Eelmisel aastal ilmunud humanitaarteaduste ajakirja Methis keskkondluse erinumbris on käsitletud keskkonnaliikumiste ajalugu Eestis ja kodumaise loodus- ja keskkonnamõtte kujunemist. Erinumbri kaastööd kirjeldavad, milliseid keskkonnaliikumisi on siinmail eri aegadel ja poliitilistes olukordades esinenud ning kuidas on neile kaasa kõnelenud kunstid ja kultuur. Kõige põhjalikumalt on luubi alla võetud kahekümnes sajandi, eriti Nõukogude aeg ja selle lõpukümnendeil aset leidnud fosforiidisõda, aga neid fookuspunkte raamistab pilguheit varasemasse aega, kliimaajalukku ja loomakaitseliikumise minevikku, samuti Eesti iseseisvuse taastamise järgse perioodi loodus-ja kultuuripärandi kaitsega seotud konfliktidesse.
Erinumbris vaatluse all keskkonnaliikumised mahutuvad mõiste „keskkondlus“ (environmentalism) alla, millega tähistatakse huvi looduse ja keskkonna vastu sellistes ühiselu valdkondades nagu poliitika, majandus, religioon ja kultuur. Kitsamalt piiritletuna hõlmab keskkondlus aga just XX sajandi teisel poolel esile kerkinud ning rahvusvahelise mõõtmega keskkonnakaitset- ja aktivismi. Eesti puhul kuulub keskkondluse alla siiski ka looduslus, mis märgib XIX sajandist peale kujunenud, baltisaksa- ja romantismimõjulist loodushuvi- ja kaitset, mis on läbi põimunud rahvusliku identiteedi loomisega.
Keskkondluse osaks on keskkonnaliikumised (environmental movements), mis kujutavad endast mitteametlikke ja kollektiivselt tegutsevaid võrgustikke, kus osalevad üksikisikud, grupid ja ka eri formaalsusastmega organisatsioonid, keda/mida ühendab ühine keskkonnaga seotud identiteet või mure keskkonnaprobleemide pärast (lk 7). Keskkonnaliikumistega võivad (kuid ei pruugi) käia kaasas protestid ja meeleavaldused, millega püütakse mõjutada ühiskondlik-poliitilisi protsesse.
Artikleid lugedes hämmastusin korduvalt, kui pikk ja mitmekülgne on siinne keskkonnaaktivismi ajalugu, kui visalt on ka autoritaarse ühiskonna piiratud väljendus- ja tegutsemisvabaduse keerukates tingimustes leitud võimalusi looduskeskkonda hoida, ning samuti selle üle, et vahel on selline tegutsemine olnud siinmailgi tähelepanuväärselt julge. Ehkki erinumber ei ammenda Eesti keskkonnaliikumiste ajalugu (kõige silmatorkavamalt puudub näiteks Nõukogude aja puhul soodesõja käsitlus, selle läbikirjutamine seisab loodetavasti alles ees), tahaksin Methise kolmekümnendat numbrit siiski palavalt soovitada neile, kes tunnevad huvi mineviku keskkonnaliikumiste ja nende kultuurilise representatsiooni vastu. Minu teada on tegu ka esimese väljaandega, kuhu on koondatud eestikeelsed keskkonnahumanitaarsed uurimused. Seega on keskkondluse erinumbri puhul tegu ka uurimisala väärtusliku maamärgiga. Keskkonnahumanitaaria väljakujunemisest annab ajakirjanumbris hea ülevaate Kati Lindströmi lühiartikkel.
Kliimamäss ja loomakaitse minevikus
Kliimaprotestid ja loomaõigusluse on kriitikud tihti tembeldanud uue aja ideoloogiliseks importkaubaks, aga ometi on mõlemal oma eellugu ekstreemsetest ilmastikunähtustest tingitud ülestõusude ja loomakaitseliikumise näol.
Artiklis „Põrkuvad „ilmamaad“ 17. sajandi Liivimaal“ käsitlevad Ulrike Plath ja Kaarel Vanamölder 1644. aastast pärit Johannes Gutslaffi teost „Lühike teade ja õpetus vääralt pühaks peetud Võhandu jõest Liivimaal“. Gutslaff kirjeldab teoses 1640. aastate alguses aset leidnud talupoegade mässu, mille käigus rüüstati Võhandu jõele ehitatud vilja- ja saeveski, kuna seda peeti ebasoodsate ilmaolude ja sellest tuleneva saagiikalduse põhjustajaks. Kliimaajaloo konteksti asetatuna on aga ülestõusu lätteks väikese jääaja muutunud ilmastikutingimused ning ülestõus ise on tõlgendatav esimese teadaoleva kliimamuutustest põhjustatud mässuna Balti ajaloos. Autorite sõnul on Gutslaffi kirjeldatud ülestõusul ühisjooni nüüdisaegsete keskkonnaliikumistega: mõlemat iseloomustavad konfliktsus, massilisus ning võimude reaktsioon ja karistused.
