Kuna meie noortele annetele ei kuku just sageli sülle õnn esineda soolokontserdiga, siis on inimlikult mõistetav soov näidata kõigis oma vokaalsete võimete hetkeseisu. Kuid kuulaja seatakse üsna ebaadekvaatsesse olukorda ja ka interpreedile endale on ümberlülitumise ühest stiilist teise protsess keeruline. On ju ooperiaaria täiuslik siiski vaid orkestriga, kontsertettekandes jääb see ikka kontekstist välja kistud fragmendiks. Samas on iga Lied või romanss omaette tervik, mis sageli vaid paarileheküljelisena nõuab ometi suurt energialaengut nii lauljalt kui pianistilt.

Kõnealusel õhtul oli palju positiivseid momente. Esiteks oli nauding kuulata kahte nii rikkaliku andelaenguga interpreeti, kes sedavõrd erineva kunstnikukoega, kuid teineteist vägagi inspireerivad. Teiseks oli minule äärmiselt põnev ja rõõmustav jälgida, kui täiuslikuks on Merle Silmato arendanud oma suure ja kunagi üsna raskemoelise häälekäsitluse. Siin on järjekordne näide sellest, kui pikk on laulja teekond täiuslikkuse poole – alla kümne aasta ei tule kõne allagi, kui tahetakse pääseda parimate hulka.

Brahmsi Lied’ide esituses oli head pikka fraasi, nüansirohket dünaamikat ja selget sõna artikuleerimist. Kuna Silmato tundub olevat väga jõuline natuur, siis selline Lied nagu „Meine Liebe ist grün” läks vahest liiga tormlevaks – kutsub ju autori remark lebhaft (elav, vilgas) rohkem „maast lahti” lennukusele. Väga imponeeris „Immer leiser wird mein Schlummer” oma äärmise väljapeetusega.

Ootan põnevusega, millal Silmato saab ükskord laulda mõnda Richard Straussi ooperit. Kuna selle õhtu naelaks kujunes, vähemasti minu silmis, just selle helilooja looming: „Cäcilie”, „Befreit” ja „Morgen”. Esimeses ja kolmandas valitses neile lauludele ainuomane atmosfäär – olid need ju autori pulmakink oma lauljannast abikaasale. Siin oli paatost ja siirast pühendumist. Ja kroonina kõrgus üle kava mõlema interpreedi täiuslikkuseni välja voolitud „Befreit” („Vabastatud”), kus kõik autori remargid metsosoprani kõrgregistris (lento e con cuore, molto cantabile jt) kandsid kuulajani ülla, armastava hinge mõtte.

Rahmaninovi romansid on kindlasti Merle Silmato pärusmaa, kuid siin on veel arenguruumi nüansside leidmiseks. Praegu paistis, et puudu jääb rahmaninovlikust lüürikast ja nii mõneski laulus tundus, et fraasi loogika (mis lähtub autoril väga selgelt keelerütmist) kohati lonkas. Rahmaninovi puhul peab solist jälgima klaveripartiis toimuvat, sest sageli on teose kulminatsioon hoopis seal, mitte laulja partiis. Hetkel jätsid sügavama mulje „Ootan sind!”, „Me saame rahu”, „Kuis küll on valus” – laulja ja pianisti kirglikkus jõudsid kuulajani ühises tulvas.

Kavas kõlasid ka Ulrica aaria Verdi „Maskiballist”, Azucena jutustus „Trubaduurist” ja Prokofjevi Neiu ariooso kantaadist „Aleksander Nevski”. Vokaalses mõttes olid need lausa pärlid: lauldud peast, välja töötatud viimse nüansini. Kuid siinkohal kehtibki eeltoodud mõttekäik seoses ruumi akustikaga.

Kuulnud pärast kontserti, et mõlemad noored musitseerisid 38kraadise gripipalavikuga, jääb vaid tõsta kaabu väga kõrgele – sellise kontsentratsioonivõime ja tahtepingutusega noored jõuavad okkalisel kunstnikurajal kindlasti veel mägesid liigutada!