Selles mõttes oli sümptomaatiline kõnealuse kontserdi teine pool, kus kõlasid 2005. aastal loodud laulutsüklid viiulile ja klaverile ning siis äkki hüpe tagasi – „Serenaad” keelpilliorkestrile aastast 1978.

Silvestrovil on pea iga teos kellelegi pühendatud, olgu siis veel elavale või juba lahkunud inimesele, mõnele helilooja heale sõbrale või lähedasele. Silvestrovi kontsert oli justkui käik tema isiklikule kalmistule. Helilooja seisatab oma lähedaste haudade juures ja vestleb vaikselt, meenutab. Ja võtmesõnaks on muusikaski just seisatamine. Kuigi helilooja stiili kohta on kasutatud väljendit „külmunud aeg” (frozen time), niisiis „seisev aeg”, on minu meelest täpsem „seisatav”, mitte „seisev”. Sest pidevalt käib mingi aeglane liikumine, aga iseloomulikud on hetkelised peatused, mis lõpuks muutuvad nii loomulikuks, et neid enam eraldi tähelegi ei pane. Selline seisatamine, meenutamine, kaalumine ongi Silvestrovi seisund.

Kusjuures need pühendatud meenutused pole sugugi tema sõprade nägu – sugugi mitte, kõik ikka nähtud läbi Silvestrovi enda. Valentin Silvestrov on helilooja, kelle kohta võib öelda, et ta kirjutab igas oma teoses justkui sama lugu. Ainult et see lugu on nii haruldane ja kuulama panev, et tahaks sellest ikka ja aina osa saada. Erandiks võib pidada „Kaht dialoogi järelsõnaga klaverile ja keelpilliorkestrile” (2001/2002), mis pühendatud Arvo Pärdile. Siin on esimesed osad nimedega „Pulmavalss” (Schubert/Silvestrov, 1826/2002) ja „Postludium” (Wagner/Silvestrov, 1882/2001). Nendes osades tunneb Schuberti ja Wagneri siiski ära. Et siis pulmavalss: haige, katkendlik, kahvatu valss. Pooleli jääv, aga oluline on seejuures, et mitte katkestatud. Silvestrovi muusikas pole Beethoveni decrescendo’t – loobumist, ärajätmist, allasurumist. Pole katkestamist, kõik jõuab loomulikul teel oma lõpuni. Ja seetõttu pole Silvestrovi muusika haige, kuigi on valdavalt kaamoslik.

Seda elutust kannab endas ka pillide valik: keelpillid ja klaver. Pole elusat hingeõhku ega pulssi – pole lauljat, puhkpille ega löökpille. Vaid neutraalsed kõlatekitajad. Ja kui teose pealkirjaks on laulutsükkel, siis on see sõnadeta laul, lauljata laul: viiulile mõeldud tumm, filtreeritud, läbi mingi eesriide kostev laul. Justkui üks modernkoreograafia võtteid: nähtamatu klaassein, mille vastu tantsijad vaikselt põrkavad, peopesadega tasapinda kompavad, läbi selle kedagi ähmaselt näevad. Aga suhelda ei saa, läbi minna ei saa.

Romantilisest ajast on meenutuslugude žanris oluline kolmeosaline vorm, kus keskmine osa kiirem, helgem – nagu pilt meenutatavast, kui ta veel elus oli. Silvestrovi vorm on ühene kulgemine, spiraalis liikumine. Kusjuures ega varasemate sajandite muusikast pärit tõuse või langusi ka pole – vaid pidev kulgemine. Teatud dünaamilise skaala nihkeid ja ootamatuid helivärve võis täheldada vaid 1978. aastal, helilooja neljakümnendates aastates kirjutatud loos. Edaspidi selline liigne emotsionaalsus taandub. Võiks arvata, et niisugune muusika on filosoofiline ja sellele leiab kavalehelt ka põhjenduse: holism kui idealistlik õpetus nüüdisaegses filosoofias, milles on oluline mittemateriaalne faktor. Ent helilooja on öelnud, et tema muusika pole ka filosoofiline, see on vaid „laul, mida maailm laulab iseendast”.

Ilmselt seetõttu kohtab Silvestrovi teostes ka hulgaliselt rahvalaulukatkeid või muidu tuttavaid viisijuppe, või siis hämmastavalt romantilisi ja magusaid harmooniaid. Aga banaalseks ei lähe, sest kõige üle on eriline kaduviku loor. Ja kõige hämmastavam oligi kontserdil hiliseima teose, 2005. aastal loodud laulude üks osa. Enam lihtsam ei saa muusika olla: klaveri vasaku käe saate peal kõlas üks ja sama meloodia nii viiulil kui klaveril unisoonis. Ja see unisoon muutis kõla eriliseks värviks, tekkis tunne, nagu poleks varem viiuli-klaveri häält koos ühes meloodias kuulnud. Meditatiivsus ja vaikus jõudis saalis erilise, senikogematu astmeni. Kavalehekrabin kõlas üle saali püssipauguna…

Siin tahaks tunnustada Kiievi Solistide muusikuid, kes suutsid end ja publiku sellisesse dimensiooni viia. See nõuab erilist pühendumist ja hingesugulust heliloojaga.