„Jazzkaar“ ja aprill käivad Eestis kokku nagu PÖFF ja november või vabariigi aasta­päev ja veebruar. Juba 34 aastat tuksub kevadine ootusärevus õõtsuvate džässirütmide tempos. Festival on pidu, loob uue aegruumi, parema maailma, mis eristub argitoimetustest, -kogemustest ja -tähendustest.¹

Sama kirev, kui on küpsest noorusest pulbitsev „Jazzkaar“, on kogu Eesti džässi­festivalide traditsioon, mis sai alguse rohkem kui seitse aastakümmet tagasi. Et kogu ajalugu otsast peale ära rääkida, tuleb liikuda ajas tagasi 1949. aastasse.

„5. mail 1949 toimus Töönduslike Kooperatiivide Kultuuribaasi Klubis kahe jazz-ansambli – Mikide ja Uno Naissoo SC kvarteti loominguline kohtumine. Esmakordse üritusena ei kulgenud õhtu küll täpselt ettekavatsetud rada mööda, kuid kujunes ometi tublisti ergutavaks ja mitmetele uutele tuleviku­suundadele osutavaks koosmänguliseks kohtumiseks. Huvi äratamise osas üritus vast isegi täitis talle pandud lootused. Ja selle eest tänu kõigile osavõtjaile!“ ² Selliste sõnadega algab ansambli Swing Club 1950. aastal koostatud almanahhis Heldur Karmo artikkel uuest džässimuusikaõhtust.

Karmo kirjeldab üksikasjalikult kohtumisõhtu sihtgruppi ja osalejaid: „Kuulajaks võiks olla iga tõeliselt jazzihuviline inimene, mitte aga mingisugune tavaline tantsupublik, kelle eest tuleb uksed kohtumisele otsustavalt sulgeda. Põhiliseks osaks kohtumisel jäävad niisiis ikkagi muusikategijad, sest on vähe neid, kes olles täielikud fanaatikud, ei ole püüdnud või ei püüa oma tundeid rakendada isetegevuses.“

Loomingulise kohtumise tasemest rääkides on kirjutaja kriitiline. Mikid on tema arvates suure svingbändi imitatsioon, selle orkestratsioonides puudub originaalsus: „kõik oli kopeeritud“, ent see on siiski „arenemisvõimeline orkester“. Swing Clubil polnud esinemiskogemust ja bassimängija ei tabanud „kangekaelse järjekindlusega“ õigeid noote, aga see-eest mängiti originaalrepertuaari. Õhtu lõppes Karmo kirjelduse järgi väga proosaliselt: pärast üritust „haarasid kõik kiirustades oma portfellid, instrumendid ja muu liikumatu varanduse kaenlasse ja ruttasid ummisjalu, kes viimasele bussile, kes viimasele rongile, kes viimasele trammile … Tallinna jazz-orkestrite I loomingulisele kohtumisele oli pandud maine ja põrutav punkt“.

Ajalugu on näidanud, et üritus osutas tõepoolest uutele tulevikusuundadele. Tagasihoidlik loominguline kohtumine kasvas aasta-aastalt ja jõudis 1958. aastal täismõõdus festivalini, kui Tallinna vineeri- ja mööblivabriku klubis astus kolme päeva jooksul lavale 12 ansamblit ja orkestrit. Esimesed osalejad väljastpoolt Eestit olid kaks ansamblit Leningradist, kes esinesid 1959. aasta festivalil. Festival laienes märgatavalt 1965. aastal, kui osavõtjate hulgas oli kaheksa ansamblit mitmelt poolt üle Nõukogude Liidu. Festivalil „Tallinn 66“ astusid üles esimesed välismaised ansamblid Soomest ja Rootsist. Uno Naissoo algatus tipnes 1967. aasta legendaarse festivaliga, mis kandis järjekorranumbrit 14 ja kus osales 122 muusikut 17 riigist. Sensatsioonihõnguliseks kujunes „Tallinn 67“ Ameerika saksofonisti Charles Lloydiga juhtunu tõttu: teda ei lubatud planeeritud ajal lavale. Päästerõngaks sai Lloydi avaldus kohaletulnud rohkearvulisele Ameerika pressile mustanahaliste diskrimineerimise kohta Nõukogude Liidus. Segaduse põhjustas ameeriklaste väljaspool ametlikku kultuurivahetust Nõukogude Liitu saabumine, mis oli tol ajal erandlik. „Tallinn 67“ kui oma aja suurim džässipidu Nõukogudemaal jäi paraku viimaseks festivaliks. Kuigi Tallinnast taheti teha Nõukogude Liidu kultuuriministeeriumi ettepanekul ametlikku nõukogude džässmuusika esinduslinna ja üleliidulise džässifestivali korraldajat³, jäi idee teadmata põhjustel ellu viimata.

