Laupäev, 23. mai (täiendatud neljapäeval, 25. juunil)

Olen Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel, et jälgida kaasaegse kunsti uusimate edetabelite koostamist. Temperatuur kipub ületama  40 kraadi. Kunst kipub sellise temperatuuri juures kaotama mõtet. EKKMis Tallinnas avaneb Inter Fensteri näitus „Top 5”. Loen pressiteadet ja vaatan avamisest saadetud pilte. Tallinnas sajab ja on 8 kraadi sooja. Näituse kuraatorid Johnson ja Johnson kirjutavad, et näitus on katse edetabelite maailma ökonoomias korda majja lüüa. Samas lisavad, et paraku on tulemuseks veel suurem segadus ja kaos ning korrastatuse asemel on õnnestunud lisada panus kasvavasse entroopiasse. Ja et näitusel osalevad Paul Kuimet, Olga Logvina, Hannes Meiergei, Mia, Jarmo Nagel ning külalisesineja Johnson ja Johnson.       

25. juunil kutsub enda juurde kaks näitusel osalenud kunstnikku ja 1/2 kuraatoritest. Et kirjutaksin näitusest, mida ma ei ole näinud. Eespool nimetatute selgituste, fotode ja videote abil. Tean juba ette, et tulemus on kirjeldav ja ilmselt üldsegi mitte adekvaatne. Aga noh, Päevaleht kirjutab ju ka tavaliselt näitustest nii. Miks siis mina ei või? Paraku pean tegema valiku, mõnest teosest ei ole siiski võimalik ridagi kirjutada ilma seda nägemata, isegi mitte kirjeldavas vormis. Tean, et see Jarmo Nageli installatsioon koosneb plakatitest, Saksamaa Vasakpartei manifestist ja veel paljust muust ning et Hannes Meiergei teos käsitleb geiparaade. Tuleb loota, et neid installatsioone on võimalik veel kunagi näha. Samas on mul hea meel, et ei pidanud seisma Inter Fensteri nimetu interaktiivse videoinstallatsiooni ees. Teadmine, et kõik otsused ja hinnangud on subjektiivsed, siin ei  aitaks. Inter Fenster on reastanud ka eesti kaasaegse kunstnike Top 5. Autorite toodud CD-lt leian neli: Kaido Ole, Marko Mäetamme, Jaan Toomiku ja Ki wa. Kõik vastavad küsimusele: „Kes on kaasaegne kunstnik?”. Esimese kolme intervjuu puhul tekib nostalgia, raadiosaade „kunst.er” oleks võinud ikka edasi kesta. Toomik rääkis aastal 1999 Lea Veelma saates sama juttu, Ki wa on huvitavam. Huvitav, kes oli viies kaasaegne kunstnik?  Johnsoni ja Johnsoni installatsioon „Individuaalse võimekuse TOP 5” viiest kõige võimekamast riigilt palka saavast töötajast on koostatud statistikaameti ja teiste riigiettevõtete andmetele toetudes. Nende allikate kohaselt on osutunud väljavalituteks Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive, Eesti Raudtee tegevdirektor Kaido Simmermann, Tallinna Sadama juhatuse esimees Ain Kaljurand, Tallinna Lennujaama juhatuse esimees Rein Loik  ja Riigi Kinnisvara peadirektor Jaak Saarniit. Johnsonid on teinud keerukad arvutused lähtuvalt keskmisest palgast ja indiviidi füüsilisest võimekusest läbida jalgsi pikki vahemaid. Kiirelt tehtud arvutuste kohaselt peaksin mina läbima päevas 25 km ringis (Sandor Liive nt 699 km). Napilt jõuaksin Keilasse ja Nõvale, mis kohustuslikust 10 000 sammust kogu aeg räägitakse?   

