Sirp on oma paremaid autoreid-kaastöölisi laureaadi tiitliga tänanud juba aastast 1964 ja nii tänaseni välja. Toimetuse tänu kuulub lisaks laureaatidele kõigile autoritele, kes on aidanud toimetajatel lehte kvaliteetselt sisustada.
Sadade 2023. aasta jooksul lehele kirjutanud autorite hulgast valis Sirbi toimetus välja kolm laureaati, kelleks on:
Sveta Grigorjeva – hammastega ja hell
„Kes kardab Sveta Grigorjevat?“ Kuidagi ei tahaks pidukõnet alustada laureaadi juba üsna ammuse luulekogu pealkirjaga, aga miks ei peaks, kui kriitikud selle kümnendi parimaks debüütteoseks valisid ja kui see sobib niivõrd hästi iseloomustama Sveta Grigorjeva mitmekülgset tegevust?
Eks karda nii mõnigi. Parem, kui Grigorjeva objektiks ei satu. Olgu koreograafi, tantsija, luuletaja või publitsisti rollis – Grigorjeva on otsekohene, vaimukas ja terav. Ta söandab kõneleda ebamugavatest teemadest, et mitte öelda ühiskonna pimetähnidest. Jah, Grigorjeva artiklitel on hambad, aga samal ajal julgeb ta olla hell.
„Kes kardab Sveta Grigorjevat?“ ei ole põgus paberil provokatsioon, vaid elukestev programm, mille ühe lähtepunktina võib mööda allusioonide suurt rida minevikku liikudes tuvastada Virginia Woolfi essee „Oma tuba“. Programm ise on kahtlemata tulevikku suunatud ja ilmne ainuüksi pealkirjade põhjal: „Kuidas portreteerida naist?“, „Emadus kui revolutsiooniline praktika“, „Holokausti-maailmast hoolimise-maailma“, „Rohkem võimestavaid naisi ja mitte meestest halle kardinale!“, kui nimetada vaid mõned Grigorjeva mullu Sirbis ilmunud kaastööd. Kokku ilmus neid kirjandus-, filmi-, kunsti- ja arvamuskülgedel 12. Möödunud aastasse jäävad ka luulekogu „Frankenstein“ ilmumine, lavastus „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“ ning doktoriõpingute alustamine Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Vägev!
Kirjandustoimetajana on mul olnud meeldiv võimalus töötada Sveta Grigorjeva tekstidega nüüdseks juba enam kui kaheksa aastat. Grigorjeva on kriitikuna järjest kindlam, analüüsib adekvaatselt ja elegantselt. Tõsi küll, tihti on see niisugune tanksaapaelegants, aga normaalne naine eelistabki stiletole tervislikku saabast. Hiljuti oli hea meel, kui ka Ants Orase kriitikaauhinna žürii tõstis esile tema teksti – Carolina Pihelga romaani arvustuse „Tolmust ja naistest“. Pea kõikide Grigorjeva artiklite puhul jäävad silma autori õiglustunne, lai lugemus ja huvitavad mõttekäigud. Grigorjeva paneb lugeja märkama midagi, mida too varem tähele panna ei osanud. Ta ärgitab kaasa mõtlema, arutlema, end harima.
Targemaks ja paremaks inimeseks saamist ei ole küll tarvis karta.
PILLE-RIIN LARM
Tolmust ja naistest
#1 Poeetiline pretensioon
Kuidas portreteerida naist?
Neoliberaalsus tapab!
Emadus kui revolutsiooniline praktika
Kas minust saab nüüd jälle venelane!?
Järjekordne neoliberaalse maailma fuckboy kunst?
Holokausti-maailmast hoolimise-maailma
Kustuta oma deitimisäpp, loobu ilufašismist, aita võõras inimene poti peale!
Aga Sveta, sa oled ju sotsiaalselt tundlik?
Müütilise mürgisuse meelevallas
Rohkem võimestavaid naisi ja mitte meestest halle kardinale!