Loomakaitseliikumise vallastki on võtta näide, et ühel aktivismivormil võib olla pikk ja suuresti unustatud ajalugu. Seda tutvustab Karl Hein artiklis „Eesti loomakaitseliikumine sõdadevahelisel perioodil. Erich Kattenbergi tegevus“, kus on lähema vaatluse all maailmasõdadevahelise aja loomakaitseorganisatsioonide ja nendega seotud isikute tööd, eelkõige Tallinna Loomakaitse Seltsi inspektori Erich Kattenbergi tegevus. Artikkel annab teada, et Eesti esimene loomakaitseorganisatsioon Tallinna Loomakaitse Selts loodi juba 1869. aastal siinsete baltisakslaste eestvedamisel. 1920. aastatel hakkas selle tegevus Kattenbergi eestvedamisel kõnetama ka eestlasi ja sõdadevahelisel ajal paisus loomakaitseliikumine hämmastavalt suureks. 1930. aastate keskpaigaks oli loomakaitseseltse kokku kakskümmend kaks, loodud oli neid ühendav Eesti Loomakaitse Liit, loomakaitse nimel võeti ajakirjanduses aktiivselt sõna, anti välja ajakirju, külastati välismaiseid organisatsioone, osaleti rahvusvahelistel kongressidel. Sõdadevahelise perioodi lõpuks oli liikumine endasse haaranud vähemalt kümme tuhat inimest.
Looduskaitse vastuolud Eesti NSVs ja fosforiidisõda
Nõukogude perioodi keskkonnaliikumisi on erinumbris käsitletud viies artiklis. Pärast Teist maailmasõda hakkab looduskaitse uuesti edenema okupatsiooni vastuolulistes tingimustes, selle institutsionaalsest arengust annavad ülevaate Linda Kaljundi, Olev Liiviku ja Elle-Mari Talivee uurimused. Viktor Pali „Keskkonnakaitse autoritaarsetes ühiskondades“ (tõlkinud Kanni Labi) polemiseerib aga teravalt lääne ajalookäsitlustega, mis peavad keskkonnakaitselisi debatte Ida-Euroopas Nõukogude perioodil mahasurutuks.
Esimese maailmasõjajärgse keskkonnakaitseorganisatsioonina loodi 1955. aastal Eesti Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjon, kaks aastat hiljem võeti nende ettepanekul vastu NSV Liidu esimene vabariiklik looduskaitseseadus ja loodi Vaika, Nigula, Viidumäe ja Matsalu riiklik looduskaitseala. 1958. aastal asutati Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering, mis on teadaolevalt esimene üliõpilaste looduskaitseühendus maailmas. 1966. aastal loodi Eesti NSV Looduskaitse Selts (praegune Eesti Looduskaitse Selts), millest sai peagi Nõukogude perioodi suurima liikmeskonnaga looduskaitseühendus. 1970. ja 1980. aastatesse jäävad aga kaks märgilist vastuseisu: maaparandust vastustav soodesõda, mis päädis kolmekümne sookaitseala loomisega 1981. aastal, ning vastuseis Virumaale planeeritud fosforiidikaevandustele, mis kulmineerus 1987. aastal avalike protestidega.
Looduskaitse oli juba 1956. aastast Eesti NSVs ametliku propaganda osa (lk 11). Olev Liiviku sõnul oli keskkonnakaitse NSV Liidus valdkond, kus tolereeriti küll mõningal määral kodanikuaktivismi, aga enne perestroika– ja glasnost’i-poliitikat puudus sellel laiem ühiskondlik kandepind. Samuti olid keskkonnaandmed paljudel juhtudel salastatud või liikusid teadmised vaid piiratud ringkonnas (lk 132-133).
