Kirjarahvas teab teda kui emakeelepäeva korraldajat. Siim Kärneri esimene kirjanduslik trükiproov ilmus 1964. aastal ajakirjas Noorus. 1979. aastal välja tulnud esimene luulekogu „Unekaste” esitab lühivormilist looduslüürikat, sh rohkesti haikusid. Publitsistikavõistlusel auhinna saanud „Neljapäeva õhtul kell kuus” (1984) jutustab Viljandi isetegevuslike kunstnike tööst.

Luulekogud “Unekaste” (1979), „Usseaid” (1994),  „Uitseviir” (1996), „Urikivi” (1999), „Unevalgel” (2003), „Uibuainamuru. Unusmaa” (2005) on kõik peale esimese mulgi keeles; sellisena on Siim Kärner uuema aja kolme olulisema mulgi luuletaja hulgas Lättemäe ja Baturini kõrval. Viimasel aastatel on ilmunud ka mõned lasteraamatud  „Tuulepesa” (2004), „Koordil, Marjumäel” (2004) ning „Pannkoogirahu” (2005) ja aforismiraamat „Salaküti märkmed” (1992). Viljandi kunstielust on ta avaldanud veel raamatu „Kuusteist aastat hiljem” (2000).

Siim Kärner on koostanud kaks olulist antoloogiat. “Ime kütken tähe poole kist. Eesti murdeluule antoloogia” (2002) on esinduslikem eesti murdeluule antoloogia. Tänavu maikuus tuli välja eesti haikude valimik „Kõik on kusagil…”, kus on haikusid 83 autorilt.

Viimati ilmus Siim Kärnerilt lasteraamat „Sohvi”, vaimukas ja põnev südantsoojendavalt õnneliku lõpuga lugu, tema abil oli kaante vahele saamas kunstnik Paul Kondase monograafia.

Kärner võttis oma tegemisi väga tõsiselt, ta oli Viljandi ja Mulgimaa patrioot, Viljandi mõõtkavas kindlasti see, keda nimetatakse maa soolaks. Ta oli Viljandi kunstielu üks põhikorraldajaid, samuti ka Viljandi kohaliku kirjanduselu oluline tegelane, ta oli mees, keda teadsid kõik kultuurihuvilised viljandlased. Kodulinna Viljandi kultuurielus on Siim Kärneri lahkumisega tekkinud jääv lünk tuntav. Eesti kirjanikud on kaotanud hea kolleegi.