Varjamatult rumalate filmide äkiline hävimine. Inimeste vallandamine poliitiliselt ebakorrektsete säutsude pärast. Ebameeldiv triangel naislavastajate ümber. 2018. aasta tõi meile küll Lady Gaga ja Bradley Cooperi lauldud „Shallow“ filmis „Täht on sündinud“,1 aga pakkus ka palju piinlikke hetki. Eks omajagu piinlik on seegi, et olen seda laulukest juba kuid ümisenud ja lahti ei saa.
Kuigi ei olnud ebaharilik ämbrisse astumisse aasta, oli neid astumisi kindlasti omajagu – ebameeldiv kraam kogus aktuaalsust nii ekraanil kui ka kaadri taga. Ekraanil toimuv on tegelikult võrreldav lapsemänguga.
Pettumusi oli kõvasti. „Kursk“, Thomas Vinterbergi ümberjutustus 2000. aastal aset leidnud tragöödiast, mil tuumaallveelaevas toimus kaks plahvatust, mis tapsid peaaegu kõik pardal olnud, välja arvatud 23 inimest, kannatas otsuse all palgata filmi mängima rahvusvaheline trupp ja panna nad omavahel rääkima tugeva aktsendiga inglise keeles. Kui Colin Firthil on täielik õigus mängida inglast, siis miks peab Léa Seydoux olema ühtäkki venelane? Luca Gaudagnino uusversioon Dario Argento „Suspiriast“2 on küll suurejooneline ja Tilda Swinton mängib seal viit rolli, aga kinolinal see kõik täiel määral mõjule ei pääsenud, kui just keegi ei soovinud vaadata vana nõida, kes näeb välja nagu päikeseprillidega Jabba the Hutt. Ja siis oli veel „Loojang“,3 László Nemesi 1910. aastate Budapestis toimuv film „Sauli poja“4 tuules, millest ei saanud keegi aru, aga kindlasti oli seal midagi tegemist kübaratega.
Aasta halvima filmi tiitel jääb kuskile selliste filmide vahele nagu „Küülik Peter“, „Gotti“ ja „Üle parda“,5 tõestades veel kord, et kui Anna Faris võiski kunagi tunduda parima naiskoomikuna, siis …
Aga oli ka üks üllatav troonipretendent. Kui teil jäi täiesti kahe silma vahele tõsiasi, et pärast „Sully“ ja „Ameerika snaipri“6 paljukiidetud ehtameerikalikku kombinatsiooni on Clint Eastwood teinud veel ühe filmi, siis ärge muretsege – poolel maailmast jäi see märkamata. „Kell 15.17 Pariisi“7 tuli ja kadus kiiremini kui sõiduvahend, millele viidatakse pealkirjas. Keegi tähelepanu ei pööranud ja sellel on mitu põhjust. Esiteks muidugi see, et film on haa-aa-alb. Eastwood hakkas rääkima tõestisündinud lugu Spencer Stone’ist, Anthony Sadlerist ja Alek Skarlatosest, kellel õnnestus 2015. aastal peatada terrorirünnakukatse Pariisi suunduval kiirrongil. Väga tore, väga ettearvatav. Eastwood aga otsustas, hm, palgata nimitegelased ise mängima iseennast ja kunagi varem pole elementaarsetegi näitlejaoskuste puudumine rohkem silma hakanud. Kui ehk välja arvata samavõrd jälestusväärne „Viiskümmend vabastatud varjundit“,8 triloogia viimane film. Konks on selles, et esimene film „Viiskümmend halli varjundit“9 ei olnudki nii hull. Asja juhtis kogemustega lavastaja Sam Taylor-Johnson ja peaosas oli tõeline uus leid Dakota Johnson. Kerime kolmanda osani ja alles on vaid Johnson, kes ei suuda varjata oma vaimustust uutest karjäärivõimalustest, luksusautodest, luksuskorteritest, kallitest kleitidest ja punase vaibaga eralennukist. Kaunishing Anastasia teeskleb endiselt teadmatust, et ta abikaasa on rikas, aga uskumatu küll, nüüd on seda ka tema. Ja teame seda meiegi tänu toredale dialoogikatkele: „On see sinu oma?“ – „Meie oma.“
Kuidas saakski sellisele paarikesele jätta kaasa elamata.
