Kuigi „Kultuuripoliitika põhialused kuni aastani 2020“ sündis kultuuri juhtimise omamoodi grotesksel ajajärgul, on selles siiski nii mõndagi head. Üle noatera pääsesid dokumenti ka eesti interpreedid, mille üle on tõeliselt hea meel! Riigi valmisolek toetada interpreeti, samaaegselt panustades sellega meie inimeste võimalusse rahuldada oma tõsisemaid, vaimseid ja kultuurilisi vajadusi, on igati tänuväärne.
Viimastel aastatel on kultuuripoliitikas aset leidnud sügavad nihked. Tihti on raske selgust saada olukorras, kus kaks ülimalt tõsist asja – kultuur ja raha –, on uputatud verbaalsesse vahtu loomemajandusest. Lootustandev oli lugeda uue kultuuriministri intervjuust Postimehele, et uuesti tuleb mõtestada loomemajandus. Loodetavasti koorub ametnikekeelsest sõnamassist välja sisu ja mõte, mis toob ka tavalisema inimese jaoks mingil määral selgust. Võimalik, et loomemajanduse mitmetimõistetavuse tõttu on viimastel aastatel toimunud arengu tulemusena märkimisväärselt kasvanud seltskondliku kallaku ja meelelahutustööstuslike joontega tegevuse finantseerimine kultuuriministeeriumi eelarvest. Ka nn loomemajanduslikud projektid kasutavad peale EASi toetuste järjest ohtramalt kultuuriministeeriumi ja kultuurikapitali jagatavat raha. Mõned peavad seda vahendite lahkumiseks valdkonnast, mõned arvavad just vastupidi. Küllap on see prioriteetide, võimalik, et ka kultuuripoliitiliste valikute ning otsustajate maitse ja kompetentsuse küsimus. Küsimus sellest, mis on kunst, mis on taidlus, noorsootöö jne, ei ole ilmselt kergete killast.
Tsiteerin kultuuriministeeriumi vastvalminud dokumenti „Aruanne „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020” täitmise kohta”, kus on minu lemmikpunkt kultuuripoliitika põhialustest: „28.5 Riigi eesmärk on luua paremad võimalused Eesti heliloojate ja interpreetide tegevuseks ja loomingu tutvustamiseks. Riik toetab Eesti heliloojatelt uue heliloomingu tellimist ning Eesti heliloojate ja interpreetide jõudmist rahvusvahelisele areenile. Riik peab oluliseks Eesti heliloojate ja interpreetide väärtusliku pärandi kogumist, dokumenteerimist, kirjastamist ja tutvustamist.“
Ja nüüd kultuuriministeeriumi aruanne selle punkti kohta: „Kultuuriministeerium toetab Eesti Muusika Arenduskeskuse tegevust, et ta saaks osaleda rahvusvahelistes võrgustikes, aidata kaasa kontaktürituste korraldamisel ja tegeleda muusikaettevõtluse edendamisega.“
Ja kõik! Üpris jahmatav lugemine. Võimalik, et ministeeriumis on uue muusikaettevõtluse arenduskeskuse Music Estonia pühendunud arendamise käigus unustatud, mis organisatsioon õieti oli ja on Eesti Muusika Arenduskeskus (samuti muusikaettevõtluse arendaja). Võimalik et ka selle, et on olemas Eesti heliloojate liit ja Eesti interpreetide liit? Eelneva põhjal jääb mulle ebaselgeks, kas (vähemasti muusikavaldkonna puhul) on kultuuriministeeriumi põhitähelepanu suunatud ettevõtlusele või siiski kultuurile.
Riigil on oma sihtasutus Eesti Kontsert, mis on Eestis suurim kontserdikorraldaja. Kasutades majandusinimeste kõnepruuki võiks öelda, et tegemist on turul domineeriva organisatsiooniga. Eesti Kontsert on kontserdikorraldaja, finantseerija, mänedžer, kinnisvaraomanik, rahvusooperi omanduses oleva Estonia kontserdisaali direktsioon, suurejooneline nn ekspordiprojektide läbiviija, rahataotleja ministeeriumi jaotustest, kultuurkapitalist, RAMi ja Hortus Musicuse tööandja. Loetelu ei ole vist veel lõplik? Võimalik, et just tohutu tegevushaarde tõttu on Eesti Kontserdi huvi kohaliku, igapäevase üle-eestilise kontserdielu korraldamise vastu jahtumas. See on ülitähtis missioon, mis annab tööd ja loomingulist väljundit interpreedile ning meie rahvale võimaluse kõikjal Eestis külastada ja nautida kammer- või Lied’i-kontserti, keelpillikvarteti esinemist või klaveriõhtut ja teeb meist arenenud ühiskonna, kus meelelahutus ei asenda tõsisemaid vaimseid väärtusi. Siin ootaks Eesti Kontserdilt vähem üleolevat suhtumist eesti interpreeti ja suuremat koostöövalmidust interpreetide liiduga. Võib-olla oleks otstarbekas, et riik, finantseerides oma sihtasutust, paneks mõnele rahapakile sildi külge, tagamaks „Kultuuripoliitika põhialuste“ punktis 28.5 lubatut? Kunagi käivitub ehk jälle arutelu teemal „Milline Eesti Kontsert oleks parim“? Kas kõigi ülal loetletud funktsioonide tasemel täitmine on jõukohane ühele organisatsioonile?
Kuidagi ei saa jätta jälle kord mainimata valmis ehitamata Eesti muusika- ja teatriakadeemia saalikompleksi. Endiselt ei ole muusikaakadeemia sümfooniaorkestril ja kooril võimalik harjutada professionaalsetes akustilistes tingimustes, artistihakatistel jääb saamata päris saali- ja lavatreening, jazzmuusikud ootavad ikka pikisilmi oma black box’i, harjutades praegu kapist pisut suuremas ruumis. Olukord mõjub pärssivalt meie tulevaste interpreetide rahvusvahelisele konkurentsivõimele, ei võimalda täielikult välja arendada professionaalset kõrgtaset, ilma milleta ei aita ei mesijutud ekspordist, rohkesõnaline turundus ega eufooria kohalikus meedias. Loodetavasti saab see kurb lugu poliitikute meele muutlikkusest ja ükskõiksusest õnneliku lõpu. 1990ndatel, võrreldamatult raskemates majanduslikes oludes suudeti jõuda mõistmiseni muusikaakadeemia uue hoone vajalikkusest ja ehitati valmis õppehoone esimene järk, mille üle võime olla uhked veel tänapäevalgi.
Miks mitte lõpuks ka unistada? Tallinnas ei ole paika, kus saaks nautida sümfooniaorkestri kõla kogu tema rikkuses. Estonia kontserdisaal on selleks väike, võimsama repertuaari puhul saab ruum „täis“ – kannatavad kõla läbipaistvus, helifaktuuri selgus ja mõjuvus. Loodetavasti ehitatakse kunagi ka Tallinna üks tõeline kontserdimaja – mitte ait, kelder, ladu vms –, midagi Helsingi Musiikkitalo sarnast. 1500–1800 kohaga naturaalse, tõelise akustikaga saaliga, millest saaks ERSO uus kodu ja mis annaks võimsa tõuke meie esindusorkestri arengule, kus oleks rõõm võõrustada ja kuulata maailma tipporkestreid.