Ei tea kust, küllap oli see mingi tehnika­uudis mõne aasta tagant, on meelde sööbinud üks lause, mis andis edasi ühe tavalise, väikeses, paari miljoni inimesega linnas elava ja mingis kohalikus terasetehases töötava noore hiina mehe sügavat ja pidevat hingevajadust tehnoloogilise arengu kõige uuemate viljade järele. „Elu väljaspool nutitelefoni on väljakannatamatu,“ ütles ta, ja see lause oli esimene asi, mis mulle lühikommentaarina pähe turkas, kui tõlkija küsis mult pärast raamatu lugemist: „Mis sa siis arvad?“

Tants kõntsas, löga, pori ja mudamülkad, pidev vihm ja lagunemine – need on kesksed kirjeldused sellest, millest László Krasznahorkai 1985. aastal ilmunud debüütromaan „Saatana tango“ räägib.¹ Sinna juurde inimeste väljapääsmatus, nende vaimne mülkasolek, sunnitud allakäik ja süvenev alkoholism räämas asula töötuses ja armetuses. Kuid see romaan ei ole üksnes, või isegi mitte eelkõige vihmast, porist ja vennaskondliku optimismi nyrokcitylikust pöördvõrdelisusest ehk tusast, töötusest ja armetusest, nagu esmased maakeelsed arvustused sedastavad. Nagu ungari filmid ja raamatud ikka, on ka selle pealis­ülesanne analüütilisemat sorti sissevaade inimese moraalsusesse. Neil käib kõik selle ümber. Inimene (loe: mees) ja tema tõekspidamiste selgroog. Sõltumata aastaajast ja pori hulgast ja sellest, kui palju parasjagu ümberringi kõik laguneb (kuigi lagunemine hiilib alati läheduses …).

Moraaliküsimus pole madjaritel pea kunagi lihtlabane ja automoraliseeriv dihhotoomia, et kas olla sirgeselgne või mitte. Minnakse ikka enda suhtes ausaks jäämise või mittejäämise vahele mahtuvale pikale ja nüansirohkele gradiendile. Eksistentsi horisondile, suurt ja sooja meelerahupäikest otsima. (Mida küll, muidugi, kunagi ei leita …) Sest idealism, nagu enamasti hiljemalt teose lõpuks ikka selgub, on hoopiski üks egoismi vorme. Teatud mõttes lausa see kõige absoluutsem enesekesksus. Puhtalt enesest lähtumine. Võib-olla aitab selgroog sul endal püsima jääda, lisaks füüsilisele mõttele siis ka vaimses, kuid see võib murda nagu loogu sinu ümbert neid, kel ehk pole veel vertebraalse puitumise arengufaas kätte jõudnud. Näiteks lapsi.

Irimiás, kes tõelise protagonistina (nagu lokomotiiv, kel on loco-motiiv) domineerib selles ääremaa maailmas, mida Doktor Krasznahorkai (sest see üks rüve aknake, mis avaneb asula keskele ja mille ääres on laud paalinka ja tuhatoosiga, ongi raamatu autori vaatepunkti kese) kirjeldab, kõnnib õhukesel jääl. Otse mööda noatera. Temagi on pelgalt üks hammasratas suures masinavärgis, mida keegi pole õieti näinud ja mille olemasolu keegi ei tunnista. Ta on lihtsalt rohkem õlitatud kui ta kaaslased, kellest paljud on lihtsalt õlid … See õhuke jää, mis vaimset pori kattes mõjub sama klaarilt ja sätendavalt kui miinuskraadid pärast sügisest vihmaperioodi selles­samas Pannoonia tasandikku katvas pustas, eristabki teda raamatu ülejäänud põhitegelastest.

Petrinal võiks ju olla siseinfot, aga ta, vana lontkõrv, ei jaga seda matsu välja. Futakil on võib-olla ka aimu, kuid tema hoiab end sellest masinavärgist eemale. Ta tahab olla nagu hobune Orwelli „Loomade farmis“. Töö teeb vabaks, nagu kutsub värav. Ja värav – see on juba taristu. Korralikult õlitatud taristu on aga see, millest Futaki unistab … Võrgu kudumisel, kui nüüd masinavärgi võrdlus vähe pehmema ja veelgi ažuursema vastu välja vahetada, on kõige keerulisem algus. Eriti kui pole mingitki plaani, millist võrku täpselt üldse kuduma peaks. Ämblikel tuleb see kenasti välja, igal ööl saab kõrts kaetud, aga inimesel ei kipu pesapunuminegi sageli õnnestuma, rääkimata siis salapolitsei võrgustiku loomisest.