Lauri Laanisto: „Lonkige, ja teil hakkab igatepidi parem!“
Pealkirjaks on bioloogi ja tõlkija Lauri Laanisto vastus palvele öelda vaid üks lause ja ma ei olegi imestunud, et ta just sellise lause valis. Lauri on suurepärane lugude vestja ja sellest saigi alguse Sirbis ilmuv sari „Ääremärkusi teaduse vahelt“. Kes ütleb, et teadus on vaid tuim ja igav töö? Miks ei või teadusest kirjutada ka veidi vabamalt, heites kõrvale täppiseesmärkide tabamisele sihitud teaduskommunikatsiooni lihvitud droonid, bürokraatia ja hierarhia ahelad ning vaadata elu kogu selle täiuslikus mitmekesisuses ja täiusetus hiilguses läbi huumoriprisma ja tehes, jah, tehes isegi veidi nalja?
Lauri lood ongi nagu mõnus lonkimine läbi teaduse, kultuuri ja ajaloo labürintide, kus iial ei või teada, kuhu viib järgmine mõttekäänak või milline on järgmine assotsiatsioon, mis omakorda edasi viib.
„Elusloodus on lootusetult paljude üheaegselt kehtivate ja mittekehtivate teooriate ja kontseptsioonide lõputu lapitekk,“ ütleb Lauri artiklis „Soobel pärituules“. Eesti maaülikooli professorina uurib ta, kuidas taimed funktsioneerivad. Miks nad on sellised, nagu nad on. Matkaradadest polaarökosüsteemideni, elurikkuse muutustest 20 × 20 cm suurustel lapikestel kuni elurikkuse globaalsete mustriteni, silmaga mittenähtavatest mükoriisaseentest kuni kõige suuremate puudeni. „Eelarveridadel olevaid numbreid minu tehtav teadus kunagi mõjutama ei hakka, samamoodi nagu ei tee seda õhus leiduv hapnik. Enamik ajast on selline tunne, nagu uurin juba biosfääri varemeid. Panen veel üht-teist kirja, kuniks kõik see otsa saab … “
Sõnaosav. Laiahaardeline. Erudeeritud. Sealjuures ei ole Lauri kindlasti mingi kabinetikuivik, teaduste akadeemia Arktika-uuringute uurija-professorina oskab ta soovitada, mida teha, kui kohtute näljase ja pahura jääkaruga („Arktiline toidusedel sisikonnasupist kaldamudast korjatud kirpvähkideni“).
Ja kui sõnu jääb puudu, saab neid alati ise juurde luua („Sõnadega rühmamine“). Palju tähelepanu sai aasta alguses ilmunud „Zenoni vähem tuntud apooria ühest protsendist ja SKTst ehk Ülevaade teadusega seotud valimislubadustest“. Lauri on kindlasti üks viljakamaid autoreid ja seda mitte ainult Sirbi veergudel, ta peab juba rohkem kui 15 aastat kaht blogi, mis on asjatundjate seas sama hinnatud nagu hea aastakäigu vein.
Kirjutamisviisidest meeldib Laurile enim tõlkimine, ta on tõlkinud kaheksa raamatut (ja lisaks toimetanud) eelistades raamatuid, kus saavad kokku loodusteadused ja loojutustamine.