Soovimatud lisalood
Kuigi „Viiskümmend varjundit“ ütles meile triloogia lõpus loodetavasti viimast korda head aega, jätkus muus osas lõputu järgede, eellugude ja saamislugude paraad, mida keegi omast vabast tahtest vaatama polnud tulnud. „Solo. Tähesõdade lugu“10 – kurikuulus režissöörivahetuse tõttu võtteperioodi keskel – oli nii igav, et Disney otsustas mõneks ajaks kogu „Tähesõdade“ põhisarjalegi pidurit tõmmata. „Sicario. Soldado päev“11 oli tugev konkurent aasta kõige üllatuslikuma järjefilmi tiitlile, sest keegi ei oodanud, et Denis Villeneuve’i terane ja meisterlikult tehtud triller „Sicario“ (2015) võiks üldse mingi jätku saada. Aga kui filmis on sellised tegelased nagu Josh Brolini mängitud valitsuse agent Matt Graver, kes asub vaid mõni minut pärast filmi algust piinama üht somaallasest piraati, siis milleks kinni pidada? Terrorirünnak Texase supermarketis jääb ilmselt küll pärast lõputiitreid kauaks meelde, aga pikad monoloogid (millest oli ilmselt poole A-kategooria näitlejate järjefilmis osalema veenmisel palju abi) ei kõlanud loomulikult ja lõpp oli lihtsalt tobe.
Just nagu veel üks „Kiskja“-film,12 mille lavastajaks seekord Shane Black. Kes muuseas kunagi ise ka esimeses filmis üles astus, visates nalja naise kehaosade üle, mis on nii suured, et – andke mulle andeks – kajavad vastu. Ja kuigi ka paremaid päevi näinud sarja uus osa lahutas mõõdukalt meelt ja vagiinahuumor tegi ilmselgelt tagasituleku, jäi film kinni igasugustesse kõrvalliinidesse, millel oli pistmist allakukkunud kosmoselaeva ja kinnivõetud elukaga, kellel avastati inimese DNA. Lisaks pani Olivia Munn juba filmi alguses maha märgilise pealkirja ja pakkus eluka uueks koodnimeks Harrastuskütt. Black unustas ka ühe põhitõe: Kiskjat ei tohiks kunagi džunglist välja tuua, või ta näeb välja lihtsalt nagu kummiülikonnas ringi jooksev vihane Jason Momoa.
Trump
Kogunenud intervjuulindistusi üle kuulates tundus miski mulle ikka ja jälle igal kui viimasel pressikonverentsil ja usutlusel üles kerkivat. Trump. Pärast Oscareid läks asi hullemaks. Trump säutsus: „Kõige madalama reitinguga Oscari-õhtu AJALOOS. Meil pole enam staare – välja arvatud teie president (teen ainult nalja)!“ Sellele vastas kiirelt Jimmy Kimmel: „Tänan, kõige madalama reitinguga president AJALOOS.“ Ja nii see edasi läks. Järgmised 12 KUUD.
