Kontsert „URR-32: Eesti asi“ 18. I raadiomaja esimeses stuudios. Ansambel U: (Tarmo Johannes, Helena Tuuling, Merje Roomere, Levi-Danel Mägila, Taavi Kerikmäe ja Vambola Krigul). Kavas Lepo Sumera, Liis Jürgensi, Jaan Koha, Andres Lõo ja Märt-Matis Lille muusika eesti rahvapillidel.
Ansambel U: ei pelga katsumusi ja nende kustutamatu seiklushimu on nüüdseks nakatanud tõenäoliselt ka enamiku kuulajaist. Aastate jooksul on U: läbi töötanud aukartustäratavas mahus nüüdismuusikat ja toonud selle ka publikule lähemale. Oleme sellega harjunud, isegi ära hellitatud. Kuid aeg-ajalt kuuleme ikkagi midagi, mis raputab.
Nüüdseks on juba üsna tavapärane kuulda lääne kunstmuusikas mitmesuguseid eksootilisi instrumente. Tihtipeale kasutatakse kaugetest paikadest pärit pille pelgalt uute ja põnevate kõlavärvide tõttu. See ei ole otseselt hea ega halb, kuid tähtis on mõista, et igal instrumendil on päritolumaal oma lugu ja roll kohalikus elus ning seda ei tasu kindlasti ignoreerida. Millisel juhul on teistest kultuuridest laenamine õigustatud ning kust jookseb piir austuse ja kaaperdamise vahel? Ansambel U: keeras selle probleemistiku aga hoopis tagurpidi ja haaras meie oma rahvapillid, et esitada kunstmuusikat, pealegi sellist, mis pärit eesti heliloojate sulest.
U: aastalõpukontserdil võis juba kuulda (ja näha) uue kava esimest killukest, kui ajaloomuuseumi Suurgildi hoone saalis kõlas Lepo Sumera teose „Dracula ja Zombi laps“ (1993) esimene osa. Tuleb tunnistada, et minu esimene reaktsioon oli ehmatus. Eri kandled, Hiiu kannel, roopill, vilepill ja sikusarv kõlasid koos ootamatult hapralt. Ma ei olnud harjunud nägema ansamblit nii haavatavana. Korraga valus ja ilus nagu eestlaste lugu. Raadiomaja kontserdil loksus see esitus minu meelest paika. Saanud teada, et Sumera oli teose algselt kirjutanud Hortus Musicusele, kes mängis seda rafineeritud vanamuusikainstrumentidel, muutus see kohati rohmakas rahvapilliversioon mõistetavamaks ja armsamaks. Kujutelmas segunesid Rainer Sarneti „November“ ja Jim Jarmuschi „Armastajate igavene elu“.*
Raadiomaja kontsert algas Lepo Sumera palaga „Laulev odalisk“ (1999), sooloteosega vabalt valitud meloodiainstrumendile, milleks Tarmo Johannes oli valinud sikusarve. Märgiliselt väga tabav, aga praktiliselt keeruline ülesanne, sest sikusarv oli kava vist üks raskemini taltsutatav pill. Teos ise kippus seega jääma instrumendi suure iseloomu varju.
Liis Jürgensi „Rannajoon“ (2003) kõlas juba märksa loomulikumalt. Teos, mille noodigraafika põhineb tegelikul maakaardil (kontserdil kõlasid Vormsi ja Hiiumaa rannajoon), kanti ette mitmesugustel vilepillidel, karjasepasunal ja pingipillil. Kummaline kooslus, aga selle tulemusena sündis täiesti muinasjutuline helimaastik.
Kompositsiooniuudiseid laiast maailmast tõi programmi Jaan Koha „Rondo aleatorica“ (1967), aleatooriline klaveriteos, mis kõlas Taavi Kerikmäe esituses hoopis harmooniumil. Tegemist oli ilmselt ühe noorema instrumendiga kontserdil kasutatud valikus. Klaverist pehmem karakter ja väiksem dünaamiline vahemik muutsid Koha teose märksa kodusemaks ning klahvide vali klõbin lisas teosele justkui uue värvikihi.
Igati õnnestunuks võib pidada Andres Lõo teose „Miimiline partituur“ (2005) ettekannet. Tabasin end hiljem mõttelt, et see oli vist esimene kord, kui rahvapillid ei pidanud muusikaga tähelepanu eest võitlema. Kõlasid elektromagneti abil mängitud duurkannel, müstilised sumistid ning suur valik müra- ja rütmipille, millele läheneti nüüd juba puhtalt nüüdismuusika vaatenurgast. Teose pakutud raamistatud vabadust ja kogenud mängijate enesekindlat esitust oli ilus vaadata.
Tehnoloogilise lisamõõtme tõi sisse eelviimasena kõlanud Udo Kasemetsa teos „Timepiece“ (1964). Eesti rahvamuusika arhiivisalvestisi kasutades ja Kasemetsa reegleid järgides oli Kerikmäe ette valmistanud linditeose, kus oli justkui väga väikesesse ajaühikusse mahutatud suur osa meie kultuuriloost. Vahest just sellisena võiks näha meid mõni kaugem tsivilisatsioon.
Kontserdi lõpetas kava kõige mahukam teos, Märt-Matis Lille „Mu nuttev hääl on sügistuul“ (2005). Ka selles esituses ei kippunud instrumentaarium kompositsiooni varjutama ja pelgalt salvestust kuulates ei pruugikski aimata, et tegemist on rahvapillidega. Uus ja originaalseade kõlavad küllaltki sarnaselt.
Kontserdi „URR-32: Eesti asi“ käivitav jõud oli näiliselt lihtne küsimus: kuidas võiks kõlada eesti nüüdismuusika eesti rahvapillidel? Pärimusmuusikutel on kindlasti oma nägemus, kes ja millises olukorras võiks üleüldse rahvapille mängida. Samal ajal on eesti kultuuri üks võludest just kirjutatud reeglite ja range hierarhia vähesus. Kunstmuusika ja rahvamuusika lähtepositsioon kahtlemata erineb, aga on igati põnev, kui need kaks maailma omavahel aeg-ajalt põrkuvad, ja miks mitte sirutada eksootilise mugavuslaenu asemel käsi siinsesse pärimusse, tuhnida arhiivides ja mõtiskleda asjade päritolu üle. Sikusarvega tagasi tulevikku!
* „November“, Rainer Sarnet, 2017; „Only Lovers Left Alive“, Jim Jarmusch, 2013.