Ülemus kolmandalt korrusel peksab jommis peaga segast ja annab kirsaga tagumikku, et mine ja tee see asi nüüd ära. Kaust on sulle juba lukustatud sahtlisse eraldatud. Muidu võtamegi sind selle kuramuse mustlasega koos meesprostidena arvele! Isegi õigele korrusele ei oska tulla! Kaadrid tõesti otsustavad kõik. Nojah, eks siis tulebki minna. Ja loota, et sundus korrastab jooksu pealt ka mõtted. Siis alles avanevad taevaluugid ja pori vallutab maa.

Väike vantsimine läbi selle lämu aitab muidugi mõtteid klaarida. Iga väiksemgi muutus hallis tasases maastikus näib märgilise, lausa kõigekõrgemamärgilisena. Ja Irimiásel tulebki selles lägas solberdades suurepärane plaan, kuidas laialijooksva asula veel alles jäänud elujõulisem elanikkond omaenda informatsiooniliseks toiteniidistikuks vormida. Eks ikka moraliseerivate kõnede abil. Olgugi et Irimiás on pigem jutustaja kui kõnemees. Ja sedasorti kõnedes pidevalt suus veeretatavasse jumalasse ta üleüldse ei usugi. (Või ütleb ta seda vagale Petrinale lihtsalt kiusu pärast …) Appi tuleb ka traagiline, ent soodne juhus (see Estikese peatükk on karm, kaugelt kõige rängem raamatus), mis näib ära petvat ka nood vahest lausa olematud kõrgemad jõud. Nii salaline on Irimiási plaan, et ei eksisteerival kui ka kujuteldaval üleval ei nähta seda läbi …

Kaotatud hiilgus, maad ja varandused on ungarlaste läbiv rahvuslik traagika. Vanasti oli Suur-Ungari, aga nüüd on kaks kolmandikku riigikesest üks Suur Tühjus (Alföldi pusta). Kõik on ära antud, ära lagastatud, laiali tassitud, alla käinud. Kes ometi tuleks ja paneks asjad liikuma?! Kus on see inimnäoline reaktiiv, kes käimatpidi mudaga reageerides katalüseeriks püdelast massist betoonse või kas või kruusateise korra. „Saatana tango“ toimumise ajal (mis pole sugugi nii ebamäärane) polnud suur juht ja õpetaja, Linnastaja (Orbán, noh), veel sündinudki. Kuid teda juba igatseti. Päästmatult. Kõik pustaasukad igatsevad linna, kas või nimetusse, nagu raamatus. Nagu tasandikurahvad ikka. Ei ole ilmtingimata tarvis raudruuna õkva Moskvasse. Oleks ükskõik milline masin, mis sügismudast läbi suudab roomata. Enne kevadet bussid ei liigu, ja pole mingit võimalust pääsemiseks, aga siis on vaja juba tagasi põllale minna, ja jälle on üks aastaring tuksis.