Poliitikast rääkimine tundub mõttekas siis, kui seda teeb keegi selline nagu Spike Lee, kes mitte üksnes ei alustanud seda trendi oma motherfucker’itest tulvil kõnega filmi „Must mees klannis („BlacKkKlansman“, 2018) esilinastusel, vaid suutis selle filmi pealtnäha justkui isiklikult Trumpile suunata. Tema kiiluvees tulid edasipürgivad staarihakatised ja leebed teismelised, kes leidsid pea, et jalad enam põhja ei ulatu. „Nüüd sunnitakse mind midagi poliitilist ütlema vaid selleks, et seda saaks pealkirja panna,“ ütles mulle napilt täisealine Tye Sheridan, peaosaline mitte-nii-väga-poliitilises trilleris „Valmistub esimene mängija“.13 „Neid huvitab vaid see, mida ma Trumpist arvan.“ Just – 2018. aasta refrääniks oli kindlasti ihaldatud löökpealkiri ja ükskõik mis loomuga poliitkommentaar oli kõrgemas hinnas kui ükskõik milline filmiga seotud mõte. Praeguse seisuga on enam-vähem Trumbi-vaba koht Timo Vuorensola „Iron Sky. Tulevane rass“,14 järjefilm soomlaste veidrusele Kuu peal elutsevatest natsidest. Nemad valisid hoopis Sarah Palini. „Meile hakkas tema karikatuurne olemus väga meeldima ja me otsustasime mitte päevapoliitikal järel joosta, vaid jääda selle karakteri juurde ja ta esimesest osast üle tuua.“, ütleb Vuorensola. „Oh, olid ajad, mil me arvasime Sarah Palin Ameerika asepresidendina on kõige pöörasem asi, mis üldse juhtuda saab. Nüüd on meil Trump ja kõik ütlevad ainult „kurat!““. Napilt jäigi Trump mainimata.
#Meie ka
Igikordumist võiks ette heita ka sellistele märksõnadele nagu #Metoo ja #Timesup, mis esinesid tugevalt, raamistatuna tähendusrikastest mustadest kleitidest, sobilikest rinnapaeltest punasel vaibal. Nüüd peab iga näitlejanna peale oma kleididisaineri tutvustamise olema võimeline ka arutlema mainitud liikumiste üle. Nüüd oli märgata juba ka uut arengujoont – kõrgendatud tähelepanu naisrežissööridele. Isegi sedavõrd palju, et nende ilmumist mõnele auhinnagalale või A-kategooria festivalile hakati käsitlema ei millegi enama kui turundustrikina ning filmitegijad ise üritasid end sellest teemast distantseerida. „Ma ei soovi, et mu filmi näidataks ainult sellepärast mõne festivali võistlusprogrammis, et ma olen naine. Ma usun võrdsusse, aga seda ei tohiks kunstis rakendada,“ ütles mulle Valeria Bruni Tedeschi mõnda aega tagasi. Selleteemaliste küsimuste hulk ajas närvi isegi Cate Blanchetti, kui talt küsiti, kas tema juhtida oli tänavu Cannes’i filmifestivali ajaloo esimene naiste enamusega žürii. „Kui mul paluti olla žürii president, juhtisin tähelepanu sellele, et žüriis peaks kindlasti olema sooline ja rassiline tasakaal. Mulle vastati, et meil ongi ju alati nii. Neli meest, neli naist ja žürii president. Mina osutusin nüüd lihtsalt kaalukeeleks. Vabandan väga.“ Kuigi põhivõistluses olid Nadine Labaki, Eva Hussoni ja Alice Rohrwacheri filmid, tegi Blanchett selgeks, et ta ei auhindaks naise filmi vaid sellepärast, et autor on naine. „Nad on siin mitte oma soo, vaid loomingulise taseme pärast. Mis asja, kas meil tänavu ei ole tõesti ühtki transsoolist filmitegijat? Jumal küll, oleme juba ette läbi kukkunud,“ naljatas ta.
Olgu kuidas on: Cannes on küll olnud võrdõiguslikkusega kimpus selliste teemadega, kas lasta naisi ilma kontsakingadeta esilinastusele või mitte, aga nüüd oldi väga agarad näitama oma solidaarsust naisliikumisega. Linastus dokumentaalfilm „Ole loomulik. Alice Guy-Blaché rääkimata lugu“15 väidetavalt maailma esimese naisrežissööri elust, karjäärist ja hääbumisest. 82 naist ilmus aga Hussoni kahjuks väga nõrga filmi „Päikese tüdrukud“16 esilinastuse punasele vaibale, et protestida aastate jooksul Cannes’i võistlusprogrammi valitud naiste väikese arvu vastu. Jah, arvasite ära. See arv on 82. 1688 vastu.
