Pühapäeval on Ukrainas erakorralised parlamendivalimised. President Petro Porošenko andis augustis teada parlamendi laialisaatmisest ning kuulutas välja ennetähtaegsed valimised.

Eelmist parlamendikoosseisu võis iseloomustada kui Regioonide Partei ja tagandatud Janukovõtsi-meelsete viimset kantsi, kuid Porošenko vajab reformide läbiviibimiseks koostöövalmis ülemraadat. See ei pruugi muidugi läbi minna, sest erinevatel hinnangutel võivad Regioonide Partei taustaga kandidaadid saada ligi poole kohtadest.

Reformid on kahtlemata olulised, Ukraina vajab reforme. Kuid need lõhestunud riigis sisuliselt kodusõja tingimustes peetavad valimised, mis ju Ukraina idaosas toimuvad vaid Kiievi kontrolli all olevatel aladel (seega Krimmist ja Sevastopolist saadikuid ülemraadasse ei valita ning raada koosseis jääb väiksemaks), järjest verisemaks muutuv valimisvõitlus, mille käigus kandideerijatel on tulnud arvesse võtta reaalset ohtu oma elule, on tõeline küpsuseksam Ukraina riigile ja rahvale riigiks kasvamise ning ühiselt sellele riigile identiteedi kujundamise osas.

Milliseks riigiks Ukraina saab? Millised sillad kaovad, millised jäävad ja millised alles luuakse ning kas palavalt armastatud rahvusriigi nimel tekib Ukraina ühiskonnas lisaks praegu valitsevale rahvuslikku ja geograafilist piiri pidi eneseidentifitseerimisele laiem ühine minapilt.

Muidugi on oluline, millise riikliku identiteedi ja sillapoliitika Ukraina poliitikud ja poliitika vormivad. Kuid seni prevaleerima kippunud nõukogulikust ühiskondlikust mentaliteedist, mis riigi arengut pärssinud on, vabanemiseks kuluks igale ukrainlasele ära leida sild oma südamest omaenda riigini, mõistmiseni, milline vastutus on omada riiki. Kas või ligi poole miljoni Ida-Ukrainast põgenenud sisepagulase abistamisega.