Rahvusvahelise konverentsi ?Kultuur, loodus, semiootika. Kohad IV? üks peaesineja oli Aberdeeni ülikooli sotsiaalantropoloogia professor Tim Ingold, kes on praegu maailmas inimese ja keskkonna suhete alal üks juhtivaid mõtlejaid. Ingold alustas oma teaduslikku tegevust 1970ndatel skolt-saamide uurimisega, hakkas aga peagi huvi tundma üldisemate probleemide, inimeste ja loomade suhete antropoloogia ning evolutsiooni mõistmise vastu eri teadusaladel. Käsitledes inimese eriomaseid tunnuseid kõnet ja tööriistade valmistamise oskust, jõudis ta keele ja tehnoloogia omavaheliste seoste uurimiseni inimese evolutsioonis.
1990ndatest on Ingold püüdnud omavahel siduda kunsti ja tehnoloogia antropoloogiat. Samal ajal on ta jätkanud uurimistööd ökoloogilise antropoloogia valdkonnas ning mõjutatuna James Gibsoni tajusüsteemide käsitlusest püüdnud põimida ökoloogilisi lähenemisi antropoloogias ja psühholoogias.
Oma viimastes töödes, mis on kokku kogutud 2000. aastal ilmunud teosesse ?Keskkonna tajumine? (?The perception of the environment: essays on livelihood, dwelling and skill?), püüab Ingold suhetepõhise lähenemise abil pakkuda alternatiivi neodarvinismi ja kognitiivteaduse ühendusest sündinud traditsioonilistele mudelitele geneetilisest ja kultuurilisest edasikandumisest. Ingoldi arvates on tähtsad harjumus ja keha vilumus, mis mängivad olulist rolli keskkonnas ja igapäevaelus orienteerumisel.
Konverentsil pidas Ingold ettekande joonte antropoloogiast, eri viisidest kogeda ja mõtestada inimeste ümberpaiknemist ruumis, vastandades üksteisele maastikus rändamist ja sihtkohale orienteeritud transporti.
Palun iseloomustage tänapäeva antropoloogias valitsevat olukorda.
Praegu ei ole ma antropoloogia suhtes kuigi optimistlik. Algusest peale on antropoloogia probleem olnud lõhe humanitaarsema, kirjanduskriitikast, keelefilosoofiast ja teistest sellistest valdkondadest tõukuva sotsiokultuurilise ning loodusteaduslikuma bioloogilise lähenemise vahel. Viimastel aastatel see lõhe pigem kasvab. Mulle on antropoloogia puhul alati oluline olnud, et selle abil on võimalik ületada humanitaar- ja loodusteaduste veelahet, aga ma ei arva et antropoloogia sellega praegu väga hästi hakkama saab.
2003. aastal toimus Manchesteris suurejooneline konverents ?Antropoloogia ja teadus?. Seal tehti tähelepanuväärselt palju väga häid ettekandeid teaduse antropoloogiast. Paljud ettekanded käsitlesid ka teaduse ja ühiskonna suhteid: uuriti, kuidas teaduslikud avastused mõjutavad inimeste ühiskondlikku elu ning kuidas teadusuuringud mõjutavad poliitikat kõigis sellistes tähtsates valdkondades nagu kodanikuühendusel, reproduktiivtehnoloogiad jms. Aga konverentsil polnud ettekannet, mis oleks käsitlenud antropoloogiat kui teadust: mida võiks antropoloogia lisada teaduslikule arusaamale sellest, mida tähendab olla inimene maailmas? Üks kaasaegse antropoloogia põhiprobleeme ongi, et kõike käsitletakse objektina, mida tuleb uurida, nii et alati on tegu kellegi või millegi antropoloogiaga. Määratlen antropoloogiat kui ?filosoofiat, millesse on kaasatud inimesed?.
Miks antropoloogia eri harude kokkutoomine ei õnnestu?