Veneetsias aga nägime – üllatus, üllatus! –, et probleem on olemas. Põhivõistlus oli tähtedest kirju, aga nende hulgas oli vaid üks naine, Jennifer Kent, kes oli välja toonud filmi „Ööbik“17 – 19. sajandil Tasmaanias aset leidva brutaalse vägistamise-kättemaksuloo iiri tüdrukust, kes asub õiglust jalule seadma ja jahtima aborigeenist jäljeküti abiga koledusi toime pannud inglise sõdureid. Veneetsia festival on keeldunud soolise võrdsuse ja kaasamise paktile alla kirjutamast. Kui festivali kunstilisel juhil Alberto Barberal paluti põhjendada naislavastajate vähesust võistlusprogrammis, vastas ta: „Filmide lisamine võistlusse vaid ettekäändel, et autor on naine, peaks autorile mõjuma tõelise solvanguna. Ma eelistan vahetada tööd, kui peaksin filme valima vaid soolisel ettekäändel ja mitte filmi kvaliteedi järgi.“ Tema žürii esimees Guillermo del Toro ei olnud temaga nõus: „Minu arvates on eesmärk selge ja 2020. aastaks peab olema saavutatud 50 : 50,“ ütles ta, tuletades kõigile meelde, et tema Mehhiko päritolu peeti kunagi samuti probleemiks. „Palju on neid, kes on kuulamist väärt ja neid ongi vaja kuuldavaks teha. Minu arvates peab rõhutama, et asi pole kvootide sisseseadmises … Nüüd, mil poleemika on jõudnud praegusesse hetke, on erakordselt tähtis sellele tähelepanu juhtida ja hetkeseis kahtluse alla seada. Nimetada nähtust õige nimega ja teha soolise võrdsuse probleemist üldiselt omaks võetud tõde.“
Olukord eskaleerus kiiresti. Itaalia blogija nimetas Kenti pressilinastusel rõvedaks ja hooraks pärast seda, kui tema nimi oli lõputiitrites ilmunud ekraanile. Kuigi festival reageeris kiiresti ja võttis tagasi kõnealusse kodaniku pressiakrediteeringu (mees on nüüdseks kustutanud ka oma ühismeediakontod), jäi suhu siiski kibe maitse. Meenus reaktsioon, mis oli vallanud publikut vaid pool aastat varem Berliini filmifestivalil, kui Berliini Kuldkaru võitjaks kuulutati Adina Pintilie „Ära puutu mind“.18
Ma pole küll selle filmi fänn, aga tõsiasi, et selle triumf põhjustas kriitikute viieminutilise naeruhoo, tundus pigem tõestavat seda, et isegi kui tüdrukud tahavad ühes liivakastis mängida, ei luba teatud inimesed neil seda ikkagi teha.