Ent andkem sõna autorile. „Pärast mõne raporti kirjutamist on kohe mõnus kirjutada midagi eesti keeles, sõnamänge ja mitmemõttelisusi, kummalisi seoseid ja tarbetuid teadmisi üksteisega kokku lõimides – selles mõttes on Sirbi lugude kirjutamine olnud mu jaoks enesemaandamise abivahend. Vastuokslikul viisil viib see maandamine mind sageli üsna kõrgele lendu. Nagu tõlkideski, kaob neid lugusid kirjutades mu ümbert igasugune aeg ja ruum, ja see on väga mõnus tunne.“
LEA LARIN
Zenoni vähem tuntud apooria ühest protsendist ja SKTst ehk Ülevaade teadusega seotud valimislubadustest
Ääremärkusi teaduse vahelt – Soobel pärituules
Ääremärkusi teaduse vahelt – Arktiline toidusedel sisikonnasupist kaldamudast korjatud kirpvähkideni
Ääremärkusi teaduse vahelt – Sõnadega rühmamine
Ääremärkusi teaduse vahelt – Suured küsimused ja hapupiim
Ardo Ran Varres
Ardo Ran Varres on mind alati hämmastanud oma mitmekülgsuse ja põhjalikkusega. Hiljuti hakkasin mõtlema, et tegutsemine korraga muusika-, teatri- ja filmipõllul on talle olnud nii õnn kui ka õnnetus, sest niimoodi on end väga raske määratleda, kui n-ö olukord nõuab. Ja see on mulle tuttav tunne, ehkki interdistsiplinaarsus annab kahtlemata ka teatava vabaduse ja võime näha üht valdkonda värske nurga alt, panna kokku mitme tandri teoreetilised teadmised ja oskused.
Ardo Ran Varres on õppinud klarnetistiks ja teinud siis kannapöörde, minnes lavakasse näitlejaks õppima. Teatris töötades hakkas ta peagi tegema teatrilavastuste helikujundust ja looma originaalmuusikat (need on muu hulgas terminid, mille kohase kasutamise eest on ta viimasel ajal võidelnud). Varsti leidis ta end õppimas heliloomingut. Ehkki teda tuntakse juba tükk aega teatri-, filmi- ja telemuusika autorina, kirjutab ta väga põnevat kontsertmuusikat ja praegu saab Vanemuises näha koguni tema A. H. Tammsaare suurteose põhjal loodud ooperit „Põrgupõhja uus Vanapagan“.
Sirbis äratas Ardo Ran Varres 2023. aastal tähelepanu artiklitega, kus ta käsitleb sõna „helikunst“ problemaatikat. Esimene artikkel „Heli-art ja sound’i-kunst?“ (12. V 2023) algatas diskussiooni leheveergudel ja tekitas tulise arutelu ka konverentsil „Muusikateater ja muusika teatris“. Kõigepealt tekitab segadust, et sõna „helikunst“ tähistab muusikas, kunstis ja teatris eri nähtusi. Teine ja mulle näib, et Ardo Ran Varrest veelgi rohkem käivitav mure on see, et teatrivaldkonna sees on mõneti põlvkondlike, aga vahest ka taustsüsteemi erinevuste tõttu hakanud hägustuma kunstiliste ja tehniliste ametite nimetused. Selle nähtuse üks silmatorkavamaid näiteid on sõnade „helikunst“ ja „helikunstnik“ otsekui kõikehõlmav kasutamine teatri ja eriti uuemate, otsingulisemate etenduskunstide puhul. Varres peab oluliseks rõhutada, et teatri- ja filmimuusika on just autoriõiguse seaduse tõttu üsna reglementeeritud. Uute terminite kasutuselevõtul võiks sellega arvestada.
Varem on Ardo Ran Varres Sirpi kirjutanud haaravaid intervjuusid (muusikateatri uuendaja Heiner Goebbelsi ja filmihelilooja Richard Harveyga) ning arvustusi, kus ta on ühendanud oma erialased teadmised ja küsimused. 8. V 2020 ilmus tema ülipõhjalik ülevaade muusikast (koostöö)filmides. Alati on ta artikli autorina kasutanud võimalust ise targemaks saada ja käsitlenud kas ette antud või enda valitud teemat märkimisväärse põhjalikkusega. Samamoodi teeb ta, olen märganud, ka oma helitööde puhul: iga tema teos annab edasi terve mikromaailma, mille ta on komponeerides üksipulgi läbi uurinud.
MARIA MÖLDER
Heli-art ja sound’i-kunst?
Helikunsti kokkulepet otsides
Laureaatide täisnimekirja leiate Sirbi veebilehelt.