhinna asutasid 2009. aastal Peeter Helme, Asko Künnap, Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärv. Siugja Sulepea kirjandusauhinna moodustavad graveeritud sulepea, õhtusöök žürii liikmetega laureaadi valitud kohas ja õigus osaleda tulevaste auhinnasaajate valimisel.
Siugja Sulepea on varem saanud Holger Kaints, Indrek Koff, Urmas Vadi ja Paavo Matsin. Lisaks anti möödunud aastal välja eriauhind võõrkeelse teose eest. Selle pälvis Groningeni ülikooli soome-ugri keelte ja kultuuri professor Cornelius Hasselblatt.
2000. aastal ilmunud Tallinna Noorte Tegijate kogumikus „Mõned ei tahtnudki” ilmusid su luuletused Siutsu pseudonüümi all. Tosin aastat hiljem ilmunud „Kogutud hetked” on aga üsnagi küps teos, eriti esikkogu kohta. Mismoodi oma käekiri välja kujunes?
Helen Kallaste: TNT kogumikus ilmunud asjad olid keskkoolitüdruku kirjutatud, eks vahepeal on olnud päris pöörane kujunemise aeg, igas mõttes. „Kogutud hetkedesse” on nopitud üsna pika ajavahemiku tekste, põhiliselt 2002–2008, mõned hilisemad ka, nii et kujunemine ja eksperimenteerimine peaksid seal märgata olema küll. Mine tea, kas ma nüüd vahepeal valmis olen saand, katsetamisrõõmu ei tahaks endale edaspidigi keelata. Sõnadega on tore mängida ja ega niimoodi ühest otsast pihta hakates ei tea ise ka kunagi, mis välja kukub.
Mida pead luules kõige olulisemaks, mida püüad kirjutamisel alati silmas pidada?
Ma ei ole kunagi kirjutanud selle mõttega, et kirjutan luulet või tekitan kirjandust. Pigem on see olnud nagu päevikupidamine – iseenese jaoks, mingite sündmuste või emotsioonide läbitunnetamine, selgeksmõtlemine, väljaelamine. Selle protsessi juures on üsna ükskõik, milline luule nii idee poolest olema peaks. Aga avaldamiseks valides püüdsin küll jälgida, et ei kipuks õõnsaks või ülearu läägelt sentimentaalseks, et endal hiljem üle lugedes igav või piinlik ei oleks.
Kuidas hindad praegust kirjanduspilti ja luulekriitikat? Millest tundub kõige rohkem puudu olevat?
Mul ei ole sellele küsimusele vastamiseks praegusest kirjanduspildist ja luulekriitikast piisavalt terviklikku ülevaadet. Loen küll palju, aga mitte kuigi süsteemselt, pigem seda, mis kätte satub, ja pigem klassikat kui tänapäevast. Ilmselt peaks end ses suhtes parandama, kindlasti kirjutatakse praegu palju häid ja vahvaid asju, millest mul pole õrna aimugi. Siugja Sulepeaga pidavat kaasnema privileeg osaleda järgmise aasta auhinnasaaja valimises, seda ootan põnevusega, küllap saab huvitav ja avastusterohke olema.
Mis mõjutab sind kirjutamisel kõige rohkem?
Kirjutamiseks on hästi palju aega vaja. Vaikset ja rahulikku omaette mõttes olemise aega. Praegu ei kipu seda jätkuma, praegu on teised asjad, argipäev ja oravaratas ja nii. Võib-olla selle, võib-olla millegi muu pärast ongi luuletaja minus viimasel ajal peidus ja vakka. Tont temast aru saab. Aga ega ta surnud ole, vahel ikka annab enesest märku ja küllap millalgi ronib jälle urust välja.
Millal võib su järgmist raamatut oodata ja kas oled kaalunud ka teisi žanre peale luule?
Praegu küll ei julge järgmise raamatu kohta midagi lubada, mõned mõtted selle kohta on, palju enamat veel mitte. Teisi žanre ma tõsisemalt kaalunud ega katsetanud ei ole, kui mõned keskkooliaegsed lühijutud välja arvata. Luule tundub ikkagi kõige kodusem. Pikas perspektiivis ei välista muidugi midagi.
Tänan vastamast ja siugjat sulelendu!