Riske või õnnetusi puudutavate andmete kättesaadavuse küsimus tõstatub põnevalt Elle-Mari Talivee artiklis „Vladimir Beekman, Aatomik ja fosforiidisõda“, kus ta on uurinud inseneriharidusega kirjaniku populaarsete lasteraamatute „Aatomik“ (1959) ning „Aatomik ja Küberneetiline Karu“ (1968) seoseid NSV Liidu tuumaenergeetika-alaste katsetuste ja arendustega. Talivee kõrvutab artiklis Aatomiku-raamatute sündmusi tuumaenergeetika arenguga Nõukogude Liidus, tuues nähtavale kokkulangevused tuumajaamade rajamise, aatomipommi kasutamise, tuumaplahvatuste abil maavarade otsimise ja tuumajõu transpordialaste rakendusvõimalustega, samuti Arktika ülessoojendamise suurejoonelise geoinseneeria-kavaga. Tuumatehnoloogiaga kaasnenud riske ja katastroofe ümbritsesid Nõukogude Liidus salastatus ja tsensuur ning vististi polnud neist teadlik ka valdkonnast huvitatud Beekman – vähemalt ei peegeldu selline teadlikkus tema lastele suunatud teostesii. Kuna Aatomiku-lood vahendavad noorele lugejale külma sõja aegseid tuumaenergeetika propagandapunkte ja seal kohtab vähe teaduslikule fantastikale omast ekstrapoleerimist, võib need liigitada lastele suunatud aimekirjanduseks.
Aatomiku-lugudega kontrasteerub aga Beekmani fosforiidisõja-aegne täiskasvanutele kirjutatud hoiatusromaan „Eesli aasta“ (1979). Beekman oli isiklike kontaktide kaudu kaevandamisplaanidest teadlik, ehkki need polnud romaani ilmumisaastaks veel ühiskonnas laiemalt teada. Talivee hinnangul oli Beekmanil olemas teave fosforiidi kaevandamisega kaasnevate sotsiaalsete ja keskkonda puudutavate ohtude kohta, mis ajendas looma kriitilist teost.
Plaan avada Virumaal fosforiidikaevandused pärines 1970. aastate algusest, seda tõukas tagant Nõukogude Liidu kasvav vajadus mineraalväetiste järele. Tegu on Eesti ühe tuntuma keskkonnaprotestiga, millel on ühtlasi kindel aukoht riigi iseseisvuse taastamise narratiivis. Fosforiidisõja tagamaad ja kulgu on põhjalikult kaardistanud Olev Liivik artiklis „Vastuseisust protestideni: võitlus fosforiidikaevanduste vastu 1970. ja 1980. aastate Eestis“. Artiklis on sedastatud, et kaevandamisplaanid olid aastaid teada vaid kitsale ametnike ja teadlaste ringkonnale, aga jõudsid perestroika– ja glasnost’i-poliitika tuules meedia kaudu avalikkuseni. Vastuseis kaevandamisele päädis avaliku 1987. aasta fosforiidikaevandamise-vastase kampaaniaga, kus mure looduse pärast põimus poliitilise aktivismiga. Sama aasta sügisel pannakse fosforiidi kaevandamise plaanidele punkt. Sellele, kui haprale pinnale protestikampaania toetus, panevad aga mõtlema Liiviku osutused allikatele, mille järgi oli fosforiidiprojekt ummikusse jooksnud juba aastate eest, sest NSV Liidu väetisetööstuse ministeeriumil poleks kaevanduste avamiseks niikuinii vahendeid jätkunud (vt lk 138 ja 149).
Fosforiidisõja järellainetuses toimusid samavõrra legendaarsed roheliste rattaretked, millest kirjutab kaasahaaravalt Tambet Muide artiklis „Roheliste rattaretked aastail 1988–1993“. Esimeste retkede massilisus ja julgus avaldab muljet ka praegu: näiteks siseneti 1992. aastal jätkuvalt suletud Paldiskisse, trotsides sissepääsu valvanud sõjaväge. Esimene rattaretk 1988. aastal viis planeeritud fosforiidikaevanduste aladele, teine aga Ida-Virumaa põlevkivitööstusest rüüstatud maastikele, sellest võttis osa ligikaudu 3000 inimest. Siinkirjutaja meelest võiksid need hästi organiseeritud vägivallatud protestiaktsioonid olla eeskujuks ka tänapäeva keskkonnaliikumistele.
Nõukogude okupatsiooni viimast kolme kümnendit analüüsib Linda Kaljundi artiklis „Kunst, keskkond ja keskkonnaliikumine Eestis 1960. – 1980. aastatel – mõningatest hästi unustatud seostest ja suundumustest“, rõhuasetusega looduskaitse ja visuaalkunsti dialoogil. Artikli esimeses osas on vaatluse all keskkonnaprobleemide kujutamine Nõukogude maalikunstis ja graafikas, lähemalt põllumajanduse, tehnoloogia ja tööstuse ning keskkonnareostuse representatsioon. Sel perioodil hakatakse visuaalkunstis üha enam tegelema tööstusprogressi pahupoolega, kujutama näiteks intensiivpõllumajanduse mõju loodusmaastikele või vee- ja õhusaastet. Looduskaitse rahvusvahelistumine, võidurelvastumine ning kosmosevallutus toovad kunsti globaalsed teemad, ent globaalprobleeme ei seostata veel kuigivõrd kindlakäeliselt kohaliku kontekstiga.
