Antony McDonald on Wagneri enda libreto järgi kohati ju üsna kihilise ja raskesti mõistetava loo lavastanud lihtsaks, kuid kindlasti mitte lihtsustatuks, esitades selle muinasjutulise loo kooskõlas geniaalse lavakujundusega. Mitmed stseenid (Siegfried hooletult endale hommikukrõbinaid kallamas või mõõgavalamise stseen, mis ilmselt sama naturaalne kui Saaremaa seppadel Saiklas) muutsid üldiselt ju filosoofilise ja staatilise loo dünaamiliseks.       

Ootamatusi parajalt ka (mõne peale kortsutaksid ehk meie rahvusooperi viimase kahe Wagneri-lavastuse ülistaatilisuse austajad kulmugi): näiteks Siegfriedi ilmumine ooperi alguses hullava karuga, keda kehastanud näitleja kõrval oleks Mait Trink sale poiss. Wagneri orkestrid peavad olema teadagi  nii muusikute hulgalt kui sisult suured. Nationale Reisoperas alalist orkestrit pole, see palgatakse. Sedapuhku oli lavaaugus, mis ulatus 900 kohaga teatris parteri 7. reani, Overijsseli maakonna esindusorkestri Orkest van het Oosten 107 liiget. Nende ees, muide, on „Siegfriedi” juhatanud ka Eri Klas. Nii pika õhtu ja keerulise partituuri jooksul võib juhtuda mõndagi ja ega Wagner pole „Sigefriedi” partiides kellelegi, sh orkestrantidele halastanud. Aga ei vähimatki  intonatsioonivääratust ega nii suure massi puhul vahel ette tulevat balansseerimatust. Dirigent Ed Spanjaard (Maastrichtis Limburgi SO peadirigent) polnud mitte lihtsalt suurepärane Wagneri muusikadramaturgia ülesehitaja, vaid Turi jutu järgi ka kogu selle pika ja keerulise prooviperioodi alati heatujuline tööõhkkonna looja. Seda laadi ettevõtmiste puhul on see mõistetavalt eriline väärtus. Asjatundliku Euroopa elutoa asjatundlik publik  (Saksamaagi ju sealsamas, napi kümne kilomeetri kaugusel) ei pidanud paljuks III vaatuse eel (sic!), kui Spanjaard pulti tuli ja orkestri traditsiooniliselt püsti tõstis, austuseks samaga vastata. 

Solistide ansambel oli ühtlaselt tugev. Väiksematest rollidest tõstan esile bass Mika Karese meeldiva tämbri ning suurepärase saksa keele. Selle ooperi naistegelased astuvad mängu alles lavastuse teises pooles ning  mõnevõrra varju nad kogu õhtule tagasi mõeldes ka ehk jäid. Äkki andis märku see, et tegemist oli juba viienda etendusega ning nii metslinnu (Machteld Baumans) kui Brünhilde (Judit Németh) kõrgetesse nootidesse oli siginenud tuhmust. Küll aga vedas viimane koos Mati Turiga ligi kolmveerandtunnise lõpudueti nauditava voolavusega viimsete taktideni pinget kruvides, andes lahenduse võimaluse orkestri lõpuakorde ära ootamata ovatsioonides seisvale publikule.         

Vestlesin ooperi teisel, peaaegu tunnisel vaheajal Nationale Reisopera juhi Guus Mostartiga. Nationale Reisopera on Hollandi ainus ooperikompanii, mis toob hooajal välja  5-6 lavastust, reisides nendega siis üle terve riigi. Repertuaari püüavad nad kujundada barokkooperitest „Siegfriedi” mõõtu klassika kaudu nüüdisooperi ja muusikateatri kergemate žanriteni välja. „Nibelungide sõrmuse” tetraloogia kolm aastat jäävad statsionaaris kohe-kohe seljataha, kuid Mostarti sõnul ollakse valmis tehniliste võimaluste ja orkestri olemasolu korral Antony McDonaldi lavastustega ka mujale minema. Leppisime kokku, et  kohtume täpselt aasta pärast, kui Enschedes on viimase etendusteni jõudnud „Jumalate hukk”, kus Siegfriedina jätkab mõistagi Turi. Tema kohta Mostart kiidusõnu kokku ei hoidnud, mida said kõik kogeda ka meie „Aktuaalse kaamera” vahendusel. Eks siis aasta pärast arutame, kas mõne osa „Nibelungidest” annab ka siiamaile tuua. Muide, viimasele etendusele kutsus ooperidirektor mu seetõttu, et „Siegfriedi” avaetendusest peale on müüdud kõigil  õhtutel tuleva sügise „Jumalate huku” pileteid minimaalselt 90 euro eest ning kolm esimest etendust olid reedeks välja müüdud … Kui me õhtul Mati Turiga istusime ja mina nähtust, tema tehtust muljeid vahetasime, tuli meil etenduse ja kogu ettevalmistusperioodi kirjeldamiseks kokku leppimata pähe selle artikli alguse spordikujund. Tõsi, võrdlusalus polnud mitte kettaheide, vaid maratonijooks, kus esimesed kümme või isegi kolmkümmend  kilomeetrit head vormi ei näita veel midagi. Ligi aasta sellest hulktahukast monumenti voolida, seejuures viimased kolm kuud püsivalt Enschedes, on igale solistile vastupidavuse, pingetaluvuse ja kunstilise peenkäsitöö, aga ka üldistusvõime riigieksam, mitte esimene kontrolltöö. Ja see ei pruugi kaugelt kõigil ja alati õnnestuda. Seda imekspandavam, et kui Wagner jõudis oma peateose, „Nibelungide sõrmuse” tetraloogiani Siegfriedi kuju kaudu, siis ka Turile oli Siegfried esimene Wagneri roll üldse. Ega seda tahtnud muidugi uskuda arvukad ooperisõbrad, kes nelja ja poole tunni jooksul Mati fänniks saanuna lava taha või tänaval tema eelmiste Wagneri esituste ja järgmiste ooperimajade kohta küsima tulid. „No õnneks saan ma neid siis järgmisel aastal rõõmustada, et see pole enam mu esimene Wagneri roll, sest siinse tulemusega on järgmisel aastal töörida ees. Aga nüüd on ees viimane etendus ja  siis aitab – tulen koju. Kalamajja,” ütleb alati siiras Turi õhtu lõpetuseks.