Esmaspäev, 8. juuni

Jõuan viimasel hetkel Berlini, Lansbergi, Muru ja Ole näitusele. Ütleme nii, et olen enne näituse nägemist pisut skeptiline, kuid täiesti asjatult. Kunstnike kirjutatud saateteksti ja videote iseloomustamiseks võiks kasutada  heas mõttes väljendit „peksavad segast”. Kuid teevad seda stiilselt, väljapeetult ja nauditavalt. Arvestades autorite kooslust, ei olekski see teisiti mõeldav. „Comechacha” videod on Rühm T nostalgia, film noir’, Corbijni lavastuste esteetika ja Kaido Ole katsetest ebakindluse kapist välja tulla segu. Jalutan näituselt muusikapoodi, et vaadata, kas Depeche Mode’i videosid on võimalik veel osta. Et nagu Corbijn või nii. Müügil on Vol 1, küsimusele Vol 2 olemaolu  kohta vastab müüja, et kõik hitid on ju esimesel plaadil olemas. Et nad ootavad kõik teist plaati, mida ilmselt ei tule. See, kes need „nemad kõik” on, jääb selgusetuks. Ja lisab, et kas depechid tõesti arvavad, et nad elavad nii kaua, et veel midagi teha. 

Teisipäev, 9. juuni

Draakoni galeriis Laurentsiuse „Mapplethorpe’i kallad”. Viimaseid päevi avatud, üks töö müüdud. Loidus, mis ei oleks mõeldav olnud 1990ndate alguse Ameerika Ühendriikides, kui Robert Mapplethorpe’i rändnäitus „The Perfect Moment” peaaegu kodusõja oleks põhjustanud ja kaasaegne kunst kohtusaalidesse jõudis. Huvitav, kas Laurentsiuse katse sobitada kallad maalidel ebamugavalt  väikeseformaadilistesse vaasidesse on viide Mapplethorpe’i postuumsele sobitumisele ameerika ühiskonda? Ma ei usu kunstniku kirjutatud kaassõna, et ainus põhjus näitust teha on see, et Draakoni galeriisse sobivadki erinevas suuruses maalid paremini. 

 Kolmapäev, 10. juuni

„Time and more it changes” („Aeg ja mida enam ta muutub”) on briti filosoofi ja budismi eurooplastele tooja Alan Wattsi 1970ndate alguses peetud legendaarse loengu pealkiri. Sama pealkirja kannab ka Maido Jussi üks videotest näitusel Hobusepeas koos Helen Meleskiga. Jussi osalust võib liigitada fiktsiooni dokumentatsiooniks ja postproduktsiooniks. Juss jõuab läbi loengute filtreerimise heli, valguse,  pildi ja iseenda koosluse televisiooni ja filmi loomise algpõhjusteni ning egoismi põhiprintsiipideni. Helen Melesk skematiseerib läbielatud traumaatilist kogemust ja muudab kogetud ahelreaktsiooni osaks olemise ruumiliseks koomiksiks. Parafraseerides Jussi videotes kasutatud loengut, on kunstnike ühisosaks tõdemus, et kõik, mis on nende ümber, on juba kunagi olnud. Kõik on reproduktsioon ja millegi või kellegi kordumine. 

Esmaspäev, 15. juuni

Aastal 1989, kui Soul II Soulil ilmus plaat „Club Classics Vol. One” („Klassikute klubi”), millel lugu „Back To Life (However You Want Me)” („Tagasi ellu (kuigi sa tahad mind)”), oli Elkeni loomigus juba alanud see etapp, mille uusimat  väljundit võib näha kunstniku näitusel „Tagasi reaalsusesse” Draakoni galeriis. Kunstniku saatetekst näitusele on ülimalt melanhoolne, nagu ka Soul II Souli eespool nimetatud laulust valitud read, mis näitust sisse juhatavad. Ma tegelikult ei usu, et Elken tahaks või peaks vajalikuks pöörduda tagasi hüperrealismi; perioodi, mis 1980ndatel tema loomingus pöördumatult otsa sai. Kuid mis on sellel kõigel ühist Austria progebändi Edenbridge’iga? 

