Koju tulles on ikka huvitav läbi sirvida hunnik vanu lehti, mida vahepeal näinud ei ole. Kümmet lehte korraga lugedes hakkavad paistma jooned, mida muidu ei näe.
Üks huvitav sõna on hakanud levima. Hindade korrigeerimine. Firma X tõstab hindu ning tema PR -esindaja kuulutab: „Ei, me ei tõstnud hindu, tuleb kõnelda hindade korrigeerimisest.” Ja selle lõppu mantrana korduv: „Tegelikult on hinnad meil endiselt allpool XXXX aastat. Või selle ümber.” See jahmatas mind veidi.
On olemas üks lingvistikaharu, mille nimi on kriitiline diskursuseanalüüs ja mis tegeleb eeskätt meediakeele ja selles avalduva varjatud võimu ja manipuleerimise analüüsiga. See ala kujunes välja rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi ja vähemalt sama kaua on loksunud tema õpikutes manipuleerimisnäide nimelt sellest, kuidas hindade tõusu asemel kõneldakse hindade korrigeerimisest.
Vaatasin huvi pärast üle omaenda „Uudise käsiraamatu” 2001. aastast ja leidsin, et olen seal toonud just sellesama näite. Ainult minu tollane kogemus pärines tegelikult juba nõukogude tegelikkusest.
Nii tekkis kummaline küsimus: kas kusagil on vahepeal peetud firmade PR -tegelastele kursus ahnuse varjamise alustest? Ainult see peab olema olnud üpris odav kursus, kui seal on õpetatud selliseid ammu läbi nähtud lapselikke trikke. Ma lihtsalt meenutaks neile tegelastele, et mõned nipid ammendavad ennast. Ajalehed ei kirjuta hindade korrigeerimisest. Aga selle taustal on tegelik küsimus ikkagi hindade tõusus. Kõik lehed kirjutavad, kuidas Eestis on hinnad tõusnud palju enam kui mujal Euroopas. Ja sinna juurde annavad kommentaatorid teada, et selles on süüdi maailma hinnatõusud, euro kursi muutused, Eesti väiksus ja muud sarnased meist olenematud asjad. Nagu kunagi oli rahvusvaheline imperialism ja neli aastaaega. Ainult harva ja vaikselt ujub välja mõni lause, milles antakse mõista, et see asi ikka päris nii olla ei saa, sest isegi Lätis on tõus palju pisem jne.
Äkki räägiks ikka asjadest, nagu need on. Lihtsalt: Eesti kapitalist tõstab hinda niipalju kui vähegi saab, sest vahepeal ei köhinud neetud ostjad enam piisavalt pappi, et saaks ilusat elu nautida. Aga ahnus ei anna häbeneda. Ja eestlase fatalistlik eluhoiak väljendub lihtsas lauses: valikut ju ei ole. Ajalehe hoiak ilmneb aga kas või selles, et kolmeteistprotsendine gaasihinna tõus ilmub Postimehe majandusuudistes seitsmendal leheküljel ja Päevalehes hoopis Tallinna sildi all. Aga esimesel uudisteküljel antakse teada ülioluline info selle kohta, et Eesti euromünte vermivad kaheksa masinat ja lausa mitu kuud, ning et autodega poosetamise aeg saab ümber. Tegelikult on euro muidugi oluline. Sest minu sügava veendumuse kohaselt on just see Eesti hinnatõusu eriosa taga. Eesti ärimees on armutult ahne, aga mitte armetult loll. Kui ta muudab hindu esimesel hetkel pärast eurotulekut, siis võib tulla boikotiähvardus nagu Rimile ja siis peab vabandust paluma ja vaeva nägema. Parem alustada vaikselt ja varem. Siis ei saa keegi ütelda, et hinnad tõusid eurole üleminekuga. Lisaks on hindadel kalduvus liikuda nii, et saaks kirjutada nende viimaseks numbriks 95 või 99. Ei jää bussipileti hinnaks 9 eurot 27 senti. Jääb parimal juhul 29 ja halvemal juhul 49. Ei jää ajakirja hinnaks 1.92. Jääb 1.99. Ja ma ennustan lihtsat asja: paljud, väga paljud hinnad tõstetakse (vabandust, korrigeeritakse) veel sügisel sinnani, et nad lõpevad sobiva numbriga eurodes. Nii pole aastavahetusel vaja enam midagi tõsta. Hundid on söönud ja lambad söödud.
PS. Aga ma usun, et suurima võidu saavutavad need firmad, kes tõstavad hinnad veidi üle täisarvu piiri. Ja siis kohe pärast eurotulekut need allapoole piiri viivad.