Artikli teises pooles käsitleb Kaljundi looduskaitsjate vaateid kunstile. Ühe hästi unustatud looduskaitse ja kunsti seosena tuletatakse meelde IUCNi Ida-Euroopa komitee istungjärgul 1983. aastal vastu võetud Tallinna deklaratsiooni, mis pani ette rakendada kunstid looduskaitse(hariduse) populariseerimise ja loodustunnetusliku kasvatustöö teenistusse, hoiatades samal ajal vastandumise eest. Deklaratsiooni positiivne programm tugines veendumusele, et looduskaitsele aitab kaasa loodusarmastuse kasvatamine. See rajaneb omakorda metsiku või puutumatu looduse ilu ja ülevuse nägemisel – seesugune vaade kandus Nõukogude aja lõpuaastatesse Eesti esimesest iseseisvusajast, olles juureotsi pidi kinnitunud (balti)saksa kultuuriruumi –, aga samavõrd ka vanade elurikaste kultuurmaastike väärtustamisel. Kaljundi oletab, et looduse ülevusele ja pärandmaastikele keskenduva kunsti eelistamine looduskaitse poolel vähendas vähemalt mingil määral dialoogi nendega, kes kujutasid omaaegseid keskkonnaprobleeme või loodus- ja tehiskeskkonna põimumist (lk 110-111).
Väärtuslikud konfliktid
Kaljundi artiklile on kontrapunktiks teooriavahenduse rubriigist leitav filosoof Timothy Mortoni artikkel „Keskkondlus“ (tõlkinud Ene-Reet Soovik), millele on särava saatesõna kirjutanud tõlkija koos kirjandusteadlase Kadri Tüüriga. Morton osutab romantismi ja keskkondluse seoseid eritledes muu hulgas keskkondluse primitivistlikele vormidele, kus igatsetakse taga keskkonnaga ühenduses oleku kadunud kuldajastut, tõmmates romantilise rahvusriigi-idee ja kohaliku looduse läbipõimituse juurest punktiirjoone Tolkieni Kääbiklasse, kus elavad silmapiirivõru sees pesitsejad, kellele globaalpoliitika avaram maailm jääb õndsalt kättesaamatuks. Kaljundi uurimuses osutatud kohaliku ja arhailise idealiseerimine (see toidab ka tänapäeval eestlase kui loodus- ja metsarahva kuvandit) hakkab Mortoni artikli taustal mõjuma problemaatiliselt, sest toob meelde meeletu väljakutse, mille ees seisab rahvusriikideks jagunenud planeet globaalseid keskkonnaprobleeme lahendades.
Erinumbri lõpuosast leiab aga just nimelt loodus- ja kultuuriobjektide kaitsel tekkivate konfliktide analüüsi, seda küll juba demokraatlikus ühiskonnas, ajal pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Tõnno Jonuks, Lona Päll, Atko Remmel ja Ulla Kadakas arutlevad artiklis „Sõjakas kaitse – konfliktid loodus- ja kultuuripärandi hoiu kujundamisel“ nn hiiesõdade ja metsasõja ning paari lokaalse juhtumi üle, jälgides nende mõju riiklikul tasandil (nt loodi hiiesõdade tulemusel hiite riiklik programm ja täiendati muinsuskaitseseadust ajaloolise loodusliku pühapaiga mälestisliigiga). Sellest artiklist võtan kaasa mõtte, et keskkonnakriisis võib konfliktidel olla loov jõud, sest nende läbitöötamine loob uusi tähendusi, tõlgendusi ja praktilisi lahendusi. Erinumbrist jääb sõelale aga koostajate tõdemus, et keskkondluse puhul pole sugugi tegu „mingi eile-täna väljamõeldud moodsa, väljastpoolt pealesurutud nähtusega“ (lk 19).
1 Erinumbri ilmumist on teiste hulgas toetanud Eesti Teadusagentuuri viljakas uurimisprojekt PRG908 „Eesti keskkonnaliikumine 20. sajandil: ideoloogiad, diskursid ja praktikad“.
2 Seevastu ei puudu kriitiline vaade maailma lastekirjandusest, kus tuumanarratiividel on omaette väike nišš, mida Talivee artiklis samuti tutvustab (lk 69-70).