Arvo Pärdi auhinna üleandmisel pidas laudatio Saksa Bundestag’i president Norbert Lammert, pidulikust sündmusest võtsid osa ka Eesti Vabariigi riigikogu esimees Ene Ergma ning Berliini Suursaatkonna delegatsioon eesotsas suursaadik Clyde Kulliga.

*

Tänukõne rahvusvahelise auhinna üleandmise puhul.

Väga austatud kõrged külalised, armsad sõbrad!

Seista poliitikute ja teadlaste tähelepanu keskmes on ühele muusikule üsna harjumatu olukord. Siin väljaöeldud sõnad minu isiku ja minu muusika kohta kõlavad pisut liiga ülevalt, tegelikult pole ma endale kunagi seadnud nii grandioosseid eesmärke. Minu sihid ja mõõtkavad olid ja on palju tagasihoidlikumad ning lihtsamad. Tookord, oma tänase muusika ilmaletuleku paiku, olin kõige rohkem ametis sellega, et seesmiselt iseennast jalule aidata. Ma pidin jõudma seisundini, kus leian sellise muusikalise keele, mis mind rahuldanud oleks ja millega ma oleksin tahtnud elada. Ma olin nagu ühe paiga otsinguil oma sisemuses. Ühe kõlasaarekese otsinguil, kus, ütleme nii, võiks võimalikuks saada dialoog Jumalaga. Selle koha leidmine sai minu elu mõtteks. Olen kindel, et selline vajadus – kas siis teadlikult või alateadlikult – on omane igale inimesele, kindlasti paljud teie seast tunnetavad ja mõistavad, millest ma räägin.

Selgitamaks oma mõtteid, tahaksin teile kirjeldada üht pilti. Kui vaatleme rastertunnelmikroskoobi abil mingit ainet või eset, siis näeb üks tuhandekordne suurendus ilmselgelt välja teisiti kui miljonikordne suurendus. Kui liikuda läbi suurenduste staadiumide, võib avastada igasuguse mateeria vaatlemisel ettekujutamatuid ning üsna kaootilisi „maastikke”. Kunagi tuleb aga piir, kusagil kolmekümnemiljonilise suurenduse juures. Siin fantastilised maastikud järsku kaovad ning me näeme ainult ranget geomeetriat, teatud liiki võrgustikku – väga selget ja väga erilist. Hämmastavaim aga on sealjuures tõdeda, et see geomeetria näeb välja sarnane isegi väga erinevate ainete ja esemete puhul.

Kas võiksime proovida leida midagi sarnast ka inimolendi juures?

Lubage mul pisut fantaseerida. Püüame vaadelda inimhinge ühe sellise kvaasimikroskoobi läbi, liikudes kord-korralt järjest võimsama suurenduse suunas. Me oleme tunnistajaks, kuidas kõik inimese välised tunnused koos tema kõigi iseärasuste, nõrkuste ja voorustega suurenduse kasvades pildilt kaovad. See on kui lõputu taandamisprotsess, mis juhib meid kõige olulisema suunas. Sel „reisil oma sisemusse” jätame selja taha ka kõik ühiskondlikud, kultuurilised, poliitilised ja religioossed kontekstid. Lõpuks jõuame võrgusarnase põhimustrini. Seda võiks ehk nimetada ka „inimgeomeetriaks”: selge ja korrastatud, rahulikult vormitud, üle kõige aga – ilus. Selles sügavuses oleme me kõik üksteisega nii sarnased, et tunneme igaühes ära iseenda. Ja ainsana see tasand võiks saada kohaks, mille peale üleüldse võiks püstitada tõeliselt funktsioneeriva (rahu)silla, kus kõik meie probleemid – juhul kui neid siis veel üldse leidub – oleksid lahendatavad.

Mul on suur kiusatus vaadelda seda nii ilusalt korrastatud tasapinda, seda Ursubstanz’i (algainet), seda meie hinge sisemises kaitstuses asuvat hinnalist saarekest kui paika, mille kohta meile 2000 aastat tagasi öeldi, et Jumala riik asuvat seal – nimelt meie hingesügavuses. Hoolimata sellest, oleme me siis vanad või noored, rikkad või vaesed, naised või mehed, värvilised või valged, andekad või vähem andekad.

Ja nii püüan ka mina kuni tänaseni hoida end sellel rajal, otsides seda nii palavalt igatsetud „võlusaart”, kus kõik inimesed – minu jaoks aga ka kõik helid – võiksid elada armastuses üksteisega koos. Uksed sinna on avatud igaühele. Aga teekond sinna on raske – raske kuni meeleheiteni.

Teie auhind julgustab mind seda rada edasi käima ning annab mulle uut jõudu. Tänan teid väga selle eest!