Kohal on Mordvamaa üks kõige huvitavamaid luuletajaid Vassili Krigin, kes annab ka endast palju noorematele silmad ette. Tema luuletusi on varem ilmunud kogumikus „Suvepäev” ja nüüd omaette raamatus „Abistan Sisyphost”.
Udmurdimaa on esindatud kõige suurema kirjanike seltskonnaga, aga udmurdi kirjandus on läbi aegade olnud idasoomeugrilaste seas kõige huvitavam. Praegust keskealiste seltskonda, kes nimetavad end etnofuturistideks, esindab Pjotr Zahharov. Tema eestikeelne kogu „Kolmanda silma avanemine” ilmus möödunud aastal. Üks modernsemaid udmurdi luule esindajaid praegu on Larissa Orehhova (neljakeelne kogu „Ääretu laas”), aga ka Muš Nadii (neljakeelne kogu „Paljajalu”), Larissa Mardanova ja Arzami Otšei (neljakeelne kogu „Ära”). Muidugi on veel mitmeid teisi, kuid siinkohal on jutt neist, kes meil praegu külas.
Komimaalt on kohal Nina Obrezkova (neljakeelne kogu „Niinepuu”) ning Aljona Jeltsova (neljakeelne kogu „Hommikune vihm”). Nende mõlema luulet on eesti keeles varem avaldatud ka kogumikus „Neli komilannat” Leelo Tungla tõlkes.
Mõlemad komilannad nagu ka kõik eelpool nimetatud võiksid minu meelest vabalt olla tõlgitud mis tahes maailmakeelde. Selline arusaam tingis ka neljakeelsete (originaal, eesti luuletõlge, inglise ja vene proosatõlked) raamatute üllitamise.
Mokša Vassili Krigin (1945)
Külm kuu
Külm on vali.
Maa kõik lumest valev.
Õhk nii kõrvetab, et aru kaob.
Lind üks lendab ikka lähemale…
Äkki kukub, süda vaevu taob.
Tõstsin väikse suletombu üles.
Peitsin külma eest ta põuesse.
Tundsin, elustus seal inimsüles,
Minu soojajäägist soojenes.
Lumi kõikjal.
Pakane on vinge.
Tulin sinu suunas, kukkusin.
Ei sa päästnud nõrkend mehe hinge,
Sinu külmast pilgust hukkusin.
Aga lind see
Lendab sinu kohal,
Elus tombuke, mis minust eraldund.
Minu soojus
tema rinnas vohab.
* * *
Tahan teada
Selle elu sees,
Kus mu hing siis enne sündi elutses.
Öelge palun, milline galaktika
Läbi viis mu elueelse praktika?
Juhtub, ärkan, küsin, kus küll asun ma,
Pole need ju minu linnad, asulad!
See ju hoopis pole minu Kodumaa.
Kuhu minu oma
Läinud kaduma?…
Täheraju siia mind on visanud,
Sestap võõras kõik siin püsib visalt ju.
Sestap kardan,
Kui ma ükskord surma mattun,
Kuhu hing mul pärast seda sattub?!
Udmurt Pjotr Zahharov (1961)
Rohelise tule laul
Jääge vait, ma tulin rääkima.
Kauaks siia jääma ma ei pea.
Naiselikke poisse tulin kaotama –
Minu kannul tõuske, mehepoege read.
Mees on sõdur, vaba looja ning poeet,
Naine aga puhkust pakub temale.
Teil ent võitleja, poeet on naisuke,
Vaenlastele haaremi eunuhhe teeb.
Mees teil mähkmeid peseb, muuks kui kasutu.
Naine kirve haarab, tahub palke reas.
Poisikene naiste koolis õpib ju,
Tagumikku keerutama õpib seal.
Naise hing just sellist näha tahabki,
Sellisest teeb tähe, tõstab taeva ta.
Vaenlane ent hõõrub käsi, rõõmustab:
Hästi hiilgab naise perse sipelgal.
Klassika
Mu sõber prii on luulehaigusest.
Kolhoosi karja tema karjatab.
Kuid koos me tihti saunas rüüpame
Kas õlut, veini või ka samakat.
Kuid rüüpamises pole asi vast –
Kuis vahel kuuldub etteheidetest.
Tal ette loen Shakespeare’i, klassikat..
Shakespeare kus räägib loomadest.
Siis elavneb mu tubli naabrimees.
Tal enam tarvis pole samakat –
On rõõmu pärast mehel silmad vees.
„Shakespeare on luules parim„, ütleb ta.