Niisiis, esmalt tuleb veenda noid Schmidtte ja Kranereid loobuma nutsust, mida nad aasta otsa pudulojustega jännates kokku kraapisid. Äraveenmise järel seda siiski kohe kahetsedes ja raha uuesti tagasi soovides ongi nad murtud. Mängivad end ikka odavalt maha küll … Sirgeselgsust polnud neis niikuinii, kuid seeläbi sai ka nende siulisus taltsutatud. Loobumine vahenditest stabiilsuse vastu on see, mida me kõik niikuinii teeme iga päev. See justkui õilistaks. Eriti kui on lootust millegi suurema ja pöördelisema ärategemisele. Nagu näiteks näidissovhoos! Ka asula kõige keverti­lebrasemate ajudega töllidel jõuab see õilsuse illusioon kohale. Ja miks te siis seni midagi ette ei võtnud, torkab Irimiás? Te ju saite oma reptiiliajudega aru küll, et olukord on sitt, ja kui ise seda sitta välja ei roogi, siis nendest tallidest välja ei saagi. Upume koos lojustega metabolismi võidukäiku. Vast­tärganud enesekeskne uhke noot rinnus, mis käest libisenud rahapataka asemel samas taskuorvas koha sisse võtnud, saab kohe oma esimese litaka au pihta. Kas tõesti tuleb end veel parandada?! Aga ega mingit muud võimalust pole, sest muidu on papp lõplikult läinud. Nii nagu pass, mis võetakse kohe ära, kui noor tütarlaps välismaale „tantsijaks“ tööle jõuab. Vastupanu sellele saab olla üksnes melanhoolne …

Kõige kurikavalam osa Irimiási plaanist on aga see, et toosama õilsus ja tunne, et nüüd ma küll võtan midagi ette, et lähen ja alustan mujal, uuesti, lootusega – kõik see võibki nii minna (raamat saab enne otsa, kui sinnani asjad jõuaksid), kuid tegelikkuses hakkavad kõik need Schmidtid ka Kranerid sitta juurde keerama. Nad saavad sellest ise ka õige pea aru, isegi oma reptiiliajudega, aga nad on selleks hetkeks olukorda juba nii tuugalt sisse mässitud, et väljapääsu pole. Irimiás samal ajal saab aga selja sirge ja erkkollased teravad kinganinad püsti hoida. Tema ei ole kedagi millekski sundinud. Ta andis võimaluse teistel meelt parandada, ja ta ei saa midagi teha, kui selle meeleparanduse untsuminekud tema õlule viimaks paguneiks vormuvad. Sest kunagi peab see kapten sealt kolmandalt korruselt ju elule alla vanduma. Enne seda muutub elu aga veel mõnda aega aina sissekannatamatumaks.

Teisalt – ei saa ju välistada, et Irimiás on nagu see kellavalaja poeg Boriska Tarkovski „Andrei Rubljovis“. Nadis olukorras aitab valetamine päris hästi. Kuid vaid tingimusel, et sa seda ise jäägitult usud. Robert Trivers, vähemalt Irimiási mõõtu hullukspeetav evolutsiooni­prohvet, kes müttab parasjagu kusagil Jamaica mudastes võserikes, on enesepettuse tugevat positiivset mõju isendi edukusele väga veenvalt teaduslikult tõestanud. Aga see toimib vaid juhul, kui vassija ise oma juttu jäägitult usub. Niisiis. Võib-olla ikkagi on Irimiás end sugereerinud uskuma, et ta teeb ikkagi head. Ehk on see tõesti hoolivus? Meilegi nii tuttavas ugrimugrilikus kastmes. Nagu see pahur bussijuht, kes teeotsas mahamineku küsimise peale ei! kraaksatades pead raputab, kuid peatab lõpuks ikka bussi soovitud kohas ja vaatab veel hoolikaltki, et kuivema koha peale saaks maha astuda.

Mitte porilompi. Asulast kaasa veetud inimestele neile kui valatult sobivaid töökohti leides muudab Irimiás oma salalise ämblikuvõrgu liikmete ainelist olukorda paremaks, ja mis peamine, stabiilsemaks. Ja siis sõltub juba ju neist endist, kas nad kallavad selle kõik kurku, või püüavad välja rabeleda. Linnas ei ole nad läbimatust sügismudast ju ümber piiratud. Nad on vabad. Või vähemalt mobiilsed, sest muda seal nõnda palju ei ole, isegi kui mitte vabad moraalselt. Välja arvatud muidugi Futaki – see ainus ohtlik –, kes talle otsitud otsast keeldub. Tema tahab varjatud nuhkimise asemel seda sama ametit ausalt pidada – ja loodab kusagil öövahiks saada. Siis ehk ei haise maa enam ta lonkava kõnnaku all …

* Janar Ala, See imeline ja hirmutav maaelu. – Postimees 15. XI 2019; Valner Valme, Tants kõntsas, Sirp 6. detsember 2019.