Osaliselt tuleneb see sellest, et traditsioonid on erinevad. Kui ma ütlen oma sotsiaalantropoloogidest kolleegidele, et mind huvitab kultuuriline varieerumine teataval bioloogilisel viisil, arvavad nad kohe, et ma olen kohutav sotsiobioloogia pooldaja ja tahan väita, et kõik on geneetiliselt determineeritud. Kui ma räägin bioloogidega ja teatan, et tegelikult huvitab mind ühiskondlik elu, siis nad keelduvad minuga diskuteerimast, kuni ma pole omaks võtnud nende neodarvinistlikke vaateid. Antropoloogia eri traditsioonides omandatud teadmised erinevad meeletult. See loob kultuurilise barjääri, mida on raske ületada.
Kas see on metodoloogia küsimus?
Pole kindel, et see on metodoloogia küsimus. Tihti juhtub, et kui vaidlen darvinistlike bioloogidega või, mis veel hullem, kognitiivpsühholoogidega, esitades seisukohti, mis kritiseerivad nende mudelite eeldusi, väidavad nad: ?Sa paned mu väited kahtluse alla. Millistele andmetele tuginedes?? Teisisõnu, nad suhtuvad teoreetilisse või paradigma pihta suunatud kriitikasse kui millessegi, mida saab põhjendada andmete abil. Aga seda ei lahenda andmete abil, sest see on filosoofiline küsimus.
Paljude bioloogide arvates seisneb raskus selles, et neodarvinistliku vaate eeldused ei ole vaidlustatavad. Sama probleemiga seisavad silmitsi ka paljud kognitiivpsühholoogid. Niipalju kui nemad asjast aru saavad, on olemas teatav viis käsitleda ajutegevust ja selle viisi kahtluse alla seadmine oleks justkui tagasipöördumine Koperniku-eelsesse aega.
Mind üllatab, kui palju on holistlikumatel ja suhetepõhisematel lähenemisviisidel poolehoidjaid Euroopas, Põhjamaades, Saksamaal ja Baltimaadelgi, võrreldes Inglismaa või Ühendriikidega. Olen täheldanud, et Ühendriikides on peaaegu võimatu millegi üle teoretiseerida. Aastaid tagasi käisin seal ühe tuntud ja tunnustatud bioloogi loengus. Too võttis kivi kätte ja teatas: ?Kui ma selle kivi nüüd lahti lasen, siis kukub see maha.? Ta kinnitas, et evolutsioon, nagu seda õpikutes seletatakse, on tõestatud fakt, niisamuti kui see, et kivi kukub maha. See sööbis mulle mällu ning ma hakkasin mõtlema, et kui ka Darwin oleks jäänud kindlaks tema ajastul valitsenud seisukohtadele, poleks me niigi kaugele jõudnud.
Mis teid praegu uurijana huvitab?
Olen siirdumas uutesse valdkondadesse. Üks neist on antropoloogia ja kunsti suhte uurimine. Kuidas saaks mõlemat, nii kunsti kui antropoloogiat, vaadelda mõistmise viisidena, mis seletavad, kuidas inimesed tajuvad, loovad ja mõistavad ümbritsevat. Loen praegu kursust ?Antropoloogia, arheoloogia, kunst ja arhitektuur?. Vaatlen nelja valdkonna seoseid ja uurin disaini loomust, meeli, kujutamise vorme puudutavat. Üks neist nähtustest, mis mulle erilist huvi pakub, on notatsiooni vormid; juhul, kui käsitlen notatsiooni kui asjade kirjeldamist. Kirjutatud sõnad on ainult üks notatsiooni vormidest. On olemas veel teisigi: noodikiri, tantsukiri, arhitektuurijoonis. Eelkõige on huvitav vaadata maailma ülesmärkimise viiside suhteid ning jälgida, kuidas neid kirjeldusi saab üksteise vastu vahetada. Lõpuks on see viinud mind joonte käsitlemise juurde.