Madalalt diip
Ja kui mänguruumi jäi kõigil üha vähemaks, muutusid filmid piinarikkalt poliitkorrektseks. Ainult oodake, mida toob veel 2019. aasta. Kusagil mujal ei torganud see teravamalt silma kui kassafilmide hiilgusrohkes maailmas. Kõige idiootsemaid süžeid garneeriti „tähtsate“ sõnumitega ja naeruväärselt varieeruva rassilise ja soolise kuuluvusega näitlejaskonnaga. Kui välja arvata sellised väikese eelarvega otse televisioonile toodetavate filmide tegijad nagu näiteks Asylum, oli vähestel julgust teha uljalt nõmedaid filme. „Pilvelõhkujas“19 tuli The Rockil lihtsalt kusagilt alla hüpata ja „Purustajates“,20 mida müüdi kutsuva reklaamlausega „Suur kohtab suuremat“, anda vastu hambaid albiinogorillale. Filmis „The Meg“21 tuli Jason Stathamil anda kere peale eelajaloolisele haile ja kõik, mida ma ootasin Jennifer Lawrence’ilt Nõukogude spioonifilmis „Punane varblane“,2222 oli kõnelemine viisil, mis sundis üht lingvisti lausuma: „Aktsendil puudub loogika.“ Selle kõige asemel jutlustati meile pereväärtusi, ökoloogiaalast sõnumit ja – tule taevas appi! – naiste väestamist. Isegi „Vaikse ookeani võitlus. Ülestõus“2323 võis küll pakkuda atraktiivset segu kokkukukkuvatest hoonetest, põgenevatest inimestest ja hiigelrobotitega võitlevatest hiigelkoletistest, aga ei suutnud kiusatusele vastu panna nemadki, segades filmi sisse omajagu perekonnadraamat.
Marveli „Mustast Pantrist“ hakati pärast esilinastust rääkima kui kultuurifenomenist ja mitte kui toredast laupäevaõhtusest meelelahutusest ning sellest johtuvalt pakkus Ameerika filmiakadeemia välja naeruväärse idee „akadeemia filmiauhinnast erakordse saavutuse eest rahvafilmide vallas“ või midagi sellist. Tulevik tundub tume.
Kõike arvesse võtte tegi aasta kõige häbitumalt rumala filmi Lars von Trier, kes tuli pärast mõnd ebaõnnestunud märkust natside kohta 2011. aastal tagasi filmiga sarimõrvarist, kes vigastab pardipoegi, teeb naise rinnast rahakotte ja paradeerib mööda põrgut ringi koos Bruno Ganziga. Aitäh, Lars!
Saatuslik säuts
Filmitööstust tabas hirm põhjusega. Ühest küljest jätkub tänuväärne töö, mis algas eelmisel aastal Harvey Weinsteini ja Kevin Spacey paljastamisega. Teisalt jõuti punkti, kus a) Jamie Foxxi süüdistati oma peenisega naisele laksu andmises ja b) inimesed hakkasid igivanade ütluste tõttu töökohti kaotama. James Gunn vallandati ilma igasuguse pidulikkuseta „Galaktika valvurite“ („Guardians of the Galaxy“) kolmanda osa lavastajakohalt eriti jämedate säutsude eest aastatetagusest ajast. Pealegi oli ta nende eest juba vabandanud. „Jamesi Twitterist leitud solvava suhtumise ja sisuga seisukohad on andestamatud ega ole kooskõlas meie stuudio väärtustega. Oleme katkestanud temaga ametialase suhte,“ kõlas Disney selgitus, mis vihastas välja fännid ja filmimeeskonna. Eriti muidugi Dave Bautista, kes oskas mingil moel ühte ütlusse kokku võtta kõik selle, mis läinud aastal valesti oli. „Praegu ütlen vaid seda: ärge tehke kunagi vigu! Jätke maha huumorimeel! Ärge tehke poliitilisi mõtteavaldusi! Jne, kuradi jne!!! Ta jätkas: „James Gunn on üks kõige armastusväärsemaid, hoolivamaid ja heasüdamlikke inimesi, keda olen kohanud. Ta on vigu teinud. Nagu me kõik. Ma EI OLE nõus sellega, mis temaga praegu toimub.“ Uute uudiste kohaselt on Gunn saanud selle asemel töö „Suitsiidisalga“ („Suicide Squad“) järje lavastajana, ja Kevin Hart, kes on nüüdseks lõpetanud oma homofoobsete säutsude eest vabandamise, ei juhi kohe kindlasti tulevast Oscari-galat, nii et lõppude lõpuks pole ehk vigagi. Uued patuoinad on juba välja valitud ja seekord on nendeks ülipopulaarse „Rohelise raamatu“2424 mehed Peter Farrelly ja Nick Vallelonga. Neid süüdistatakse vastavalt „haigetes seksinaljades“ ja islamofoobias ning need süüdistused võivad sel hooajal neile maksma minna nii mõnegi väärtusliku auhinna. Siiski oli mäng küünlaid väärt, kui arvesse võtta Cameron Diazi arusaama asjast: „Kui režissöör näitab sulle esmakohtumisel oma peenist, siis tuleb tema loovust tunnustada.“2525 Nonii. Farrelly Oscar on nüüd küll läinud.