Pärast 15aastast pausi tuli uus džässi­festivali algatuse mõte 1982. aastal. „Tudengijazzi“ peakorraldaja Märt Krelli sõnul pakkus selle välja muusikapedagoog ja helilooja Märt Ratassepp. „Jäin tema mõttesse kinni,“ mainib Krell. „Üritus tuli nullist välja mõelda, kuna polnud kedagi, kellelt küsida: mis asi üldse on festival?“⁴ Sellele küsimusele saadi vastus töö käigus. Nõu küsiti Leo Normetilt ja konservatooriumi komsomoli­komitees töötanud Viive Valperilt. Loa saamiseks pöörduti rektor Venno Laulu poole, kes ettepanekut kuuldes erilist entusiasmi üles ei näidanud, aga ei avaldanud ka vastuseisu. Konservatooriumi rahaline toetus piirdus väikese summaga, mille andis üks vene keelt kõnelev haldusprorektor, kes ei saanud ilmselt päris täpselt aru, mille tarbeks raha läheb. 41 aastat vastu pidanud „Tudengijazz“ on koos David Oistrahhi festivali, Eesti muusika päevade ja Viljandi vanamuusika festivaliga üks vanematest meie järjepidevalt korraldatud festivalidest.

1984. aastal alguse saanud „Aravete jazzi“ mõtte tekkimist meenutab Jaak Mikk, kes sai koos oma onu Vello Mikuga festivali korraldamiseks inspiratsiooni Aravete Kangrumäe loodusest. Kuidas õnnestus idee maha müüa tolleaegsele Aravete kolhoosi esimehele Alar Ainomäele, seda Jaak Mikk ei mäleta. Tegemist oli jõuka kolhoosi kultuurilembese juhiga, kes toetas lahkelt noorte algatust. Kuna ilma komsomolita polnud tol ajal ühtegi noorteüritust mõeldav korraldada, saadi nõusolek Paide rajooni kõige tähtsamalt komsomolijuhilt Tiit Portvelilt. 1984. aasta juunis toimunud esimesel „Aravete jazzil“ oli kohal kogu Eesti džässiparemik. Vastus küsimusele, miks festivali tegemine 1990. aastal lõpetati, on Jaak Miku sõnul lihtne – kolhooside aeg sai otsa: „Nii nagu sai otsa komsomoli aeg, sai otsa ka festivali aeg.“⁵

Pärnus algatas suurejooneliseks kujunenud džässifestivali Herbert Murd. 1985. aastal pöördus tolleaegne Pärnu komsomolikomitee esimene sekretär Jüri Lebedev tema poole ettepanekuga korraldada Pärnus džässikontserte. Plaan oli selle aja Pärnu olustikus nii absurdne, et oli võimatu ei öelda. Nii hakati Võidu kohvikus organiseerima kord kuus meie džässmuusikute kontserte.

