Viljandi kitarrifestivalil suudetakse tekitada meeldivalt soe õhkkond nii esinejatele kui ka publikule.

Viljandi kitarrifestival 8. – 13. X.

Viljandi kitarrifestival on olnud minu kalendris juba 12 aastat – karge, vihmaseguse, kuid ometi värvilise aastaaja muusikaline vaste. Folgi, Viljandi maskottpeo, muretu ja lustiv meeleolu asendub rahulikuma, väärikama, nõudlikuma muusikaga, mis ei too kaasa rekordilisi publikuarve. Väike, kuid toimekas korraldustoimkond eesotsas eksimatu maitsemeele ja suurepärase suhtepagasiga festivalipealiku Ain Aganaga suudab tekitada meeldiva sooja õhkkonna nii esinejatele kui ka publikule.

Iga aasta on antud Tiit Pauluse nimeline preemia noorele kitarristile, kelle tegevus on jazzliidule kõrva hakanud. Preemiaga kaasneva kontserdi võimalust kasutas 2018. aasta laureaat Jaanis Kill festivali avalöögiks. Tema mustlasdžässist kantud musitseerimine on tuntud, aga sedapuhku üllatas Jaanis rajult mängitud rock’n’roll’iga: kõlasid „Rumble“ päris alguspäevilt, Led Zeppelini ja oma lood, mürad-viled Friselli moel, ballaadilik bluus. See oli ülbe, tehniliselt laitmatu ja higilõhnata üllatuspomm. Bändis olid abiks trummar Ramuel Tafenau, bassimängija Monika Erdmann ja laulja Carlos Liiv. Teisest puust oli tänavuse Pauluse preemia pälvinud Johannes Laasi kontsert, tema duopartner oli Karl Madis Pennar: romantiline, meloodiline ja õhuline, kordamööda soleerides täiendati-toetati teineteist.

Kitarrimeistritoad, kus juhendasid festivalil esinevad ässad, päädisid orkestri ülesastumisega. Seekord oli eestvedaja saksofonimängija ja suurepärane bigbändiseadete tegija Raul Sööt. „Põhinõksud on samad,“ kinnitas ta vestluses ning 12 kitarri ja kontrabass kõlasid tema dirigeerimisel veenvalt. Minu kuulduist oli see parim orkester: eri helitekitamisviise kombineerides õnnestus välja võluda põnevaid kõlavärve ja tatsuva rütmilisa või skättimiskooriga paletti laiendada. Soleerimisruumi jagus peaaegu kõigile osalistele, kuulda sai nii klassikalist džässkitarri kõla kui ka elektroonikaga tembitud tooni­ilu, lisaks bluusitrio toores sööst. Seda entusiasmi jagus öötundidesse jämmidele, orkestrandid olid ka innukad kontserdikülastajad.

Suure lava oodatuim eesti esineja oli Jaak Sooääre Electric Quartet Jeff Becki 75. sünnipäeva märkiva kavaga. Becki võeti teha austusega, aga aukartuseta, oma mineku ja hooga, kramplikku kopeerimist vältides. Jaak Sooäär oli loobunud kitarrile kangi monteerimisestki, kuigi Beckil on see helitugevusnupu kõrval üks tähtis kõlavärvija. Madis Muul kasutas aga klavinetil seda julgelt ja ohtrasti, ajastutruudust nautides. Henno Kelp bassil ja Karl-Juhan Laanesaar trummidel moodustasid maitseka rütmi­grupi, mis kandis ja tuksus ning lasi soleerijatel vabalt tegutseda. Nauditav ansamblimäng kõlas ühtviisi veenvalt nii piano’s kui ka valjult – kõik see teeb ühe kontserdi põnevusega jälgitavaks.

Teemu Viinikainen on Viljandi kitarripäevade külaline mitmendat korda, tänavu soolokavaga. Intiimne ja isiklik oli see soolokontsert, Thelonious Monk näikse olevat üks tema lemmikuid. Isevärki leid oli tema lõpulugu, Georg Otsa lauldud „Elu armastan sind“ (autor Eduard Kolmanovski – toim), mis tekitas omal ajal üle ääre ajava pateetikaga võõristust, kuid kõlas kitarrile seatuna vägagi võluvalt – osava ja meloodilise kitarrimängu musternäide, luuper ja kajamasin toonimas. Teemul jagus aega kitarrikoolitajana ja jämmijana, ta üllatas ka osava bassimängijana.

Neljapäevase aidakontserdi teist poolt alustas Sándor Szabó baritonkitarril džässiklassikaga, kuid seejärel liikus ta Korea kanti. Mulle oli tema soolokavas huvitavam ungari rahvamuusikast tõukuv osa: mitte tuline tšaardaš, vaid rahulikum, isevärki nurkliku rütmimustriga lugu. Robert Jürjendal, kes on osalenud madjari festivalil, jätkas õhtut talle omasel moel: pisukese elektroonikaga vürtsitatud akustiline kitarr rändas ja unistas avarail helimaastikel. Mehed lõpetasid kava duona: baritonkitarr oli tüsedama ja mahlakama kõlaga kui tavapill, Robert lisas oma muunduritest kõlavärvi. Isand Szabó jagas ka töötoas oma kitarri­mängunippe ja -filosoofiat.

