Eestit esindasid Tartu Uue teatri lavastus „Ird, K.” ja Von Krahli teatri „The End”. Olin ettehaaravalt üsna veendunud, et need lavastused on selle festivali favoriidid, vaatamata sellele, et „Ird, K.” on üsna ajastuspetsiifiline ja kontekstitundlik. Seda vaatamata ka sellele, et žürii koosnes auväärsetest küpses eas inimestest: meie teatrikriitik ja poliitik Jaak Allik, läti teatrikriitik ja -uurija Silvija Radzobe, leedu teatriprofessor ja lavastaja Petras Bielskis, soome teatriuurija Pirkko Koski ja -kriitik Matti Linnavuori. Nii ladusalt asjad siiski ei läinud, kuigi üldiselt vaatavad Läti ja Leedu teatriinimesed viimastel aastatel imetlevalt Eesti poole.

„Ird, K-d” mängiti Riia ühes endises kultuurimajas, mida nüüd üüritakse välja vabatruppidele ning mis vastas oma räämasuses üsna täpselt Tartu Uuele teatrile, nagu Allik tähelepanelikult märkis. Kuna olin lavastust juba kaks korda näinud, siis tundus Riia etendus kohati rõhutatult aeglane ja veniv ning võõrkeelse ja -meelse publiku ees nn still-stseenid ei kandnud. Paljudele tundus ka lavastuse teatraalnegroteskne stiil amatöörliku ülemängimisena. Nero Urke Irdina balansseeris väga osavalt forte ja piano, koomika ja traagika vahel, muutes etenduse heliliselt, emotsionaalselt ja intellektuaalselt värviliseks. Urke pälviski parima meesnäitleja auhinna ning autor-lavastaja Ivar Põllut tunnustati lavastuse kontseptsiooni ja muusikalise kujunduse eest.

„The End” ja Von Krahli trupp olid viidud Riia äärelinna mööblivabriku jääkülma saali, mida tuli pimeduse katte all kaua otsida. Polnud siis ka mingi ime, et lavastus oli liimist lahti. Rääkimata sellest, et trupp polnud „The End’i” pea aasta aega mänginud ning nüüd tehti seda sünkroontõlke vahendusel ja tavalisest pisut aeglasemalt. Igal juhul oli esmakordse vaatamise apokalüptiline lummus kadunud, põhjuseks muu hulgas vähene ruumiline ja näitlejaenergeetiline keskendatus, seda eriti lindjumalate saabumisest peale. Žürii tegi siiski kiriku keset küla, ühendades küllastunud konservatiivide eitava ja peamiselt eestlastest vaatajate imetleva vaatepunkti ning premeeris Von Krahli teatrit ruumi ja aja loomingulise interpreteerimise eest.

Kõige kummalisema valiku oli teinud Leedu. Leedu Lauateater esitas rühmatööna valminud muusikalis-etnoloogilise sõnadeta koguperelavastuse „Kure kingitus”, mis oli eelmisel aastal saanud hooaja parima lavastuse auhinna (kui uskuda ingliskeelset festivalikava, mis ei olnud küll alati usaldusväärne). Kõige enam meenutas see vildist lavastus nuku- või objektiteatrit, kahjuks üsna fantaasiavaest ja kohati ka arusaamatut. Laval sündinud naturaalsetel pillidel esitatud muusika oli küll hüpnootiline.

Suurel laval mängis Klaipėda Riiklik Draamateater Jonas Vaitkuse lavastust „Tüdruk, kes kartis jumalat” (festivalikavas „Tüdruk, keda jumal kartis”). See Gintaras Grajauskase näidend on tunnistatud viimase viie aasta parimaks algupärandiks ning lavastus on pälvinud aastaauhinna kolmes kategoorias. Väga muljetavaldav eelreklaam! Vaitkuse roll leedu teatris on ilmselt võrreldav Jaan Toominga omaga eesti teatris: ta esindab 1970.-1980. aastate avangardi, nn poeetilist teatrit. „Tüdruk, kes kartis jumalat” oleks võinud olla lavastatud ka XX sajandi alguses modernistlikus teatrilaadis, sellele viitasid nii kubistlik lavakujundus kui ka ekspressionistlik näitlemislaad – näiteks hüsteeriline kangelanna karjus terve esimese vaatuse oma repliigid otse saali. Tähendustiinelt ja ebastandardselt alanud leedu rahva kannatuste saaga ning groteskne pulmapidu suubusid kiiresti kapitalismi must-valgesse kriitikasse ja olmerealismi, et finaalis tõusta nüüdisaegse ühiskonna suurte sümboliteni – hullumaja ning pissipoti tühjaksjoomiseni. Vaatajad olid hämmingus, Vaitkus sai austusavaldusena lavastajaauhinna.