Kui talv läbi sai, otsustati kõik osalenud muusikud kutsuda ühele üritusele. Sellest sai alguse festivalitraditsioon: aastatel 1986–1988 kandis ettevõtmine pealkirja „Pärnu jazz”, 1989. aastal „Jazz fiesta“ ja alates 1990. aastast „Fiesta internationale“. Peale Eesti džässi­paremiku väisasid festivale mitmed maailmatasemel kuulsused, nagu John McLaughlin, Peter Brötzmann ja John Hammond. Festivalide lõppemisele 1993. aastal on Murrul otsekohene selgitus: „Ühel hetkel sai jõud otsa. Elasid selle nimel, et end tõestada, aga see vähenegi riigi toetus, mis kultuuriüritustele anti, läks Tallinnasse. Kadus ära lootus ja kadus ka jõud.“⁶

Viimane 1980. aastate džässialgatus leidis aset 1988. aastal, kui Aivar Mäe korraldas bigbändifestivali „Ranna 88“. Mäe meenutamist mööda sai ettevõtmine alguse ühest telefonikõnest, millega kutsuti ta appi hääbuvale puhk­pilliorkestrikultuurile õlga alla panema. Plaani taga olid džässikorüfeed Valter Ojakäär ja Kustas Kikerpuu. Tegevuse edendamiseks loodi Eesti Big-Bandide Klubi. Mäe aktiivsel eestvedamisel valmistati bändidele noodipulte ja anti välja noote. Klubiline tegevus kasvatas jõudsalt huviliste hulka. Aasta ringi toimunud seltsitegevuse kulminatsiooniks said Tabasalus peetud festivalid. Kui esimesel aastal osales festivalil neli bigbändi, siis paari aastaga paisus kollektiivide hulk kahekümne üheni. „Oli väga äge,“ meenutab Mäe. „Huvi oli tegelikult meeletu. Võlusime osalejaid suitsukanaga, mis oli sel ajal tohutu hõrgutis. See oli festivali kaubamärk.“⁷ Festivalil oli ka rahvusvaheline mõõde. Juba teisel festivalil esines viis Soome bigbändi, kelle hulgas oli Mosabacka Big Band Petri Juutilaineni juhatusel ning Lappeenranta ja Imatra bigbänd.

Inspireerituna Pärnu festivalidest ja bluusist korraldas Anne Erm 1990. aastal jazzi ja bluusi päevad, mis tõi kohale rohkem kui poolsada kollektiivi.⁸ Ettevõtmisest sai „Jazzkaare“ eelkäija.

Nõukogude-aegsete džässifestivalide kultuuriloolise tähenduse üle mõtiskledes tuleb tõdeda, et Eesti muusikaloos kesksete laulupidude taustal on paraku vähe tuntud tõsiasi, et Uno Naissoo algatatud džässifestivalid olid Eestis esimesed tänapäevased muusikafestivalid. Nende eelmise sajandi keskpaika ulatuv algusaeg on ka üleilmselt teedrajava tähendusega. Näiteks toimus esimene džässifestival Euroopas 1948. ja USAs 1954. aastal. NSV Liidus pärjati Tallinn džässipealinna tiitliga just eelkõige festivalide tõttu, mis ennetasid 1962. aastal ellu kutsutud Moskva ja Leningradi festivale, millest kujunesid prestiižikad džässiparemiku ja fännide kokkusaamiskohad. Julgen arvata, et ilma festivali­traditsioonita ei saakski rääkida džässi väärikast staatusest Eesti praeguses kultuuripildis.

1 Chris Gibson, John Connell, Music Festivals and Regional Development in Australia. Ashgate, Farnham, 2012.

2 Swing Clubi almanahh. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, M 203: 1/13.

3 Eesti Raadio saade „Džässmuusikasõpradele“, 11. VI 1968. Saatetekst. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Valter Ojakääru kogu, kaust 136.

4 Intervjuu Märt Krelliga 16.II 2023.

5 Intervjuu Jaak Mikuga 13.II 2023.

6 Intervjuu Herbert Murruga 30. III 2023.

7 Intervjuu Aivar Mäega 19. II 2023

8 Märt Treier, Anne Erm. Hiliskevad. Ajakirjade Kirjastus, Tallinn 2011.