Reedese päeva juhatas sisse festivali ammune koostööpartner Õisu mõis, suvine veini ja hea džässi nautimise paik, kuhu jagub kontserte ka sügiseti. Soomlased, kitarrist Petri Krzywacki ja kontrabassimängija Joonas Tuuri, peletasid vihmast-sombust õhtupoolikut. Džässistandardid ja omalooming tekitasid sumeda kohvikumeeleolu, praksuv kamin ja restaureerimisjärgus mõisahoone lisasid igatsust ilusate ja muretute aegade järele.

Aida lava oli seatud ootele eksootiliste kõlavärvide tarvis, lavale asus India-USA duo Manish Pingle feat. Brian Melvin. Manish Pingle mängib India slide-kitarri, kasutades enda arendatud mängustiili, kus on segatud picking ja slide. Tema India juured ja muusikaline taust on muusikalise mõtlemise ja eneseväljenduse telg, ta on õppinud sealsetelt sitarimängu meistritelt. Brian Melvini India-huvi on Eesti muusikahuviliste seas üldtuntud. Tema osav ja maitsekas löökriistamäng – tablad, trummid, taldrikud –, aga ka sämplerikatked sobisid ansamblisse ülihästi.

Teinegi suure lava duo, Kreisberg meets Veras, oli nauditav muusikaline maailmarännak: ameeriklane Jonathan Kreisberg mängis elektrikitarri ning brasiillane Nelson Veras särava kõlaga akustilist pilli. See duo rändas standardite ja vähemtuntu vahel – ameeriklane kirglikul moel variskättides ja emotsionaalse hingeldamisega oma kitarrimängu toetades, brasiillane pigem kitarriesitusele keskendudes. See etteaste oli hästi dünaamiline ja pakkus tehnilist tulevärki.

Kondase keskus asendab päästeameti piirangute tõttu öökontserdi paigana tuntud veetorni. Heiki Mätliku õpilane Agni Hallik näitas klassikalise kitarrimängu ilu Bachist folgini, rändudel kogetud kora kõla kitarrile meelitamist, aga ka lubadust džässilikuma muusika poole vaadata. Öökontserdi sissejuhatuseks avati Mauri Grossi ühemaalinäitus „Keelpill“, mis harmoneerus ülihästi esinejaga.

Laupäev on olnud kitarrimeistrite päev. Nii sai ka seekord näha mitmeid pille, üks uhkem kui teine. Jagus uudistajaid ja katsujaid: meistripill on väärt kraam. Kontserdiosas esines eelmisel õhtul kuuldust tüki tulisem brasiillane Yamandu Costa, kes ilmutas oma seitsmekeelsel kitarril kirge ja tuld, peadpööritavat soleerimisandi, mida olen seni pidanud rohkem hispaanlaste pärusmaaks. Esitus sai lisajõudu, kui lavale tuli Tallinna Kammerorkester Risto Joosti juhatusel. See oli üks edev ja artistlik projekt, mis leidis ka publiku tulise heakskiidu.

Duo, kus britt Martin Taylor jagas lava rootsi kitarristi Ulf Wakeniusega, oli nauditav vanade sõprade kohtumine, mõnusa huumoriga vürtsitatud aasimine nii sõnas kui ka pillimängus, sundimatu ja näpuosav – muusikastiile valiti vabalt.

Õhtu lõpetaja Joscho Stephani kvarteti klarnetist oli külmetusega kodus, mistõttu jäi rohkem ruumi mustlassvingile, mida iseloomustas tehniline ja üliosav range rollijaotusega esitus: vaid kontrabassimehele jäeti soleerimisruumi, kogu tähelepanu koondus Joschole. Üllatusena lisandusid lõpulugudeks Jaanis Kill ja Kristjan Rudanovski, kes mängivad ansamblis Titoks sama stiili. Kristjan oli viiulil klass omaette – ei mingit põlve väristamist ega kõhklust oma ala tippudega lava jagades. Uhke elamus!

Pühapäev oli otste kokku tõmbamise aeg: lastehommik aidas Andre Maakeri ja Annika Mändmaa eestvõttel oli tänuväärt üritus, et kasvatada uut põlvkonda džässi nautima. Holstre magasiaidas segasid aga Erko Niit ja Laura Junson tänavuse festivali lõpetajana indie’t, folki ja džässi – Erko üllatas Laura kõrval meeldiva baritonina. Oli sume ja päikeseline meeleolu.

Festival oli nagu alati: ülivõrdeid vajava esinejate listiga, mõnusa olustikuga. Teisalt valdas mind kohmetus: esinejad väärinuks suuremat publikut ja publik võiks julgemalt usaldada Ain Agana maitset (ta tunneb asja!). Lõunamaal sügisahastuse peletamise asemel saaks omale lubada sisuka nädalalõpu või enamgi Viljandis, elamusi ja rände põnevatesse mõtte- ja muusikailmadesse. Festivali korraldamine nõuab meelekindlust ja Ainil koos tiimiga seda jagub, uus festival just nimelt Viljandis toimub järgmisel aastal kindlasti, masina­värk on käima lükatud.