Pärdi täiuslik pühendusteos arhitekti elutööle annab kõlaviiteid Eiffeli kasutatud materjalile: keelpillide pikad poognatõmbed meenutavad raua hõõrdumist ja löökpillide tämbrid viitavad raua tagumisele. Keelpillide pizzicato’de-küllane partituur suudab edasi kanda ka torni õhulist arhitektuuri. Pärdi teose valsirütm toob meelde Raveli kuulsaima orkestriteose „Valss” ning selle komponeerimisaja tollases Euroopas. Sümbolit kolm, kui mõelda Pärdi tintinnabuli-tehnika ja ka valsi taktimõõdu kolmese jaotumise peale, kohtame Eiffeli inseneritöödes, kus konstruktsioonid toetuvad avatud kolmnurkadele. Tasub ka vaadata fotot Pärdi arhiivi uudiskirjas, kus on näha kõrvuti Eiffeli torni siluett ning Pärdi teose helifail arvutiekraanil – sarnasus on hämmastav ja annab vihjeid sellele, kuivõrd täpselt on suutnud Pärt muusikalisi vahendeid kasutada. Kontserdil oli kaastegev muusikaakadeemia segakoor, mille koosseis on pidevas muutumises.
Hetkel on koori tugevuseks ühtse kõlaga naislauljate tuumik ning lisajõudude kaasamine andis märku meeshäälte arvuliselt mõnevõrra tagasihoidlikumast koosseisust. Kaljuste on sel hooajal koori tutvustanud eesti heliloojate kooriteostega, nende eelmise kontserdi kavas kõlas Eduard Tubina looming. Kõnesolev kava meenutas Lepo Sumera 50. sünniaastapäeva: kõlas Sumera õnnestunult teatraalses ja küpses muusikalises käsitluses „Concerti per voci e strumenti”. Teos valmis 1997. aastal Kaljuste ja VoxEstFesti tellimusel. Teose aluseks on Doris Kareva mänguline sõnamandala „undrukust”, „kristiaaniast”, „mater dolorosast”, „kiriküüdist”.
Kontserdi teises pooles kõlasid ulatuslikumad Kõrvitsa tsüklid, kõigepealt „Kreegi vihik”, milles tõusis eredalt esile Kõrvitsa ekspressiivne käsitlus Kolga-Jaani rahvaviisist, kontserdi alateema pizzicato’de kasutamisega haakus Pärnu-Jaagupi vaimuliku rahvaviisi seade ning jätkuvalt nauditavat kuulamist pakkus intrigeeriva lahenduse leidnud Saaremaa vaimulik rahvaviis „Ma vaatan üles mäele”. Eesti rahvalaulule omasest meloodilisest materjalist või ka originaalrahvalauluviisist (see ei selgunud teose kaassõnas) on lähtunud ka Kõrvits oma uues seitsmeosalises orkestriteoses „Labürindid”. Kõrvits on teose kaassõnaks lisanud read Jorge Luis Borgese teosest „Hargnevate teede aed”, see pakub ka võimalikke tõlgendamisvõimalusi. Borgese Babüloni raamatukogus pakub labürint väljapääsu: raamatud hakkavad lõpuks korduma samas järjekorras ning erinevad sündmused, kohad ja tegelased võivad ristuda või hoopis eksisteerida paralleelselt. Kõrvitsa muusika kontekstis võib öelda, et muusikalugu ei liigu mitte horisontaalselt, vaid autori jaoks eksisteerivad loomishetkes kõik varasemad eesti heliloojad ja nende teosed. Kõrvits kui eesti üks parimaid orkestreerijaid suutis näilise kergusega vihjata oma kolleegide orkestrikäsitlusele, mõnel puhul aitas loomingulist käekirja iseloomustada harmooniajärgnevus. Nii võibki uuest teosest leida pühendusi Tormisele, Ellerile, Sumerale ja küllap leiab tähelepanelik kuulaja veel nii mõnegi helilooja portree. Autor on maininud, et tema uut teost võib võtta ka kui palverännakut.