Neljapäev, 25. juuni

Xanax, Remoron, Cipralex, Sensus, platseeboefekt, bipolaarne häire, paanikahäire, depressioon,  Liina Guiteri „Kontroll” Hobusepeas. Guiter intervjueerib aastal 2009 noori, kes omavad otsest või kaudset kokkupuudet rahustite ja antidepressantidega ja kes lisaks diagnoositud haigusele peavad tegelema ka liiga kergekäeliselt määratud ravimite kõrvalmõjude ja ravimitest tekkiva sõltuvusega. Näituse kuuldemäng-videosid nimetab autor „lugudeks närvisüsteemist”. Lugudeks, kus esitatakse küsimusi: mida tähendab olla täiesti tavaline nooruk ning ühel hetkel avastada endal olevat haigus nimega depressioon või bipolaarne meeleoluhäire? Ma ei ole kindel, kas sellise teema puhul on korrektne kasutada sõna „võluv”, kuid võluv ja kadestamist väärt on Guiteri saavutatud kontakt intervjueeritavatega, kurvastav aga vastajate varaküpsus. Ma ei tea, keda on Guiter eelkõige pidanud silmas teoste adressaadina, kelle reageeringutest võiks lähtuda. Igal  juhul peab intervjuude kuulamiseks seisma galeriis järjekorras. Järjekorras seistes mõtlen, et kas Harry Halleri nimi ütleb neist kellelegi midagi.       

Neljapäev, 2. juuli

„Näis, nagu oleks vängelt isuäratava grilli lõhn karvaste loomatopiste silmad särama pannud. Miski ühendas rõõmsaid, mahlast liha söövaid inimesi ja vaikivaid loomamuumiaid,” nii kirjeldab Kirke Kangro atmosfääri, milles valmis fotoseeria näitusele „Pidu” Tallinna Linnagaleriis koos Andrus Lauringsoniga. Sellega on ka tegelikult kõik öeldud, peoseltskonda ümbritseva õõvastava nin
g absurdse keskkonna  kirjeldus on oma ebakõlas ülimalt täpne. Lauringsoni salasünnipäeva iseloomustav Trimalchio söögipidu sobib oma pillavas totaalsuses küll pigem Kangro seltskonnaga. Tunne, et elad kortermajas, kus ümberringi käivad peod, kuhu sind ei ole palutud, sunnib Lauringsoni enesele korraldama personaalseid -pidusid, kuhu pääsevad vaid valitud ja kutse kehtib ühele.       

Teisipäev, 7. juuli

Organism nimega Erki Kasemets sai hiljuti 40 aastat vanaks. Kuna Kasemetsal peab kõik olema süstematiseeritud ja katalogiseeritud, oli sellise vahemaa läbimise mahamärkimine  asjade kontrolli all hoidmiseks ilmselt vajalik. Et sündmus oleks jälgitav ka neile, kes asuvad väljaspool Kasemetsa pead, avas kunstnik Draakoni galeriis tähtpäeva näituse „SSS” ehk „Sünd. Sigimine. Surm”. Piduliku sündmuse vääriliseks tähistamiseks tõi Kasemets galeriisse murdosa juba 15 aastat väldanud projektist KAKK ehk Kõikide Asjade Kirjapanemise Koht. Kasemets ehitas galeriiseinale piimapakkidest „tsüklilise mudeli, kus aeg ei  kulge ühesuunaliselt mööda sirget joont, vaid ringikujuliselt ja korduvalt: lõpetades ja uuesti alustades. Mõtteliselt mööda galeriiseina ringrada tiirutades on ehk võimalik tajuda ka läbitud aastate teepikkust. Sellisena on pakiring universaalne ja kõigile ühtviisi kasutatav.” Sümptomaatiline on muidugi see, et loodud multifunktsionaalne täiuslik aastaring tekitas Kasemetsas kohe uusi, murelikke küsimusi:  „Üks küsimus jääb aga alatiseks: mis juhtub, kui eluringitamine lõppeb ja näpuga näidatavale algusele saab teatavaks ka lõpp-pakk. Kas punktide vahele moodustub läbitud tee pikkune sirge?”.   

Kolmapäev, 8. juuli

Lilli-Krõõt Repnaul oli Hobusepeas Slavoj Žižeki küsimuse „Mis Õnnel viga?“ („What is wrong with Happiness?”) aineline näitus „Oh, Happy Days” („Ah, õnnelikud päevad”). Ei oska siinkohal öelda, kas Repnau püstitatud küsimusele vastuse leidis ja kas ta seda üldse otsiski. Õnnestunuks tuleks eelkõige lugeda Žižeki küsimuse tõlget eesti keelde. Sellest täiesti piisab.