Tahtsin aru saada, mille poolest erineb laul kõnest; sellest kuidas me siin läänes oleme hakanud vahet tegema laulu ja kõne vahel. Paljud maailma rahvad ei tee neil üldse vahet või teevad seda teisiti. Oletasin, et sel eristamisel peab olema seos viisiga, kuidas eristame kirja ja noodikirja. Uurides kirja ajalugu, panin tähele, et peaaegu mitte üheski kirja päritolu ja ajalugu käsitlevas arutelus ei mainita noodikirja. Kui kirja ja noodikirja eristamine on ajalooliselt kujunenud, siis peaks igasugune kirja ajalugu olema ühtlasi ka noodikirja ajalugu. See tähendab, et kirja ajalugu peaks olema osa üldisemast noteerimise ajaloost. Seejärel leidsin, et notatsioonid koosnevad joontest, mis on pindadele inskribeeritud. Sellest tulenevalt peab iga noteerimise ajalugu olema osa üldisemast joone ajaloost. Millise kuju võiks see ajalugu võtta? Sain aru, et on erinevaid joone tüüpe: on jooni, mida inskribeeritakse, ja on lõimelaadseid jooni. Lõimed võivad muunduda joonteks ja vastupidi.
See teema on lähedalt seotud antropoloogia, arheoloogia, kunsti ja arhitektuuri kesksete küsimustega. Avastasin, et teatud küsimuste korral erinevate distsipliinide piirid haihtuvad. Ühtäkki leiad, et toetud ühes kohas mõne arhitekti, teises kohas mõne antropoloogi ja kolmandas kohas mõne arheoloogi töödele. Tegelikult käsitlevad nad aga kõik sama probleemi.
Mille poolest sarnaneb antropoloogia teiste tõlgendavate kultuuri uurivate distsipliinidega? Millised on erinevused?
Arvan, et tahaksin antropoloogia kohta öelda sedasama, mida teie tahaksite ö
elda semiootika kohta. Sageli mõtleme teadustevahelisest tööjaotusest Venni diagrammi vahendusel ja kujutleme, et see on jagatud sektoriteks, nii et paljude distsipliinide puhul saab öelda, et ?meie uurime just seda sektorit?. Ma usun, kui küsiksin teilt semiootika kohta, siis tõenäoliselt vastaksite: ?Semiootika ei võta enda alla ühte sektorit akadeemilises tööjaotuses, vaid haarab kogu tervikut.? Tahaksin antropoloogia kohta väita sedasama: antropoloogia püüab kokku panna inimese elu segmendid, mis on uurimiseks distsipliinide vahel ära jagatud.
On raske öelda, kuidas antropoloogia teistest valdkondadest erineb. Kas võib öelda, et antropoloogia uurib ühiskondi või kultuure? Mitte päriselt, sest ühiskond pole organism, seda pole näha ega saa ka katsuda. Maailm ei ole kenasti erinevateks kultuurideks jaotunud. Ei saa ka öelda, et antropoloogia uurib inimesi, sest ajaloolased, etnoloogid, arstiteadlased ja veel teisedki teevad ju sedasama. Kuid antropoloogia teeb veel ühe sammu: me ei uuri inimesi, me uurime koos inimestega.
Välitööd on nagu meistriklass, kus veedad palju aega inimestega, keda pead ekspertideks. Omandatud teadmistega ja tuled tagasi veidi targemana, seejärel üritad neid teadmisi kasutada, oma filosoofilisi tõekspidamisi küsimuse alla pannes. Minu arust ei toimita üheski teises valdkonnas niiviisi.
Antropoloogial on fundamentaalselt võrdlev loomus. See ei tähenda, et üritame kogu aeg süstemaatiliselt üht ühiskonda teisega võrrelda. Isegi kui uurida kogu elu üht inimgruppi, teeme seda kogu aeg mõeldes: ?Miks tegutsevad nad just sedaviisi ja mitte teisiti?? Mõnede küsimusteni jõuab vaid siis, kui vaadata asju võrdlevalt.