Läti lavastaja Regnārs Vaivars oli Daile teatris lavale toonud osa Jānis Jaunsudrabiņši XX sajandi alguses kirjutatud romaanist „Aija” pealkirjaga „Aija pärast Jaunsudrabiņšit”. Lugu räägib Aija (Kristīne Nevarauska, pälvis parima naisnäitleja auhinna) ebaõnnestunud suhetest meestega, esitatud rõhutatult füüsiliselt ja mänguliselt pingelise armukolmnurgana, aga samas naturalistliku ja detailideni äärmist vaesust rõhutava lavakujunduse taustal. Lätis võibki see praegu tunduda väga aktuaalne – kuidas säilitada inimlikkust ja hoida oma armastust materiaalsete olude kiuste? Lavastuse suurimaks probleemiks oli aga ühe meespeategelase psühholoogiliselt ette valmistamata ja vaatajaile mõistetamatu enesetapp.

Balti teatrifestivali grand prix’ pälvis Riia Uue teatri lavastus „Ziedonis ja universum”, mille on lavastanud Alvis Hermanis. See oli tõesti kuuest lavastusest kõige terviklikum, korralikum. Lavastus põhinedes läti kuulsa poeedi ja esseisti Imants Ziedonise (sündinud 1933) loomingul ja temaga tehtud intervjuudel, mida esitati pealkirjastatud sketšidena (nt „Ziedonis ja universum”) ning kurblik-humoorikas võtmes. Publiku reaktsioonide pealt võis arvata, et tegemist oli lätlastele märgiliste tekstidega, mis jõudsid välismaalasteni lapidaarses tõlkes ning kontekstitult. Mida ütleks Rummo või Runneli luule, näiteks mõned mütologiseerunud tekstid välismaalastele, eriti kui neid sunnitaks seda kuulama kaks tundi ja nelikümmend minutit? Kogu empaatia kokkuvõtmise korral võib muidugi kõigest aru saada. Igal juhul sai fraasist „Kukainīt, re, kā saule spīd!” („Mutukas, vaata, kuis päike sirab!”) festivali vennaskonna salavormel. Veel jäid meelde suurel tühjal laval kaks kujundit: punane mootorratas Jawa otse „universumisse” kihutamas ning elus eesel – kangekaelsuse võrdkuju – heina krõmpsutamas. Rääkimata kolmest Ziedonisest laua taga, kaks omavahel vaidlemas ja kolmas vahelduva huviga juttu kõrvalt jälgimas. „Ziedonis” oli saanud hooajal 2009/2010 läti autori teksti parima lavastuse ning peaosatäitja Kaspars Znotiņš parima näitleja auhinna. Nagu Nero Urke nii paistis ka Znotiņš silma reaalse isiku harukordselt täpse jäljendamisega.

Kokkuvõttes tekitasid kõik festivalilavastused rohkem küsimusi või siis imestust kui imetlust või mõtteid. Mida me sellest jälle õppisime? Seda, et teater pole mitte ainult ajalik, vaid ka rõhutatult kohalik kunst, eriti kui pole tegemist peavooluga, rahvusvaheliselt tuntud tekstidega või nn universaalsete festivalilavastustega. Muidugi tekitab see kohalikkus kohati arusaamatust, ent oma teistsugususega, nn Balti eksootikaga, ka huvi. Kuid selleks, et see festival ei oleks vaid iga-aastane veidruste väljanäitus, tuleks lavastusi rohkem verbaalselt kontekstualiseerida. Andres Noormets käiski välja idee, et Balti teatrifestival võiks liikuda rohkem kuraatori(te)festivali suunas, nii et lavastuste väljavalijad võtaksid oma maitseotsustuste eest ka vastutuse ning saaksid seda ühel või teisel viisil (nt samal ajal toimuval konverentsil) kommenteerida.