Komi Niina Obrezkova (1965)
* * *
Kord su aknale linnuna
koputab
lapse hing,
kes sündimata on jäänud…
Tasa su juukseid silitab:
„Nelikümmend aastat
on möödas mu sündimatusest.
Vanaks oled jäänud.”
…Veel noor oled praegu,
on kaugel see aeg ju,
veel alles on kõik,
su õnn ja su rõõm…
Kuid kuhugi kõrgele
nüüdseks on rännanud ta –
see lapsukse hing…
Teda kätte sa enam ei saa…
* * *
On mehi,
kel lapsi sünnitad,
Ja teisi,
kel luulet kirjutad.
Udmurt Muš Nadii (1976)
24.02.2005.
On udmurdid laulurahvas, öeldakse.
Eks alati udmurdid oma laule lõid.
Ja sama räägitakse eestlastest.
Laul neile vabaduse tõi.
2005-nda ma veebruaris
nägin, kuidas lipu ees
laulis seitsekümmend
eesti meest.
Paljastatud päi,
silmis pisarad,
laulsid nad.
Seista tahaksin
samal moel ma aga
laulvate udmurdi meeste
selja taga.
Elada sest tahan ma
udmurdi meeste
vabal maal.
* * *
Ma sinna istutaks need lilled punased,
Kus sain me suhteid määrata!
Kuid olen eemal sinust, läinud kaugele.
Ma elaksin vaid üksinda,
Kuid…
Mul palju lilli kasvab peenramaal,
Kuid ükski mind ei rõõmusta.
Elan kaugel unustatud maal
Ja olen üksi. Kuid kas üksinda?
Ei otsi piire ma, las olla vahel me
Hall pori – kallas lilleta.
Ei otsi paika ma, las olla tuules ses
Vaid tööde karm meloodia.
Kus eraldav on piir ja tee
Siin vahel valge vee ja musta maa?
Mis maailm lõputu või taevas sinine
On kellegi jaoks kodumaa?…
Udmurt Larissa Orehhova (1979)
Uksed
usun
sajandeid
kinni püsinud
uksed
paljusid elusid ja teid
tundnud uksed
avanevad kord
kui metsaneiu
äratab
kogu maailma
lilled
puud ja
kivid
kuid ta magab magusasti veel
hei hiilgus
puuduta neiu palet
las ta ärkab
oma õnnelik-igatsevatest unedest
siis ärkavad metsade tuuled
avanevad täielikult
„raskeks muutunud” uksed
ja nendest
lipsavad
üksteise järel välja
nagu valgust pelgavad
liblikad
savinukkudeks moondatud
sajandeid järjepanu uinunud
üheksa neidu
üheksa avastust
Udmurt Arzami Otšei (1985)
* * *
Kui mesilased nad –
Nii lendavad
Mu suudlused
Su seljale…
On roosa taru seal
Su selja peal.
* * *
Vihma armastan
Meres hävinud
Ta tilkade eest.
Taevast armastan
Meres hävinud
Ta tähtede eest.
Sind ma armastan
Meres hävinud
Su kleitide eest.
Udmurt Larissa Mardanova (1976)
* * *
Kord muutun väikseks linnuks ma,
Su maja kohal tiirutan.
Seal laulan, nutan, vilistan,
Ehk tean, et olen patune.
Su pihku kukub sinisulg –
Ning taevasse ma tõusen taas.
Sulg minu väe ju annab sul –
Sa seda ära põleta.
Ma lendan ära võõrsile.
Kui hunt
ent ulub süda mul.
Sest kaugel kulgeb elutee…
Sa ära tuhni möödunus…
Komi Aljona Jeltsova (1979)
* * *
Kord avad ukse vihmadesse
Ja vaikselt
astub sügis sinu südamesse.
Lehti puudutad,
Need on jahedad
Kui unenäod.
Kustub vaikselt
Elu nende näos.
Lähed sügisesse,
Tuulte järel nukrusesse,
Näen sind nagu
unustatud unenägu.
Vaid su hääl veel jääb
Minu südamesse –
Sinu kauge hääl.
Tühjas pargis
Sosistab mul sõnu vargsi.
* * *
Sa joonista mul vihm, mis päikse värvi,
Las olla
Elav ta ja tõesti helge,
Nii nagu igatsevad hinged selged…
Vihm joonista, mis tundmatut on värvi.
Las aknal voolab, olematuks kõrbeb
Ja taevas loigus peegeldub las ilmsi.
Ja siis eks mööda väga valgeid pilvi
Me sinuga koos lähme lapsepõlve.