Netflix
2018 osutus tähiseks ka Netflixi ja Cannes’i vägikaikaveos. Cannes on seni keeldunud näitamast filme, millele ei ole tagatud Prantsuse kinolevi, nende hulgas loomulikult ka kõiki Netflixi filme. Nüüd said ühtäkki kõik aru, et suurkorporatsioonil on enam-vähem juba võit taskus. Muutust ei saa enam ignoreerida – Netflix tuli Veneetsiasse kuue uue projektiga, nende hulgas vendade Coenide „Buster Scruggsi ballaad“2626 ja Alfonso Cuaróni mustvalge „Roma“, mis võitis ka Veneetsia peaauhinna Kuldlõvi – esimene auhind Netflixile nii mainekalt festivalilt.
2018 ei olnud kõige lahedam kinoaasta. Vaid mõned pimedas kinosaalis sisistatud šovinistlikud solvangud tuletasid kõigile meelde, et revolutsiooniks on vaja enamat kui maailma suurim voogedastuskanal. Võib vaid loota, et end alles lahti keriv 2019 näitab, et suuremad karid on möödas ja sile meri ees. Vaevalt küll. Pagan võtaks.
Tõlkinud Tristan Priimägi
1 „A Star is Born“, Bradley Cooper, 2018.
2 „Suspiria“, Dario Argento, 1977; „Suspiria“, Luca Guadagnino, 2018.
3 „Napszállta“, László Nemes, 2018.
4 „Saul fia“, László Nemes, 2015.
5 „Peter Rabbit“, Will Gluck, 2018; „Gotti“, Kevin Connolly, 2018; „Overboard“, Rob Greenberg, 2018.
6 „Sully“, Clint Eastwood, 2016; „American Sniper“, Clint Eastwood, 2014.
7 „The 15:17 to Paris“, Clint Eastwood, 2018.
8 „Fifty Shades Freed“, James Foley, 2018.
9 „Fifty Shades of Grey“, Sam Taylor-Johnson, 2015.
10 „Solo. A Star Wars Story“, Ron Howard, 2018.
11 „Sicario: Day of the Soldado“, Stefano Sollima, 2018.
12 „The Predator“, Shane Black, 2018.
13 „Ready Player One“, Steven Spielberg, 2018.
14 „Iron Sky: The Coming Race“, Timo Vuorensola, 2018.
15 „Be Natural: The Untold Story of Alice Guy-Blaché“, Pamela B. Green
16 „Les filles du soleil“, Eva Husson, 2018.
17 „The Nightingale“, Jennifer Kent, 2018.
18 „Touch Me Not“, Adina Pintilie, 2018.
19 „Skyscraper“, Rawson Marshall Thurber, 2018.
20 „Rampage“, Brad Peyton, 2018.
21 „The Meg“, Jon Turteltaub, 2018.
22 „Red Sparrow“, Francis Lawrence, 2018.
23 „Pacific Rim: Uprising“, Steven S. DeKnight, 2018.
24 „Green Book“, Peter Farrelly, 2018.
25 25 Anna Silman. Green Book director Used to Flash His Penis As a Joke. The Cut, 9. I 2019.
26 26 „The Ballad of Buster Scruggs“, Ethan Coen, Joel Coen, 2018.